Teema: Tänitav ja vinguv mees.

Tõsiselt räägid või?

Saan aru, kui vastik see on, sest olen olnud samasuguses situatsioonis. Kooselu 8 aastat, viimased kaks on mehe näägutusfoon igapäevane.
KÕIKE mida ma tegin või ka ei teinud, tõlgendati mehe poolt vihuti tema ärritamsieks tehtuna. Kui tulin toidupoest siis kommenteeris tigedusenoodiga kõike, mida ostsin, et miks just see ja miks mitte teine ja tema seda ei taha ja kuidas ma küll ei tea….
Juhul, kui unustasin midagi olulist (nt leib v piim )siis jonnis ja tänitas, et ma tema peale üldse ei mõtle, kui olin valmis uuesti poodi minema, siis teatas, et VAT nüüd ta seda kindlasti ei tahagi…. ja nii edasi ja nii edasi. Ja mina muutusin järjest malbemaks ja vaikse häälega seletasin, et aga Sa ju tavaliselt ju ei tahagi seda vorsti, miks on nüüd probleem, et ma seda ei toonud…. ja lihtsalt normaalse suhtlemise huvies võtsin aga vaiksemaks, samal ajal sai tema nagu jõudu ja hoogiu juurde ja tänitamine oli nagu tavaline suhtlusviis.
Kui kuskile üritusele läksime – kui liiga vara, siis mina süüdi, et miks me nii vara läksime, nüüd ei jaksa lõpuni olla… kui liiga hilja, siis mina süüdi, nii vägev üritus, miks ma nii hilja planeerisin tulla. Ise ta e iplaneerinud ega ei võtnud „vedavat poolt”, lohises kaasa ja vingus.
Kui külalised (tema sugulased muide) tulemas – ei meeldi talle planeerimine, ostmine, kostitamine. Mina tellin, toon, orgunnin, siis mees õitseb meie kenas kodus oma sugulaste sõprade seas – nii tore idülliline elu meil kuvadi loomine. Meil paar suurt tõukoera, kellega vaja tegeleda, jalutada, spets söök, aias nende tagajärgi likvideerida jne (eks koeraarmastajad teavad), mees ei tegele, pidevalt tänitab ja vingub nende pärast, samas ta EI PEA ega TEE midagi selles valdkonnas, kuna minu vastutusvaldkond – minu loomad.
Minu süütunne kasvab, kuna „nimu” koerad on sellised tuju ja õhkkonnarikkujad kodus.
Aga kui sõbrad-tuttavad-sugulased külas, siis poseerib ja uhkustab ja võtab nö glory, et kui vahva kooslus meil nende koertega.
Ühesõnaga – minul sai ühel hetkel mõõt täis.
Võtsin suhtlemisest pausi paar päeva ja mõtlesin täpselt järele variandid, mis võivad olla tõenäolised ja ega palju võimalusi ei olnudki.
Plaan A- midagi tema käitumises ei muutu, mina muutun järjest õnnetumaks ja mingi hetk lõpetan suhte, kuna olen lihtsalt õnnetu. See ei sobi, kuna ma ei taha ennast muserdada lasta.
Plaan B- Räägin mehega ja püüan selgitada, kuhu viib selline suhtlusstiil pikemas perspektiivis. Ehk saab aru ja tõmbab end tagasi.
Rääkisin – suur tüli ja eitamine ja põhjuste seletamine, MIKS ta peab näägutama – kuna mina teen asju valesti, valin valesti ja tema kannatab.
Minu sõnum oli – et ei kavatse sellist kooselu elada, kui temale mina ei sobi, siis parem mitte koos olla ja ma mõtlesin (siiamaani mõtlen) seda tõsiselt. Samuti jätsin ära mõned juba planeeritud koosviibimised meie juures, kuna mul ei olnud lihtsalt selleks (selleks = hea näo tegemiseks teiste ees) tahtmist.
Hetkeseis- kaks kuud olema püsinud näägutusvabana, on pisikesi tagasilööke, kuid tuletan kohe meelde, et hei-hei, stopp.
Tegelikult ma tahaksin, et saame asjad korda, meil on olnud tore kooselu ja ta on väga hea mees, jube kahju oleks, et me läheksime lahku sellise pisikese asja pärast nagu näägutamine.

Selline “asi” võib jah liigitada näägutamisena vms, aga see ei ole tegelikult seda. See on midagi muud. Ma liigitaks selle rahuga psaikode alla, täiesti olemas, arusaamatu ja mõistetamatu käitumine, mis teeb lähedaste elu keeruliseks ja pahaks, ise seda analüüsida ja selgitada ei oska, käitumine pidev ja kestev. Diagnoosimata ja nii jääbki, neid on meie hulgas tuhandeid, kellel neid omadusi rohkem, kellel vähem.
Inimene, kellel seda hälvet ei ole, kui on stress, deprekas, meeleolu kõikumised, kehvad päevad, joomisest tingitud muutused jne, ehk sekka hulle päevi, saab ise aru, mida ja miks ta valesti on teinud.
No need küll ei saa.

#2958103:

Järgmise esimese sellise märkuse peale küsi otse ja väga rahulikult mehelt – Kas sul on armukene? Küsi otse ja vaata silma sisse. Väga seda nägu, et tunneb süüd oma tegude pärast ja siis otsib naise tegevuses vigu. Või kui veel ei ole, otsib.

Just. Ja see ärakadumine… no klassika.

Mul suht sama ja kaalun lahkuminekut. 10a kooselu ja 2 last. Päris algul ta niimoodi ei vingunud, aga millalgi pärast lapsi algas. Kui mina jäin lastega koduseks, siis oli kuidagi loomulik, et eks ma teen suurema osa kodustest töödest ka. Aga nüüd, kui ma tööl käin juba kauem kui aasta, siis härra ikkagi ei taha võtta vastutust koduste ja lastega seotud teemade eest. Ja see viis, kuidas ta majapidamises mind kritiseerib, võtab sõnatuks. Ta räägib minuga nagu oleks 19. sajand ja ta pahandab teenijannaga. Selle peale ei oskagi midagi öelda. Olengi vait siis. Viimane suurem vestlus sellel teemal oli kuu aega tagasi, sealhulgas ma teatasin et minu meelest tuleks lahku minna. Pärast seda on natuke parem, aga eks näis kui kaua püsib.

#2958205:

Minu mees ärakadumisi ei harrasta, aga vingub mu kallal küll. Mõnikord kakleme selle pärast natuke, st mina kaklen ja tema solvub, ja siis on mõneks ajaks jälle parem. Ja siis hakkab jälle pihta.
Praegu ma kaalun tõsiselt temast lahku minekut. Muidu on hea mees ja ma armastan teda väga, aga see, kuidas ta minu kallal iriseb, jätab mulje, et hoopis mina ei meeldi talle, et tema ei leia minus mitte midagi ilusat ega head ja mis ma siis piinan seda meest oma ebameeldiva isikuga kauem. Kui ma mehega sellest rääkisin, siis esimene reaktsioon oli tal tüüpiline “mul on halb olla”, järgmiseks süüdistas ta mind selles, et ma sõitlen temaga, kolmandaks küsis, kas ma ei saaks asja nii võtta, et kui ta minu kallal norib, siis ainult sellepärast, et ma olen talle kõige erilisem ja olulisem. No ma ei tea. Paljude aastate peale jääb see juba kuidagi nõrgaks lohutuseks.

Kägu 02.11.2018 13:31 – jah, ma ka ükskord küsisin mehelt mõnede väga isiklike kriitiliste märkuste peale, et kas tal on armuke. Vastas umbes et: “Kes mind ikka tahab”. Mida ma teen sellisega? Api!

Üsna tuttav minu elust. Olen ka öelnud, et käitud nii, nagu sul oleks armuke. Siis on sama vastus tulnud ja veel see, et ei taha ära minna, kui soovitan 7 asja ja koti pakkida ja teab, kus uks asub. Vahest lihtsalt solvub, aga ennem plärises pool tundi, ruineeris mu ajusid ja nii õhku täis. Siis kui mõistab, et mul on tõsi taga ja tal pole mu üle võimu, on kõrvad lontis ja vait. Muul juhul ilmselt oleks seda ruineerimist veel rohkem. On veel igasuguseid veidruseid 😀 , mis ajavad tegelikult naerma. Ei aja enam närvi ka. See aeg on möödas :)Ju on madal enesehinnang ja vaja mäurata ja teise peal end upitada üritada. Kindel ei ole, võimalik, et on ka mingi diagnoos. Siiski on temas jälle selliseid häid omadusi ka, mida pole eelnevatel meestel olnud ja millest olen puudust tundnud. Kui neid häid omadusi ja koos üldse enam tore poleks, ega siis polekski muud, kui peaks lahku minema. Siiski leidub ka neid helgeid momente veel.

#2957914:

Ootan soovitusi kuidas tänitav ja vinguv mees lõpetaks oma negatiivsuse pritsimise.

Tuleb koju näeb, et lapse särk ripub nagis, mis tavaliselt seal ei ripu, siis kommenteerid SINA, et kas sa ei suuda oma lapse särkigi õigesse kohta panna, muud sa lapsega nagunii ju ei tee.

käisin lapsega juuksuris, siis pärast oli tal häda, et miks käidi. Läheb ju külmaks ja laps võib ju külmetada, et juuksed 1 cm lühemad on – ära aja rumalat juttu suust välja, mees. Ja kuna sõna võtsid, siis järgmine juuksusriskäik on sinu kord. Mingit vasturääkimist ma ei soovi.

Jätsin õhtul kraanikaussi lusika ja taldriku. Hommikul suur probleem, et nõud pesemata – Halloo, mees, millal meile nõudepesumasin tuleb? Kas MINA pean poodi minema seda ostma ja paigaldama? VÕI palkad sa töömehe? Või mis sul sellega seoses plaanis üldse oli, kas käsitsi nõusid pestes 22ndasse sajandisse purjetada?

Voodi all tolmune – mees, ma avastasin, et voodi all on tolmune? Kas ma palkan sinu raha eest teenija või teed selle ise korda? Igal juhul ma ei soovi seda tolmu seal rohkem näha ja kui sul koristaja jaoks pappi pole, siis anna aga tolmuimejaga minna. Mina su teenija ei ole ja näed isegi, et mulon niigi tegemist. (sest sa valmistoitu ju osta ei jõua oma palga eest)

Ja üleüldse, kui sulle midagi ei meeldi, hakka aga astuma oma armukese juurde. Las topib see sulle putru suhu.

Mees lihtsalt kaob nädalaks ja sa elad sellisega ikka veel edasi?

jah ok, mingist irisemise perioodist saaks veel aru, mõtleks, et äkki on tööl pahasti või on haige. Aga kui tüüp lihtsalt kaob minema siis oleks minu poolt kadunud igasugune soov seda olukorda kuidagi muudmoodi kui lahkuminekuga lahendada.

Kuhu ta läheb nädalaks, seda tead või?

#2957951:

Saan aru, kui vastik see on, sest olen olnud samasuguses situatsioonis. Kooselu 8 aastat, viimased kaks on mehe näägutusfoon igapäevane.

KÕIKE mida ma tegin või ka ei teinud, tõlgendati mehe poolt vihuti tema ärritamsieks tehtuna. Kui tulin toidupoest siis kommenteeris tigedusenoodiga kõike, mida ostsin, et miks just see ja miks mitte teine ja tema seda ei taha ja kuidas ma küll ei tea….

Juhul, kui unustasin midagi olulist (nt leib v piim )siis jonnis ja tänitas, et ma tema peale üldse ei mõtle, kui olin valmis uuesti poodi minema, siis teatas, et VAT nüüd ta seda kindlasti ei tahagi…. ja nii edasi ja nii edasi. Ja mina muutusin järjest malbemaks ja vaikse häälega seletasin, et aga Sa ju tavaliselt ju ei tahagi seda vorsti, miks on nüüd probleem, et ma seda ei toonud…. ja lihtsalt normaalse suhtlemise huvies võtsin aga vaiksemaks, samal ajal sai tema nagu jõudu ja hoogiu juurde ja tänitamine oli nagu tavaline suhtlusviis.

Kui kuskile üritusele läksime – kui liiga vara, siis mina süüdi, et miks me nii vara läksime, nüüd ei jaksa lõpuni olla… kui liiga hilja, siis mina süüdi, nii vägev üritus, miks ma nii hilja planeerisin tulla. Ise ta e iplaneerinud ega ei võtnud „vedavat poolt”, lohises kaasa ja vingus.

Kui külalised (tema sugulased muide) tulemas – ei meeldi talle planeerimine, ostmine, kostitamine. Mina tellin, toon, orgunnin, siis mees õitseb meie kenas kodus oma sugulaste sõprade seas – nii tore idülliline elu meil kuvadi loomine. Meil paar suurt tõukoera, kellega vaja tegeleda, jalutada, spets söök, aias nende tagajärgi likvideerida jne (eks koeraarmastajad teavad), mees ei tegele, pidevalt tänitab ja vingub nende pärast, samas ta EI PEA ega TEE midagi selles valdkonnas, kuna minu vastutusvaldkond – minu loomad.

Minu süütunne kasvab, kuna „nimu” koerad on sellised tuju ja õhkkonnarikkujad kodus.

Aga kui sõbrad-tuttavad-sugulased külas, siis poseerib ja uhkustab ja võtab nö glory, et kui vahva kooslus meil nende koertega.

Ühesõnaga – minul sai ühel hetkel mõõt täis.

Võtsin suhtlemisest pausi paar päeva ja mõtlesin täpselt järele variandid, mis võivad olla tõenäolised ja ega palju võimalusi ei olnudki.

Plaan A- midagi tema käitumises ei muutu, mina muutun järjest õnnetumaks ja mingi hetk lõpetan suhte, kuna olen lihtsalt õnnetu. See ei sobi, kuna ma ei taha ennast muserdada lasta.

Plaan B- Räägin mehega ja püüan selgitada, kuhu viib selline suhtlusstiil pikemas perspektiivis. Ehk saab aru ja tõmbab end tagasi.

Rääkisin – suur tüli ja eitamine ja põhjuste seletamine, MIKS ta peab näägutama – kuna mina teen asju valesti, valin valesti ja tema kannatab.

Minu sõnum oli – et ei kavatse sellist kooselu elada, kui temale mina ei sobi, siis parem mitte koos olla ja ma mõtlesin (siiamaani mõtlen) seda tõsiselt. Samuti jätsin ära mõned juba planeeritud koosviibimised meie juures, kuna mul ei olnud lihtsalt selleks (selleks = hea näo tegemiseks teiste ees) tahtmist.

Hetkeseis- kaks kuud olema püsinud näägutusvabana, on pisikesi tagasilööke, kuid tuletan kohe meelde, et hei-hei, stopp.

Tegelikult ma tahaksin, et saame asjad korda, meil on olnud tore kooselu ja ta on väga hea mees, jube kahju oleks, et me läheksime lahku sellise pisikese asja pärast nagu näägutamine.

Ei oska niisugustele lammastele kaasa tunda. Sorry!

#2957951:

jube kahju oleks, et me läheksime lahku sellise pisikese asja pärast nagu näägutamine.

Hm. “Pisike” asi, aga kirumist ja ühepoolset süüdistamist oli terve pikk kommentaar täis. Kui nii pisike adi, milles siis küsimus?

#2959992:

mehed tänitavad täpselt sama asja pärast, mille pärast naised tänitavad- elu on pekkis, aga suurte asjadega ei oska muuta, hoopis pisiasjad käivad närvidele. “pisike” asi jah.

Tihti on veel nii, et tegelikult elu ei olegi pekkis, aga inimene lihtsalt ei tea seda ise.
Et alati võib veel hullem olla.

See mees on Sul vaimselt vägivaldne. Mul oli selline mees.
Oma nooruse lolluses püüdsin talle kogu aeg meele järele olla, lõpuks pesin juba kaks korda päevas põrandaid ja kui tal maja polnud enam millegi kallal närida, siis võttis ette mu auto.
Kui tema magas, siis pidid kõik kikivarvul käima. Kui temal oli paha tuju, siis oli mõistlikum mitte hingata.
Selline “äratundsmirõõm” oli seda teemaalgatust lugedes.
Need ärakadumised jne, need on kõik selleks, et Sind kontrolli alla saada.
Sellele mehele ei aita mitte midagi, ei mingi ütlemine. Sa kas talud seda või mitte.
Tõesti, kui järjekordselt ära läheb. ära teda mingil tingimusel hakka tagasi paluma!!!!