Ei oskagi paremat pealkirja panna. Ema sünnipäeval tulime kõik õdede ja vendadega kokku. Rääkisime tühjast tähjast. Üks vendadest teatas, et saavad teise lapse. Ema muidugi näitas välja, et on õnnelik uudise üle, aga siis torkas ühte teemasse. Küsis meie käest mida ta on teinud kasvatuses valesti, et mitte ükski tema lastest pole abielus. Kõik elavad vabalt koos, kasvatavad lapsi, aga pereväärtusi ei hinda. Tema kolleegidel lapsed järjest abielluvad, aga tema pole saanud mitte ühegi lapse pulma. Me ei osanud kuidagi sellele küsimusele vastata.
Koduteel mõtlesin sellele teemale. Mitte ükski minu sõbrannadest ei ole abielus, mehe õde elab oma mehega koos. Ka mehel on enamus sõbrad vabas kooselus. Vist üks sõber on abielus. Tegemist on üle 30-aasta vanuste inimestega. Kolleegidest ka vist üks on abielus.
Meil on mehega ühised lapsed, kodu. Mina olen pigem neutraalne abielu suhtes- on siis on, kui ei ole siis ei ole – mitte midagi ei muutu.
Lihtsalt arutamiseks kas meie ümber olevad inimesed mõjutavad nii palju meie otsuseid kuidas elada? Läheme halli massiga kaasa?
Minu vanemad olid abielus kuni isa surmani. Ema ei ole enda kõrvale uut meest otsinud ega soovinud. Mehe vanemad on lahutatud juba 20 aastat ja mõlemal on uus elukaaslane.
Teema: Teistmoodi abieluteema
Ma ei ütleks, et ümbritsevad inimesed mõjutavad. Mina olen alati selle poolt olnud, et enne abiellumist tuleks aasta-kaks koos elada ja vaadata, kas ikka sobime kokku ja saame hakkama kooseluga. Lihtsalt hüppata teadmatusse ei taha. Praegu olen oma elukaaslasega 3 aastat koos ja tulevasel suvel on pulmad. Otsus on kaalutud, läbimõeldud ja kindel.
Jah, emad muidugi tahavad oma võsukesi altari ees näha. Aga võsukestel on oma arvamus ja nägemus sellest. Paljud ei tahagi abielluda.
Minul on sõbrannadest kolm abielus, kõik kolm abiellusid siis, kui pere juba mitu aastat olnud ja lapsedki juba lasteaias.
Ülejäänud elavad vabaabielu ega kavatsegi abielluda ja suhtes on neil kõik korras. Abielus on need, kellel vanust alla 25a. Vabaabielus on need, kel vanust üle 30a.
Kas Eestis ei olnud mitte üks maailma kõrgemaid abiellumata kooselavate inimeste protsente?
See on nii kuna Eestis on niimoodi tavaks. Ja abiellumata kooselamine pole kindlasti kohe Eestis häbiasi! Võib olla tuleneb see ka eestlaste religioonitusest. Maades, kus usklike protsent on kõrgem, on ka abiellumine enne laste saamist rohkem normiks ja abieluvälised lapsed tihti häbiasi.
Minu tuttavad on abiellunud siis, kui neil on olnud liigset raha pulmade pidamiseks või siis soov pidu pidada või siis muud sarnased põhjused. Kindlasti kohe pole abiellumise põhjuseks olnud ühiskondlik surve kuna mingisugust survet abielluda Eestis lihtsalt pole. Vabaabielus elavad ja lapsi kasvatavad paarid on täpselt samamoodi aktsepteeritud nagu abielus olevad. Oma tutvuskonda vaadates ei sõltu suhte püsimine kindlasti kohe abielust. On väga õnnelikke 10 aastat ja enam vabaabielus olevaid paare ja õnnetuid abielus olevaid paare. Ja vastupidi.
Kui see peaks tähtsust omama, siis ise abiellusin peale esimese lapse sündi. Mingit survet ega mõju abiellumiseks ei tundnud. See oli meie isiklik soov.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kellel häbi peaks olema? Kui me elaksime 19. sajandil, siis võibolla oleks häbiasi mitte abielluda.
[/tsitaat]
19. sajand on liiga kauge näide. Asjad on muutunud alles üsna hiljuti.
Minu isa on vallaslaps, seda ainult põhjusel, et vanaisa suri enne kui nad jõudsid abielluda. Ja häbi ning põlgus, mis perele osaks sai oli tol ajal ikka tohutu.
Samamoodi on ka praegusel ajal tabu abiellumata laps saada katoliiklikes maades, isegi näiteks meile suht lähedal Leedus ja Poolas.
Aga Eestis on valik täielikult sinu.
Mina nt ei tahtnud üldse abielluda. Ei, ma ei ole abielu vastane, üldsegi mitte. Ja pulmas käia on nii tore ja ilus. Mulle meeldib see traditsioon. Aga ma ei tahtnud ise miskit pidu, kus mina olen tähelepanu keskpunktis. Ja üleüldse ei näinud ma vajadust abiellumiseks. Mees on vanamoodsam. Abielluma me siiski pidime, sest välismaale kolimisel oli teatud asjaajamisi lihtsam elada, kui me abielus olime. Niisiis registreerisime lihtsalt ja kõik. Ema oli mul muidugi õnnetu, et ilusat valget kleiti ja pidu ja kirikut ei tulnud, aga mulle lihtsalt ei istu see ja teiste pärast ka ei tahtnud teha….
Äkki sobib teile ka registreerimine lihtsalt? Selle juures ei ole mingit erilist jändamist. Ja ema on siis rahul, et oled abielus ?
meie peres on just kõik abiellunud. Tutvusringkonnas on enam vähem 50/50 asi (räägin siis lastega peredest)
Ma ei ütleks, et meil kasvatuses midagi otseselt tehtud on selleks, et me oleksime abiellujad. Olgu muidugi öeldud, et me oleme õed – ehk siis traditsiooniliselt mitte see sugupool, kes ettepaneku teeb. Ilmselt mis meil kasvatuses on “õigesti” tehtud, on, et me julgeme asjadest rääkida, olla otsekohesed ja oma soove avaldada. Ehk siis kõikide meie suhetes on abieluteema jutuks olnud ja kõik me oleme andnud ise meestele selgelt mõista, et meie sünnitame lapsed abiellu. Nii et kui mehed on tundnud, et on pereloomiseks valmis, siis on tulnud ka abielu päevakorda. Kõik me oleme muidugi ka esimese lapse saanud 1-1,5 aasta jooksul abiellumisest 🙂
Enamus juhtudel ongi asi selles, et naised julgevad imekombel lastesaamise teema üles võtta, aga abieluteema on just nagu mingi tabu – mina sellest aru ei saa – julged mehega lapse teha, aga rääkida mehega abiellumisest, seda ei julge ?!?
Kogu võti seisnebki oma soovide avaldamises ja mitte leppimises mehega, kellel on teistsugune maailmavaade.
Ei, ei soovita abielluda, kui sa ei taha. Väljendasin end valesti. Lihtsalt pakkusin ühe varianti. Iial ei abielluks ma teiste pärast. Nagu ennist kirjutasin, oli mul ka suva abiellumisest tegelikult.
Tähtsaim on, et suhe on hea. Minu meelest ei pea ka mitte kellelegi põhjendama, et miks ei abiellu.
säh sulle siis traditsioonilist peret!
Ma imestan siiani, et kuidas see kooseluseadus eestlased nii tagajalgele ajas, kui meil ju reaalsuses enam õigeid perekondi peaaegu ei eksisteeri. Mingi unelmate poolt võitlus?
minu arust taktitundetu läitumine ema poolt, kui aus olla – siis ma küsiks -mida tegi sinu ema valesti, et sa sedasi küsid ja oma laste valikuid ei austa. Abiellumine on kahe inimese otsustus ja see ei ole kellegi teise arutada.
Minul jällegi vastupidi. Enamus abielus, või abielluvad siin järjest. Ise abiellusin 18aastaselt, nimelt jäin ootamatult rasedaks ja mees ei tahtnud mingeid “sohilapsi” 🙂 Oleme õnnelikud ka 12 aastat hiljem.
Nagu siin PKs ka on öeldud – praktilise väärtuseta traditsioonid kipuvad hääbuma. Olen 35 (mees 6 a vanem), ei ole abielus. Mees juba on olnud abielus, mitu korda seda tehes poleks selle väärtus enam see vist 😉 Lapsi me ei soovi, mitte et nende saamiseks abielu vajalik oleks.
Lähematest sòbrannadest on 2 abielus, ühel oli välismaale kolimiseks see vajalik (asjaajamise lihtsustamiseks). Mõlemad on eri aegadel tunnistanud, et lahutus on meeles mòlkunud.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ei oskagi paremat pealkirja panna. Ema sünnipäeval tulime kõik õdede ja vendadega kokku. Rääkisime tühjast tähjast. Üks vendadest teatas, et saavad teise lapse. Ema muidugi näitas välja, et on õnnelik uudise üle, aga siis torkas ühte teemasse. Küsis meie käest mida ta on teinud kasvatuses valesti, et mitte ükski tema lastest pole abielus. Kõik elavad vabalt koos, kasvatavad lapsi, aga pereväärtusi ei hinda. Tema kolleegidel lapsed järjest abielluvad, aga tema pole saanud mitte ühegi lapse pulma. Me ei osanud kuidagi sellele küsimusele vastata.
Koduteel mõtlesin sellele teemale. Mitte ükski minu sõbrannadest ei ole abielus, mehe õde elab oma mehega koos. Ka mehel on enamus sõbrad vabas kooselus. Vist üks sõber on abielus. Tegemist on üle 30-aasta vanuste inimestega. Kolleegidest ka vist üks on abielus.
Meil on mehega ühised lapsed, kodu. Mina olen pigem neutraalne abielu suhtes- on siis on, kui ei ole siis ei ole – mitte midagi ei muutu.
Lihtsalt arutamiseks kas meie ümber olevad inimesed mõjutavad nii palju meie otsuseid kuidas elada? Läheme halli massiga kaasa?
Minu vanemad olid abielus kuni isa surmani. Ema ei ole enda kõrvale uut meest otsinud ega soovinud. Mehe vanemad on lahutatud juba 20 aastat ja mõlemal on uus elukaaslane. [/tsitaat]
See pole ema asi kommenteerida. Taktitu.
Mina saan küll emast aru ja minu meelest ei ole taktitu kommenteerida. Just normaalne, et küsis teilt endilt, mitte ei läinud naabrimuttidega pläkutama, et oh sa issand, millal minu tütred kord tanu alla saavad.
Saan emast aru. Ilmselt on abielu talle ja tema põlvkonnale olnud väga oluline, mingi sümbol niikuinii, aga tõesti oluline ja märgiline asi, mis tema jaoks tähendabki perekonna väärtustamist. Teda on ilmselt nii kasvatatud, ühiskond oli selline jne. Loomulikult tunneb ta muret, et miks tema põhiväärtus pole lastele üle kandunud. Ise ju imestaksid ka. Nt sinu üks olulisim põhiväärtus on olla vägivallavaba ja siis avastad, et sinu lapsed kasutavad vägivalda (oma laste või lemmikloomade või kelle iganes peal). MA arvan, et ema jaoks on see abielu mittehindamine sama ¨okeeriv. Ja solvav. Loomulikult solvab kui sinu põhiväärtusi millekski ei peeta.
Mis ei tähenda üldse, et peaks ema pärast abielluma. Lihtsalt mu meelest on ema täiesti mõistetav siin loos.
Mina nt tahan abielluda. Vanavanemad olnud abielus surmani, ema-isa lahutatud. Need on siis minu lähemad abielu kogemused. Tundub, et sõbrannad ka pigem abielu pooldajad ja väärtustajad. Ma ei tea, kas see minu tahtmine on tingitud seltskonnast, pigem ikka sisemisest soovist. Aga kes selle minusse süstis ja kas oleks saanud süstimata jätta, ei tea.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ma ei taha abielluda-ei kahekesi ega ka suure peoga. Ausalt kellegi teise rahulolu pärast ei hakka ka seda tegema. Miks soovitad abielluda kui ma olen suht selgelt öelnud, et ei taha seda?[/tsitaat] Kui su elukaaslasega peaks juhtuma õnnetus, siis sinule kui võõrale inimesele ei anta infot. Sa ei taha kindlasti olla olukorras, kus pead otsima kedagi, keda haigla tunnistab omaks. Eestis räägid ehk veel kuidagi ära, aga välismaal oled sa ilma abielutunnistusega keegi. Nii et kõigis kohtades, kus infot jagatakse abikaasale, oled sa ei keegi.
Nii devalveerunud institutsiooni puhul, nagu seda on abielu, on just abiellumine häbi. Mõtle, kas sa ikka tõsiselt tahad kuuluda sellesse seltskonda, kellest üle poolte oma abielu lahutuse teel mõttetuks tembeldavad.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kui su elukaaslasega peaks juhtuma õnnetus, siis sinule kui võõrale inimesele ei anta infot. Sa ei taha kindlasti olla olukorras, kus pead otsima kedagi, keda haigla tunnistab omaks. Eestis räägid ehk veel kuidagi ära, aga välismaal oled sa ilma abielutunnistusega keegi. Nii et kõigis kohtades, kus infot jagatakse abikaasale, oled sa ei keegi. [/tsitaat]
Antakse küll. Tänapäeva haiglas ei ole enam nii jäika korda. Prantsusmaa nt tunnistab vabaabielu kui staatust lausa ametlikult. Hari ennast. Ma üldse ei saa aru, miks toovad inimesed esimese näitena vabaabielu vastu alati selle fataalse õnnetuse – minul isiklikult oleks õudne igapäevaselt elada mõttega, et äkki mu mehega juhtub midagi. Kas tõesti leidub inimesi, kes abielluvad ainult seeõttu, et saaks abikaasa kohta haiglast infot. Jube!
Taolise õnnetuse juhtumise tõenäosus on nii väike, et see pole üldse mainimist väärt ja selles mõttes eriti rumal argument.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]säh sulle siis traditsioonilist peret!
Ma imestan siiani, et kuidas see kooseluseadus eestlased nii tagajalgele ajas, kui meil ju reaalsuses enam õigeid perekondi peaaegu ei eksisteeri. Mingi unelmate poolt võitlus?[/tsitaat]
Sellepärast ajaski, et raisatakse taas maksumaksja raha uue täiesti mõttetu institustiooni loomiseks. Sa arvad, et seadused sünnivad tasuta või. Seaduse väljatöötamise eest makstakse igale sellega seotud ametnikule tulemuspalka ja vbl ka nt ületundide eest, et sa teaksid. Kooseluseaduse rakendamiseks on vaja muuta veel üle 90 seaduse.
Riigikogul oleks palju olulisemaid teemasid, millega tegeleda, aga selle asemel tegeletakse pesuehtsa jaburdamisega.
ma ütleks et teemaalgataja emal on õigus, teil on tõesti tegu väääääga imeliku suguvõsaga, kui ükski paaridest abielus pole.
meie suguvõsas küll vastupidi.
Mina oleks emale öelnud, et hetkel on moodne mitte abielluda.
Minu sõpruskonnas on ka ainult üks paar abielus.
Ma pean ütlema, et minu ema ka on minu käest küsinud, et miks meie ei abiellu ometi. Ma olen tema käest kohe vastu küsinud, et aga miks peaks ja kuidas see mu elu muudaks? Ja nüüdseks on juba mu 75-aastane ema ise ka hakanud rääkima, et huvitav jah, miks tema abielluma pidi 🙂
Tegelikult on see vägivaldne ristiusustamine ikka päris hästi õnnestunud, kui ca 800 aastat hiljem hambasse puhutud demagoogia ikka veel toimib.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Miks imelik? Nii on praegu kombeks. Pealegi ütleks ma hoopis, et abiellumine on imelik. Milleks seda vaja on?[/tsitaat]
just see ongi viimase aja mood. pole vaja traditsioone, pole vaja oma sünniperet, ikka ise. perekond on igand. aga siis pole vaja ka vinguda, et üksi on raske ja miks mehed oma peret ei austa. aga kui pole peret on ainult kokku/lahku kohe kui tuju tuleb.
Teemaalgatajale: minu arust oli emal õigus seda küsida ja see, et ema küsimine sind osatas, tähendab ka midagi.
Vabandan, ei soovi teemaalgataja ema solvata, aga temast oli taktitundetu sellist asja öelda.
Abiellumine on ikka niivõrd isiklik asi, et seda küll mingi “peab tegema” lipu all korraldada ei saa. Põhjendus, et teised on ju abielus on väga halb ettekääne. See on tema probleem, kui tema pulma tahab saada.
Minu meelest on teatud tingimustel õigem ja vastutustundlikum elada vabaabielu, eriti kui ollakse veel noored. Paber on teatud oludes Eesti vabariigis vajalik siis, kui soetatakse kinnisvara või mingit muud vara ühiselt. Samas, ma olen niivõrd romantik, et minu maailmas on ainus põhjus abiellumiseks armastus ja ei muud. Abiellusin, sest tõesti tean, et selle mehega tahan olla koos elu lõpuni.
Olekski tore, kui abielluks need, kellel jaoks see midagi tähendab, siis poleks vast lahutusi ka nii palju. Minu jaoks on abielu siiski mingisuguse märgilise tähendusega, lisaks on mul hea meel, et ka vanemad sellest rahu südamesse said. Ja enamus sõbrad on ka siiski abielus, kuigi paljud peale laste sündi. Ja nad ei tee seda peo pärast või et raha oli liiga palju, ju siis ikka tähendab midagi.
Rääkige on sõpradega, kas nad kujutavad ette, et elavad oma elukaaslasega elu lõpuni? Ega nad võibolla ei kujutagi seda nii ette ja siis pole ka mõtet abielluda.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Vabandan, ei soovi teemaalgataja ema solvata, aga temast oli taktitundetu sellist asja öelda.
Abiellumine on ikka niivõrd isiklik asi, et seda küll mingi “peab tegema” lipu all korraldada ei saa. Põhjendus, et teised on ju abielus on väga halb ettekääne. See on tema probleem, kui tema pulma tahab saada.
Minu meelest on teatud tingimustel õigem ja vastutustundlikum elada vabaabielu, eriti kui ollakse veel noored. Paber on teatud oludes Eesti vabariigis vajalik siis, kui soetatakse kinnisvara või mingit muud vara ühiselt. Samas, ma olen niivõrd romantik, et minu maailmas on ainus põhjus abiellumiseks armastus ja ei muud. Abiellusin, sest tõesti tean, et selle mehega tahan olla koos elu lõpuni. [/tsitaat]
Ei ole kinnisvara soetamiseks ju kuidagi abielu vajalik. Notar paneb omandisuhte kirja ja tihti on ju kooselulistel ühisvara ja abielulistel just lahusvara jne. Erinevad variandid. Abielu küll vara hankimisse ei puutu ja hea ongi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Läheme halli massiga kaasa?
Minu vanemad olid abielus kuni isa surmani. Ema ei ole enda kõrvale uut meest otsinud ega soovinud. Mehe vanemad on lahutatud juba 20 aastat ja mõlemal on uus elukaaslane. [/tsitaat]
Mis mõttes, et kas läheme halli massiga kaasa? Kas mitte abiellumine on kuidagi erilisem kui abiellumine? Et hall mass abiellub ja erilised on need, kes ei abiellu? Imelik mõttekäik.
Aga teemasse. Kindlasti ei vasta te ema ootusele, mõistan. Aga teil tuleb elada oma elu ja kui ise abielluda ei taha, siis ema soov ei ole ka õige põhjus. Ise ja enamik tutvusringkonnas on abielus ja rahul 🙂
Et abiellujad on hall mass?
Hmmmmm 😀
Mina olen 35a ja minu tuttavatest paaridest on abielus nii 80%.
Paugupealt ei tulnudki eriti kedagi meelde, kes oleks veel vabaabielus, aga ikka mõned on küll.
Vanemate jaoks on laste pulm tähtis muidugi. Aru tuleb saada nende põlvkonna väärtustest. Kooselu tähendab neile nagu te poleks ikka päris kindlad oma valikutes ja oma otsuses olla ühine pere.
Kindlasti see pole nii, aga nende nooruses olidki asjad teisiti.
need, kes seda taktituseks peavad – siis on see ikka valus koht? Kui ei oleks, siis ju ei ärritaks.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
