Kui mehe laps/lapsed on teie juures ja kui mees peaks kodust ära minema kuskile, et kas saadate ka automaatselt mehe lapse/lapsed ema juurde ja räägite kogu ilmale, et olete üks pere?
Äää… ööö…???
Et misasja?
Kui mehe laps on meie juures, siis mees ei lähe kuskile kodust nii kauaks, et laps tuleks ema juurde tagasi saata. Kui on vaja tund või paar ära käia, siis okei, olen käinud lapsega kahekesi kinos ja temaga ka kahekesi kodus olnud, aga laps käib ju siiski oma isal külas, seega ei tule kõne allagi, et näiteks laps saadetakse nädalavahetusel meile ja siis mina olen lapsega kahekesi samal ajal kui isa kuskile minema läheb… Mitte et mul selle lapse vastu midagi oleks või et me kuidagi pahasti läbi saaksime, vastupidi, väga tore laps on, aga see peaks olema isa ja lapse omavaheline aeg, mis tähendab seda, et mehel ei saa olla mingeid muid plaane selleks ajaks kui laps külas.
Ma olen selles suhtes väga range. Mees korra proovis ära nihverdada, et tema läheb sõpradele külla. No ega ikka ei lähe küll, lõin mina käed puusa. Võtab lapse kaasa, lasku käia. Kui ei kõlba last kaasa võtta (ntx hiline tund, kõrtsiminek, öine kontsert), siis ei saa minna.
Kogu ilmale ei räägi ma midagi. Mehel on laps, me saame lapsega hästi läbi, lapsel on oma ema olemas, mina ei trügi mingiks kasuemaks või perekonnaliikmeks. Aga minu kodus on ka minu sõnal kaalu 🙂 Näiteks ma ei poolda seda kui laps (koolieelik) on poole ööni üleval. Natukene annab lunida ja tingida, aga kell 23 olgu oma voodis, mitte ninapidi arvutis või telkust õudusfilmi vaatamas. Selles mõttes ma suhtun lapsesse oma kodus nagu omasse mitte ei ole selline, et võõras laps, ise teavad, mis teevad. Laps tehku oma päris kodus mida süda lustib, minu juures peseb enne söömist käsi ja on normaalsel ajal voodis. Isale poetan pihku laste juturaamatu ja ütlen: Loe! Ise kuulan vaikselt teises toas ja muhelen.
Olen jah selles osas kamandaja ja korraldaja. Kui ma ei korraldaks, siis istuks laps oma tahvlis, mees oma arvutis, kellaaega ei vaataks kumbki, mingit suhtlust ei toimuks, sööksid ainult kartulikrõpse ja limonaadi, paar parajaid…
Viimane kägu, mida sellises süüdimatus mehes, keda peab tema oma last kasvatama sundima, head on, et sa temaga üldse koos oled?
Täielik titt ju.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Et misasja?
Kui mehe laps on meie juures, siis mees ei lähe kuskile kodust nii kauaks, et laps tuleks ema juurde tagasi saata. Kui on vaja tund või paar ära käia, siis okei, olen käinud lapsega kahekesi kinos ja temaga ka kahekesi kodus olnud, aga laps käib ju siiski oma isal külas, seega ei tule kõne allagi, et näiteks laps saadetakse nädalavahetusel meile ja siis mina olen lapsega kahekesi samal ajal kui isa kuskile minema läheb… Mitte et mul selle lapse vastu midagi oleks või et me kuidagi pahasti läbi saaksime, vastupidi, väga tore laps on, aga see peaks olema isa ja lapse omavaheline aeg, mis tähendab seda, et mehel ei saa olla mingeid muid plaane selleks ajaks kui laps külas.
Ma olen selles suhtes väga range. Mees korra proovis ära nihverdada, et tema läheb sõpradele külla. No ega ikka ei lähe küll, lõin mina käed puusa. Võtab lapse kaasa, lasku käia. Kui ei kõlba last kaasa võtta (ntx hiline tund, kõrtsiminek, öine kontsert), siis ei saa minna.
Kogu ilmale ei räägi ma midagi. Mehel on laps, me saame lapsega hästi läbi, lapsel on oma ema olemas, mina ei trügi mingiks kasuemaks või perekonnaliikmeks. Aga minu kodus on ka minu sõnal kaalu 🙂 Näiteks ma ei poolda seda kui laps (koolieelik) on poole ööni üleval. Natukene annab lunida ja tingida, aga kell 23 olgu oma voodis, mitte ninapidi arvutis või telkust õudusfilmi vaatamas. Selles mõttes ma suhtun lapsesse oma kodus nagu omasse mitte ei ole selline, et võõras laps, ise teavad, mis teevad. Laps tehku oma päris kodus mida süda lustib, minu juures peseb enne söömist käsi ja on normaalsel ajal voodis. Isale poetan pihku laste juturaamatu ja ütlen: Loe! Ise kuulan vaikselt teises toas ja muhelen.
Olen jah selles osas kamandaja ja korraldaja. Kui ma ei korraldaks, siis istuks laps oma tahvlis, mees oma arvutis, kellaaega ei vaataks kumbki, mingit suhtlust ei toimuks, sööksid ainult kartulikrõpse ja limonaadi, paar parajaid… [/tsitaat]
Mina oma last teise naise käsutada ei anna ja mingit issi juures teise tädi taktikepil kodu mängimist ei toimu. Lapsel on oma kodu olemas ja suhtlus isaga on üksnes suhtlus isaga. Toimib ja korraldavad uued naised asjasse ei puutu.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mina oma last teise naise käsutada ei anna ja mingit issi juures teise tädi taktikepil kodu mängimist ei toimu. Lapsel on oma kodu olemas ja suhtlus isaga on üksnes suhtlus isaga. Toimib ja korraldavad uued naised asjasse ei puutu. [/tsitaat]
Mina selline hani ei ole – kui inimestel ja ühiskonnaliikmetel (kasvõi isa uus naine, koolis õpetajad või nt kaasliiklejad bussis) on minu lapse suhtes mõistlikud nõudmised, mina ainuüksi paljast egoismist ja kanaemadusest vastu ei ole, kui mu last ka väljaspool kodu joone peal hoitakse..
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
On see ametlikult sinu kodu?[/tsitaat]
Minu meelest pole antud juhul küll vahet, kelle kodu see on.
Et jah, laps käib siiski isal külas, ja kuskile mitmeks päevaks ta ära ei lähe, ainult koos perega, k.a. kõik lapsed.
Mõneks tunniks, sõpradega välja minna vms – palun väga, mul on lapsega väga head suhted, oleme kodus, mängime, või lähme välja. Meil ka ühine väiksem laps, lähme kolmekesi jalutama, näiteks. No pole keeruline välja mõelda tegevusi lastele.
Ja siin üleval üks Kägu mainis, et tema last võõras naine ei käsuta. Vabandust, aga laps tuleb isa juurde, seal kodus on oma reeglid, ja käsutamisega pole mingit pistmist, kui palud lapsel täita lihtsaid reegleid, mida iga laps peab järgima.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Minu jaoks on vahe küll, et kui pole ametlikult minu kodu, siis pole mul ka õigust seal diktaator olla. Lapse kodu on see aga küll, kui see on tema isa kodu.[/tsitaat]
mis termin see ametlik kodu veel on? selge see, et kui mees võtab naise ja nad hakkavad mehe majas/korteris elama, siis on see samuti ka naise kodu ja loomulikult on tal ka sõnaõigus.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Eks see on tegelikult lapse ema ja lapse isa vaheline asi. Kui aga ema leiab, et tema last koheldakse isa juures halvasti, siis on see ikka ema öelda küll ja otsustada, et laps sinna enam ei lähe. Pealegi kui laps on tulevane kodu pärija, siis laps ei käi külas, vaid omas kodus. Tee see endale selgeks.[/tsitaat]
Tee endale selgeks, et laps käib minul külas, minu korteris.
Teiseks, kui lapse ema ei suuda 12-aastasele lapsele selgitada, et enda järgi peab koristama ja enda eest hoolitsema ehk elementaarseid hügieeni reegleid talle selgeks teha – siis mul ei jää muud üle, kui sellele isa tähelepanu pöörata. Mina ei tegele lapse kasvatamisega, lapsel on ema. Aga ka isa… no temal ikka on õigus öelda, et peab pesemas käia, hambaid pesta, käed peale jalutuskäigu. Enda järgi 12-aastane laps võiks ka nõusid kasvõi kraanikausi või nõudepesumasinasse laadida, salvrätte jm ei visata korteris laiali, jalanõudes ei joosteta mööda korterit.
Või ma pean siis nõutult mehe lapse järel koristama ja isiklikult talle hambaid pesema?
Mul on ka muid kohustusi kodus, mul ka väiksem laps, kellele ma alles õpetan kõike neid asju.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Eks see niikaua ole naise “kodu”, kui koos elatakse. Ajutine kodu siis. Lapsele see kodu aga jääb. Võta, kuidas ise võtta tahad, aga ametlikult on asjad nii ja sinna pole sul midagi parata. Võid oma jonni ajada, kui soovid, aga see on naeruväärne.[/tsitaat]
sa ajad kinnsvara ja kodu mõiste totaalselt sassi ju 🙂 teema on sellest, kas naisel on omas kodus sõnaõigus juhul kui kinnisvara ei kuulu temale ja vastus on, et jah, on küll sõnaõigus. see, kellele korter kunagi pärandatakse on hoopis teine jutt. aga nagu näha, siis selles teemas kuulub korter naisele ning siin pole küsimustki kelle pilli järgi tantsima peab.
Me elasime enne minu kodus ja pärast mehe omas. Poleks ealeski selle peale tulnud, et esimene kodu oli rohkem minu ja teine mehe oma ja ühel oleks vastavalt rohkem/vähem sõnaõigust olnud.
Oh neid uusi naiivseid …vurre. kui teil kord asi sinna maani jõuab, kus mehel enne teid jõudnud on, siis loeb vaid see, kelle nimel on kinnisvara ja tuleb uus, hakkaja neiu “kodu” mängima. Nautige kuni antakse.
Ehk et jõudsime JÄLLE sinna, et igaüks siiski vajab oma iskiklikku kinnisvara(kodu). Vaadakem kirgi kütnud paralleelset teemat:)
See jutt, et “mehe kohus on naise ja laste eest” hoolitseda on tõesti pullikaka. See “turvalisuse tagamine” võib lõppeda uue ja iseseisvama eksemplari välja ilmumisel. Naised, oma kodu saate te ainult ise hankida.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kui mehe laps/lapsed on teie juures ja kui mees peaks kodust ära minema kuskile, et kas saadate ka automaatselt mehe lapse/lapsed ema juurde ja räägite kogu ilmale, et olete üks pere?[/tsitaat]muidugi. tihti saadan ka oma lapse kaasa ja ise lähen peole
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mina oma last teise naise käsutada ei anna ja mingit issi juures teise tädi taktikepil kodu mängimist ei toimu. Lapsel on oma kodu olemas ja suhtlus isaga on üksnes suhtlus isaga. Toimib ja korraldavad uued naised asjasse ei puutu. [/tsitaat]vot sina oledki minu mehe eks. Olen aru saanud jah, et sa oma lapsest toredat inimest kasvatada ei soovii. Mängi aga edasi siis kodu oma lapse ja uue mehega, tehes kurvaks isa ning puudulikuks lapse. Palju õnne!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Eks see niikaua ole naise “kodu”, kui koos elatakse. Ajutine kodu siis. Lapsele see kodu aga jääb. Võta, kuidas ise võtta tahad, aga ametlikult on asjad nii ja sinna pole sul midagi parata. Võid oma jonni ajada, kui soovid, aga see on naeruväärne.[/tsitaat]
Mis mõttes? Meil on küll mehega kokkulepe, et kodu on ja jääb teisele poolele, lapsed ei saa sealt midagi. Neil on võimalus suureks saades ise endale kodu soetada. Pealegi, lastega on vanusevahe oma vanematel tavaliselt piisavalt väike, et pärandist kui sellisest poleks lastele kodu mõttes niikuinii mingit kasu. Kui meie oleme mehega suremise eas, hakkavad lapsedki pensioniikka jõudma ja neil peavad selleks ajaks olema ka oma lapsed juba suureks kasvatatud. Mõnes oma kodus.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
On see ametlikult sinu kodu?[/tsitaat]
Jah, see on ametlikult minu korter, kus me elame koos mehega. Ka mehel on oma korter olemas, see on välja üüritud.
Oled rahul?
Mina leian seda, et kui ma ka elaksin mehe pinnal, siis oleks see ka minu kodu ja ma ei peaks seal olema kuidagi alandlikult nurgas. Mehe lapsel on meie kodus oma voodi eraldi toas, tal pole keelatud turnida ka meie voodis või käia minu isiklikus arvutis, küll aga lepime me selles osas eelnevalt kokku, et kui kaua ja millal. Isa arvutis ta mängib mõnikord samuti. Meil ei ole sellist asja, et see on sinu ja see minu ja sina ole üldse kuss või hoia näpud eemale. Kodu on kodu.
Mehe ja lapse vahelisi asju ma korraldan ainult niipalju, et vaatan, et mees oma lapsega ikka peamiselt ise tegeleks, mitte ei hiiliks kõrvale. Jah, ta alguses tõesti püüdis, võib-olla seepärast, et paljud teised mehed teevad nii aga võib-olla selepärast, et ei osanud eriti midagi peale hakata. Mida vanemaks laps saab, seda lihtsam on mehel temaga suhelda ja ise tegevust leida. Laps tundub küll rahul olevat. Endine naine paistab ka täitsa rahul olevat, meil ei ole mingeid konflikte ega hõõrumisi olnud. Endisel naisel on uus mees olemas, mina kohtusin mehega siis kui nad olid juba lahku kolinud, seega ei puutu kuidagi nende lahkuminemisse.
No on jah natuke selline mees, kellele peab mõningaid asju ütlema, esialgu saame hakkama. Eks ta suunab mind ka nendes asjades, mille peale ma ise kohe ei tule. Käsi peseb kätt, nagu öeldakse.
Mehe laps tuleb meile ja see on tema kodu ka, mees võib olla küll päevi ära (kui on vajadus), meil vahet pole.
Aga kui ta ikka öösiti ka ära siis jääb laps ema juurde.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mina oma last teise naise käsutada ei anna ja mingit issi juures teise tädi taktikepil kodu mängimist ei toimu. Lapsel on oma kodu olemas ja suhtlus isaga on üksnes suhtlus isaga. Toimib ja korraldavad uued naised asjasse ei puutu. [/tsitaat]
see ei ole sinu laps ju ainult ja isal on täpselt samasugused õigused lapsega suhtes , kui sinul ehk siis olete vanematena võrdsed.
Imelikuks pean naisi, kes lastest (ja mitte ainult neist) rääkides rõhutavad – minu, oma. su käekott võib sinu oma olla, aga laps mitte kunagi.
Saan mehe lastega väga hästi läbi, aga nad ka väga aktsepteerivad minu otsuseid ja kui nad olid nooremad – siis ka minu nõudmisi meie kodus. Saan nendega väga hästi läbi ja suhtleme pidevalt – kindlasti kordi rohkem kui nad isaga suhtlevad. Kui nende ema oleks hakanud dikteerima, et kuidas ja palju tohin ma lastelt midagi nõuda -siis oleks küll väga imelikult teda vaadanud.
Kusjuures ma uuena Olin 100% pàri, et laps kohtub isaga mujal, meile ei tule. Arvate et eksile meeldis? Seni meeldis, kuniks sai teada, et mitte mees ei tee nii nn ûksûhele aEga, vaid mina ei luba 😉 Meil oli veel nii et kui mehe laps meil, siis oli mul nn vaba aeg, sôbrannadega jne. Kui eks seda teada sai, oli konkreetne paanika, et mis mottes ma ei kokka kodus ja ei pese lapse asju, ma teen end ilusaks ja litutan ringi?! ;)pôhivàrk on paljudel see, et lapse asjad on ikka tagaplanil, pôhimure on, et kas uut saab lapse tulekuga paika panna. Ja see jutt, et kelle oma eluase. Esiteks kui uus naine ka mehega lapsed saanud, on need ka kohe pàrijad ju, samal pulgal. Ja enamasti Eestis 2-3a kestnud suhtesse lapsed treitaksE. Kui aga suhe 6 kuud vôi aasta, siis normaalsed ei elagi veel koos. Isiklikult kui eksnaine vôi laps tuleks jutuga, et mehe korteri pàrivad nemad, ma lükkaks konkreetselt trepist alla sellise jutuga inimese. Ei, ma ei kardaks jàrgnevat. Ma ei usu, et midagi eriti juhtuks ja kûll ma oskaks selle ka nii lavastada, et ma süüdi ei jää. Nagu öeldud – ei tasu alati arvata, et su vastaseks on lambinaine, vb on vastaseks samasugune ilge nôidkôôm nagu sa ise.
Mina kardan kõige rohkem hoopis seda, et eksmees lükkabki meie lapse uue naise kaela ja ise läheb mingeid oma asju ajama, sõpradega välja, peole, kuigi laps on tema juures ainult kaks nädalavahetust kuus ja kõik teised päevad kuus on tal niigi oma asjade ajamiseks “lapsevabad”. Liiatigi jätab ta tihti omal algatusel lapsega kohtumisi ära, ja ega ta neid nn järele ei tee ju.
Eks on kahest uuest naisest juba lahku läinud ja järjest uusi lapsele tutvustanud, praegune on kolmas, seega võib mu kartustel alust ka olla, mingit otsest tagasisidet uutelt naistelt mul ei ole, kuna eks elu eest takistab minu ja uute suhtlust. Räägib neile, milline ilge mõrd ma olen, jne.
Rääkigu, aga…uued naised, kui teile tundub, et laps on liiga palju teie kaelas, siis palun vaadake kõigepealt mehe otsa, enne kui hakkate oma mehe eksi kiruma. Kui mees ei tegele lapsega ja jätab kõik teie teha, siis ei ole viga eksnaises, siis on viga ikka mehes. Eksnaine ei saa kaugelt eemalt suunata meest paremini käituma, teie olete sealsamas juures, teie saate midagi ära teha.
Ja kui mees jälle uttu tõmbab, siis minupoolest kasvõi helistage eksnaisele, et laps on teiega ja isa kadunud, siis ema vähemalt TEAB, et asjad pole hästi. Muidu elame nagu kotis ja vahel harva lapse käest kuuleme mingeid versioone, mida eriti tõsiselt ei saa võtta ju. Lapsed kalduvad kohutavalt liialdama.
Ma just istun siin mehe lapsega terve õhtu kahekesi. Ta on juba 7a. Mngib oma toas, vahib telekat ja surfab netis. Mind ta ei sega. Vaikne ja rahulik on. Ausalt mind suht ei huvita ka, kas ta sööb maiustusi seal toas või mis ta teeb. Pole minu laps ega minu kasvatada. Lapse ema ja mees vahepeal arutavad tema asju ja põhilise aja on ta oma ema juures. Ei ma ei räägi küll, et me üks pere oleme kõigile 😀
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma just istun siin mehe lapsega terve õhtu kahekesi. Ta on juba 7a. Mngib oma toas, vahib telekat ja surfab netis. Mind ta ei sega. Vaikne ja rahulik on. Ausalt mind suht ei huvita ka, kas ta sööb maiustusi seal toas või mis ta teeb. Pole minu laps ega minu kasvatada. Lapse ema ja mees vahepeal arutavad tema asju ja põhilise aja on ta oma ema juures. Ei ma ei räägi küll, et me üks pere oleme kõigile :D[/tsitaat]
Nojah, aga kus su mees sel ajal on?
Isa ja lapse kohtumised peaks tähendama seda aega, kus isa on koos lapsega – see ei tähenda, et teisi ei või juures olla, aga isa osalus on tingimata vajalik. Miks mehed nii käituvad? Nõuavad lapse enda juurde ja siis ei tegele.
Mina küll jumala tüdinenud sellest, et mehe 3-aastane laps iga NV meie juures. Mehe eks lubab sügisest praegu alla aastast last ka meile sokutama hakata, ma siin mõtlen, et kuidas sellest küll välja vingerdada. Üks laps veel, aga teine ka, puhta segi läinud.
Hea veel, et mehe kõige esimesest suhtest teismelised minu kaela peal ei kükita.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
