Teema: Teema lukus

Ei puutu küll otseselt asjasse, kuid keskmine õpetaja, kellesuguseid kahjuks meie koolid peamiselt täis on, tahab, et ka õpilased oleksid keskmised. Miks? Sest neid on tal lihtne käsitleda, ta saab nende ohjamisega hakkama. Kui keegi väljub keskmine olemisest (hakkab liiga palju ise mõtlema, argumente esitama, vaidlustama), siis saadab õpetaja sots.pedagoodi juurde. Paraku on tõsiasi, et kool üritabki kõiki lapsi ühe vormi järgi mätsida, mis on äärmiselt kurb.

teemaalgataja, kui teie olukord juhtus mänguhoos ja kõik asjaosalised on omavahel asjad selgeks rääkinud/vabandanud, siis teil nüüd kõik ok ma loodan!
Mina olen kägu 09:48, kes kirjutas, et lumepallidega loopimine koolis on vägivald mitte JUST FUN, nagu keegi hiljem vastas. Lõbu ja mäng on see siis, kui sõbrad omavahel \”kokkulepitult\” lumesõda peavad. Mina pidasin silmas olukorda, kui pillutakse suhteliselt kõvade lumepallidega suvalisi lapsi kes juhtuvad kooliuksest väljuma või mööda minema. Ja see on vägivald.

Kuidas keegi – mina vihkasin lapsena seda, kui kooliuksest väljudes mind (loomulikult ka teisi väljujaid) lumepallirahe tabas. Minu jaoks oli see koolivägivald, loopijate jaoks aga jube fun. Mänguhoos juhtunud õnnetusega on tegemist siis, kui mõlemad pooled mängivad, lõbutsevad. Kui üks lõbutseb teise arvel, siis on tegemist kiusamisega, koolivägivallaga.

Ma ei tea küll selle loo tegelikke asjaolused, nagu ka kõik te ülejäänud ei tea ju (õpetaja ilmselt sealhulgas, ei näe ja kuule nad seal koolis nii palju midagi kui loodate), nii et situatsioonile kõrvaltkaagutajate poolt hinnangu andmine on kohatu. Aga räägin teile 30 a taguse loo.

Olin 1. või 2. klassi tüdruk ja lükkasin üht poissi, kes seisis koolilaual püsti. Miks ta seal üldse seisis, ei mäleta. Miks ma lükkasin, ka ei mäleta ja ilmselt ma suurt sel hetkel ei mõelnudki. Klassis käis suur möll ja märul, sest õpetaja oli mõneks minutiks läinud välja ning igaüks möllas seal kus ja kuidas sai. Mul polnud mingeid kurje kavatsusi ega lootust, et las kukub ja saab väga haiget. Mitte sinnapoolegi. Aga no loomulikult kukkus poiss laualt maha ja pea ka lõhki… Vahepeal naasnud õpetaja läks poisiga traumapunkti seda haava õmblema. Ja see oli meeletu kohkumine ja üldse üks väga kohutav lugu mu lapsepõlvest. Ma elasin ise seda väga üle, ilmselt rohkem kui see poiss. Ja kahtlemata käis sinna juurde õpetajate poolt üks suur targutamine ja seletamine ja kõik muu, et miks ma nii tegin ja vaat mis nüüd kõik juhtus ja et kas mul on ikka endal ka häbi jne, jne? No kas on lollimaid küsimusi üldse olams sellises olukorras??? 🙂 Tookord sai muidugi veel korduvalt rõhutataud, et \”ja ise veel tüdruk!!!\”. Kõik ikka kenasti tolleaegse pedagoogika kohaselt! 🙂

Olles ise see \”saatan\” võin teile kinnitada, et üks algklassilaps, isegi tüdruk :), ei mõtlegi sellistes mölluolukordades eriti midagi ja suurel osal pole ka märkimisväärset ohtunnet ja ettenägemisvõimet. Ja õnnetused juhtuvad just seetõttu. Olgugi, et olen ühel lapsel pea lõhki lükanud (sellist tagajärge soovimata!), ei olnud ma mingi koolikiusaja ja päeva lõpuks kasvas minust täiesti normaalne inimene. Polnud mind vaja \”eripedagoogida\” ega isoleerida. Tõsi, palju ettevaatlikumaks muutusin ma pärast seda õnnetust küll.

Samuti tundub mulle, et tegelikult on sellistel puhkudel vaja ka süüdlasele heatahtlikku hingeabi. Ta saab üldjuhul aru küll, et asi läks väga halvasti, tunnetab oma süüd ja on murtud ning mures. Mingist näägutamisest ja targutamisest pole abi, teeb asja veel hullemaks. Küll aga tuleks vast (kui see võimalik on ja vanemad nõus) lasta lastel mõne aja pärast ära leppida ja omavahel rääkida ehk saavad siis mõlemad nii lükkaja kui lükatu juhtunu osas hingerahu osalt tagasi. Selle jutuajamise võiks sisse juhatada või ka kõrvalt toetada keegi, kes on asjatundlik (psühholoog), iga inimene, sh õpetaja, ei pruugi sellega üldse hakkama saada. Puht oskamatusest. Ja süüdlase otsimine on meil ju nii veres. See leitud ja sildistatud, hakkab nagu kõigil kohe kergem. Meie ühiskonnale nii omane, nagu nähtub ka eelpool olevatest vastustest.

Kurb muidugi, et nii läks (mõlemast lapsest on mul kahju) aga veelgi suuremat kahju mõlemale lapsele on veel võimalik ära hoida kui püüda nüüd targalt tagajärgedega tegeleda.

Klassijuhataja \”ähvardab sots.pedagoogiga\”? Väga tore väljend. Kulla teemaalgataja: sots.pedagoog ongi selleks, et erapooletult anda hinnang juhtumile. Tavaliselt on sots.pedagoog täiesti normaalne inimene, muuseas.

Oma teema võid ise siit kustutada.

Konkreetse õnnetuse osas ei oska küll seisukohta võtta, s.t. kas seal oli kiusamist või mitte. Samas neile teemadele mõeldes hakkab poisi emana päris kõhe küll… Piisab situatsioonist, kus poiss seisab kõrval ja tüdruk komistab ning on ütlematagi selge, et süüdi jääb poiss.
Tegelikult mäletan enda kooliajast õnnetust, kus viskasin ühte poissi lumepalliga. Oli esimene lumi ning ootasime klassiekskursiooni bussi. Kõik loopisid üksteist… Poiss sai lumepalliga käe pihta, mille peale tal kott käest kukkus, kus sees oli limonaadipudel, mis puruks läks ning päeviku ja kõik muud asjad läbi leotas. Kohutav pahandus tuli sellest…

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]üsimus ei olnud selles, kas kvalifitseerida antud juhtum koolivägivallaks või mitte, vaid pigem kuidas suhtuda klassijuhataja jäika hoiakusse. Iga ema tunneb oma last ikka kõige paremini, ma tõesti ei uskunud , et täiskasvanud inimesed on nii piiratud mõtlemisega, et lapse ja pere tausta teadmata, mõeldakse välja kindel stsenaarium ja tembeldatatakse laps vägivallatsejaks. Täiskasvanud inimestelt ootasin tõesti veidi arukamat ja avatumat suhtumist. Kui mu laps oleks vägivallale kalduv ja pahatahtlik, siis ma tegeleksin selle probleemiga juba eos. Ma ei ole selline ema, kes õigustab oma lapse igat sammu. Kui ta käitub valesti, siis on igal teol ka omad tagajärjed ning laps teab seda suurepäraselt. Kuna laps tõesti nuttis eile südamest ja kinnitas, et tema ei ole seda teinud, siis ma ka usun teda. Ta tunnistab alati kõik üles,kui midagi on nihu läinud. Nagu täba välja tuli, siis mu laps isegi ei lükanud seda tüdrukut. See oli tüdruku väide ja ka klassijuhataja uskus ka seda tüdrukut, meie versiooni kuulmata. Kui eil poega pinnisin siis lõpuks ta ütles, et vb ta tõesti müksas tüdrukut. Täna tuli välja, et ka seda ei olnud, vaid tüdruk tõesti komistas. Küsisin lapse käest, et miks ta tunnistas lükkamist kui seda ei olnud, siis ta ütles vaid, et ta ei teadnud ise ka, mis täpselt oli. Õnneks tõi asjasse selgust paraleelklassi õpetaja. Klassijuhataja selgitus oli vaid see, et kukkunud tüdruk on vaikne ja tasakaalukas ning ei valeta kunagi, minu poiss on aga ülemeelik ning ilmselgelt ka potensiaalne valetaja. Leian, et selline suhtumine ei ole ka päris normaalne.[/tsitaat]
et siis sinu suurim mure kogu selle loo juures on, et kuidas suhtuda klassijuhatajasse?
vaesed õpetajad tõesti.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]üsimus ei olnud selles, kas kvalifitseerida antud juhtum koolivägivallaks või mitte, vaid pigem kuidas suhtuda klassijuhataja jäika hoiakusse. Iga ema tunneb oma last ikka kõige paremini, ma tõesti ei uskunud , et täiskasvanud inimesed on nii piiratud mõtlemisega, et lapse ja pere tausta teadmata, mõeldakse välja kindel stsenaarium ja tembeldatatakse laps vägivallatsejaks. Täiskasvanud inimestelt ootasin tõesti veidi arukamat ja avatumat suhtumist. Kui mu laps oleks vägivallale kalduv ja pahatahtlik, siis ma tegeleksin selle probleemiga juba eos. Ma ei ole selline ema, kes õigustab oma lapse igat sammu. Kui ta käitub valesti, siis on igal teol ka omad tagajärjed ning laps teab seda suurepäraselt. Kuna laps tõesti nuttis eile südamest ja kinnitas, et tema ei ole seda teinud, siis ma ka usun teda. Ta tunnistab alati kõik üles,kui midagi on nihu läinud. Nagu täba välja tuli, siis mu laps isegi ei lükanud seda tüdrukut. See oli tüdruku väide ja ka klassijuhataja uskus ka seda tüdrukut, meie versiooni kuulmata. Kui eil poega pinnisin siis lõpuks ta ütles, et vb ta tõesti müksas tüdrukut. Täna tuli välja, et ka seda ei olnud, vaid tüdruk tõesti komistas. Küsisin lapse käest, et miks ta tunnistas lükkamist kui seda ei olnud, siis ta ütles vaid, et ta ei teadnud ise ka, mis täpselt oli. Õnneks tõi asjasse selgust paraleelklassi õpetaja. Klassijuhataja selgitus oli vaid see, et kukkunud tüdruk on vaikne ja tasakaalukas ning ei valeta kunagi, minu poiss on aga ülemeelik ning ilmselgelt ka potensiaalne valetaja. Leian, et selline suhtumine ei ole ka päris normaalne.[/tsitaat]

See sinu meietamine 7-aastase kohta ei ole ka päris normaalne. Mitmes tekstis! Mis TEIE versioon?!
Ise ajad talle mingi kodus väljamõeldud versiooni pähe – ainult nii saab mõista väljendit MEIE versioon.
Selline kanaema, et jube! Ei usu, et oleksid MEID võimeline karistama, kui laps süüdi oleks, – poeg ju ise inimene pole, on sinu nisaotsik.

Selle asemel, et nn \”lukkus teema\” siit kustutada, tuleb teemaalgataja uuesti siia rinnale taguma. Eks see ütle ka üht koma teist.

Oleks see siis mängimise käigus juhtunud…ei olnud ju nii teemaalgataja jutu järgi, koolikiusamine oli, 7a (esimest aastat koolis)poiss ja kuhjaga probleeme, aga ema ei tunnista endale midagi.
Minu tüdrukut peksis üks klassivend mitu kuud jalaga kõhtu, oleksin tahtnud selle poisi ära \”kägistada\”. Koolis käies, vandus poiss direktori juures pisarsilmi, et ta ei ole mu last iial löönud…kohutavalt abitu tunne oli. Poisi ema kutsuti kooli, see emme ei uskunud, et tema pojakene selline on, sest tema laps räägib alati \”tõtt\”.