Teema: Tööde ja lapse kasvatamise jaotus. Lasen auru välja :)

#4299031:

et kas ta peaks nüüd bändist või tennisest loobuma, kuna saime lapse?

Jah, mingi oherduse peab ta tegema. Lapse saavad koos mõlemad, mitte ainult ema.

#4299031:

Olen olnud suht leplik ja tema tegevusi toetanud, sest ei taha olla mingi vastik ja õiendav naine, kes keelab sõpradega bänditamist vms

Ei tohiks nii leplik olla.
Lapsevanemaks saavad mõlemad!

Mina läheneks probleemile nii, et räägiks mehele, et laps on nüüd juba nii suur, et sina tahad ka hakata taas oma hobidega tegelema. Seega, 2 õhtut nädalas (või siis X tundi mõnel nädalavahetuse päeval) valvab tema last ja sina pääsed kodust üksi välja. Lisaks 1x kuus 1 õhtu sõbrannatamiseks.

#4299031:

Põgusalt on tulnud jutuks, siis ta reageeris natukene ärritunult, et kas ta peaks nüüd bändist või tennisest loobuma, kuna saime lapse? Et mõlemaga aastaid tegelenud ja see tema viis töömõtete väljalülitamiseks ja auru välja laskmiseks. Ma ei saa ju otseselt olla ka mingi keelaja, aga lihtsalt nõme, et kõik lükatakse naise kaela ega märgata, et ka lapse kasvatamine on ränk töö,

Tean, kuidas mu järgnev kirjutus mõjub – tagantjärele targutamisena. Siiski pole see nii mõeldud. See on mõeldud nii, et keegi teine esmalt ehk õpib sellest. Teiseks, sa võiksid otse oma mehele öelda, et kahju, et te seda ei teinud.

Need asjad lepitakse kokku enne lapse sigitamist. Selgete sõnadega. Mismoodi küll jõutakse nii kaugele, et tehakse laps ja sünnitatakse laps, kusjuures perekonnas on kokku leppimata, kuidas vanemlust korraldatakse? Selge see, et teooria ei rakendu praktikasse 100%, küll aga MISMOODI hakatakse lapsevanemateks nii, et ennne ei mõelda läbi (kui mitte enne kooselu, siis vähemalt enne lapsetegemist), et kuidas saab kõigi nende seni oluliste asjadega.

Kas teile kummalegi või siis vähemalt sulle ei tulnud üldse pähe, et võtta teemaks aeganõudvad bandiproovid ja tennisetrennid? Kokku lepppida, kuidas nendega üldine skeem hakkab olema? See laps oleks nagu plärtsti taevast alla sadanud, tema vanemad pole isegi poolt sõna vahetanud enne teemal, kuidas isa suhtestub lapse kasvatamisega ja milliseid muutusi argiharjumustesse on vaja teha.

Ma ei tea, olen teist korda abielus – esimesest lesk – ja mõistagi enne igasugust pereloomist sai mehega läbi arutatud tema suhtumine beebiga seotud tegevustesse, trennid, meelelahutused. Ka minu nö oma aeg, üldine tööde jaotus. Lõpuks oli mees ju sama elevil beebi(de)st, kui mina. Mees ootas ka, et ta teaks täpselt, mis tema kohustused võiksid olla.

Need asjad ei peaks käima nii, et kõlab stardipauk ja siis hakatakse alles arutama, et kes jookseb, kuhu jookseb, kaua jookseb ja kes hoopis hüppab. Siis on hilja arutada. See pool, kes ütleb, et tema ei jookse ega hüppa, hädapärast tõukab kord kuus kuuli, ilmselgelt polnud sellest stardist kopika eest huvitatud. Või arvaski, et näe, sihuke kena naine, küll tema jookseb, hüppab, rebib kangi ja laseb vibu, mina rüüpan tribüünil rohelist teed.

Nüüd ole tubli ja mine ütle mehele, et see vestlus jäi teil õigeaegselt tegemata ning seega tehakse see nüüd. Kui ta pole sellest huvitatud, siis…mida see ütleb tema suhtumise kohta sinusse?

Jutu põhjal paistab, et sina tema hobide hulka väga ei kuulu. Kui enne juba oli selline, siis ma ei näe küll väga põhjust imestamiseks. Võta siis järgmiseks mingi introvertne nohik, see ei jookse kuskil ringi. Aga praegusel juhul, eks tuleb siis asja arutama hakata ja loota, et mees soovib oma harjumusi ja hobisid muuta. Mina ise polest sellist ringi aelemist enne laste saamistki talunud, veel vähem last selle peale saanud, aga inimesed on erinevad. Mul endal on palju lapsi ja mees on alati lastekasvatuses osaline olnud, olenemata vanusest. Mingeid armuande hambad ristis pole ootama jäänud, kui midagi on vaja olnud, või pole jaksanud, siis mees sai sellest esimesena teada. Ei mäleta mingit kurnatust või unetust, koos vastutust kandes oli  beebiiga pigem lihtne aeg. Kui üks osapool täielikult ära trööbata, mis õnnelikku pereelu sealt siis oodata on.

Päris loobuma sundida oleks ka vale aga mingil määral, mingitest asjadest esimese aasta jooksul võiks siiski ka isa arvestada, et ei saa tavapärast elu jätkata. Nüüd on teil ju lausa inimhing vaja üles kasvatada.

#4300743:

#4299031:

Tegelen 24/7 lapsega. Tean, et ise seda tahtsin ja arvestasin ka, et see ei pruugigi lihtne olla, kuid on midagi mis mind häirib – minu elukorraldus on täiesti muutunud, olen nagu välismaailmast täiesti eraldatud ja lapsega ööpäevaringselt 4 seina vahel, teenindan ainult teda ja siis püüan veel rõõmsat meelt säilitada, et ka mehe jaoks olemas olla. Temal aga poleks nagu midagi muutunud.

Kas siis mees ei tahtnudki last? Aga sina tahtsid ja olid valmis kõik lapsega seotu oma peale võtma? Ja sa ei kujutanud ette, et tite üksi kasvatamine võib olla nii raske. Lihtsalt tahtsid selle mehega last saada. Kas nii oli või? Või oli mees ka nõus lapse saama ja nüüd pole nõus temaga tegelema? Need on kaks eri olukorda. Kumb variant sul on?

See oli ikkagi kaalutletud otsus ja mõlemad tahtsime. Mees tõi seda lapse soovi teemat isegi rohkem jutuks 🙂

Mul sarnane seis, kuid oleme alles last ootamas. Mees tegeleb samuti muusikaga ja seetõttu palju äraolemist ja käimisi. Tihti jõuab alles õhtuti hilja. Väga ajamahukas hobi see bändi tegemine, mõistan teemaalgatajat täielikult. Mõtlen, kas peaks juba praegu kuidagi jutuks tooma, et kas asjad jäävadki nii, aga see tundub nii vastiku käitumisena 😀 Minna lihtsalt ja hakata teise hobi maha tegema ja teda piirama. Mõtlen, et ehk tasub loota, et kui laps käes, siis mees saab ise ka aru, et rohkem kodus abis vaja olla? Või peaks ikkagi juba praegu vestluse ette võtma?

Mina antud olukorras annaks mehele väga konkreetse graafiku. Nt teisipäeva/neljapäeva õhtul kell 6-8 on sinul trennis/huviringis käimise aeg. Kui jaksu pole trenni teha (vahel on ka nii), siis on see 2h ikkagi sinu aeg, lähed vedeled kasvõi vannis või loed raamatut. Pole mehe asi, mida teed. Laupäeva ja pühapäeva (või misiganes vaba päeva) hommikul võtab mees lapse voodist ja sina saad edasi magada kuni und jätkub või kuni on järgmine tissitamise aeg. Lisaks, nt 1 kord nädalas leidku mees ise veel üks aeg, et sa saaks 2-3h ära käia iluprotseduuril või massaažis või misiganes oma äranägemise järgi ajaveetmise kohas (minul oli selleks massaaž, sest selg oli megaläbi rasedusest). Beebi kõrvalt ema ei saa pikalt ära olla lapse söömise tõttu, aga sellised 2-3h asjad on täitsa ok. Ja see on lihtsalt ELEMENTAARNE, et mees PEAB võimaldama sulle magamisaega. Ehk, kui tahad millestki alustada, siis uni on see koht.

Seega, pane enda nõudmised isikliku aja osas paberile ja mine mehe jutule mingi konkreetse plaaniga. Palu tal kohe oma kalender lahti teha ja leida ajad, et sa saaksid need pausid, mida sul vaja on. Ja siis elategi graafiku järgi. Küll ta ära harjub. Ütledki, et depressioon ja krooniline unepuudus ja väsimus hakkavad ligi hiilima ja varsti kukud kokku. Kui armastab, siis hakkab ennast liigutama. Kui ei hakka, noh ma ei tea siis ……eks tuleb omad järeldused teha. Aga üldiselt jah, see jutuajamine olels pidanud olema juba ammu tehtud. Kuid ära vähemalt edaspidi lase endale pähe istuda, sa oled nüüd ema! Tulevikus on vaja seista ka enda lapse eest, seega paras aeg hakata seda keerulist enda eest seismist õppima. Jõudu 🙂

#4299233:

Mina läheneks probleemile nii, et räägiks mehele, et laps on nüüd juba nii suur, et sina tahad ka hakata taas oma hobidega tegelema. Seega, 2 õhtut nädalas (või siis X tundi mõnel nädalavahetuse päeval) valvab tema last ja sina pääsed kodust üksi välja. Lisaks 1x kuus 1 õhtu sõbrannatamiseks.

Ma soovitan ka mitte üldiselt “halada” (ma ei mõtle seda halvas mõttes), vaid tehagi konkreetne ettepanek vaba aja jagamise osas. See on meestele selgem ning on ka raskem vastu vaielda.

Kui lapse saavad kaks inimest siis seda last ka hooldavad ja kasvatavad needsamad kaks inimest. Kui emal tuleb seoses lapse sünniga teha korrektuure oma elukorralduses, siis tuleb seda teha ka isal. Ka emal on õigus beebi kõrvalt tegeleda oma hobidega või muul moel oma tassi täita, vahet pole kas selleks on massaazis käimine või saviring. Kas sul TA lisaks mehele muud tugivõrgustikku ei ole? Saad sa saata lapse vanaema või tädi või oma sõbrannaga jalutama ning ise tunnikese-paar pikutada või lugeda vms?

Lisan seda ka, et kui mees juba beebi kõrvalt pole nõus oma elus korrektuure tegema siis tõenäoliselt ei tee ta seda ka suurema lapse kõrvalt. Või lihtalt on teie pere elukorraldus varsti selline, et mehe panust enam pole vajagi… Tagantjärgi targutamine küll aga juba enne eostamist tuli need asjad läbi rääkida…

Kas selline kaaslane enne lapse saamist sind ei häirinud? Sellisel juhul võibolla on sul sünnitusjärgne depressioon ja sind niiöelda hakkasid häirima normaalsed asjad. Mina näiteks ei kujuta ette, et selline kaaslane mu kõrval ka ilma lasteta mind ei häiriks. Aga inimesi on ju erinevaid. Kui sulle enne sünnitust tõesti sobis selline seltskonnalõvi ja energiapomm, siis tegelikult ju teadsid juba siis ette, et see ei muutu. Praegune ärritus on järelikult tingitud millestki muust – deprekas, ajutine magamatusest tingitud meeltesegadus vms.

Selline elukorraldus tähendab lahkuminekut varem või hiljem. Isegi kui sa saad ja suudad kõik enda peale võtta, koguneb aastatega mehe vastu vimm, kaob koos oldud aeg (sest sina oma vabal ajal magad, muuks energiat ei jää) ja ühel päeval on mees üllatunud, kui suhet enam päästa ei anna.

#4311607:

#4311294:

ja ühel päeval on mees üllatunud, kui suhet enam päästa ei anna.

Õigusega on üllatunud, sest naine enne ei rääkinud ega kaevanud millegi üle. Ikka rääkida tuleb mehega, sest nad ei taipa õhust, et teil on raske. Öelge otse ja selgelt, et nüüd on mu jõud otsas ja nüüd teeme uue elukorralduse, sest muidu on krahh.

See võib täitsa vale olla. Võib-olla naine on korduvalt kurtnud aga mees peab seda lihtsalt vingumiseks. Eriti sellise suhtumisega mehed, kes arvavad, et lapsed ongi naiste rida. Neile ei jõua jutt kohale.
Ei varem kokku lepitud ega ka tagantjärgi tarkusena.

Kui aga on normaalne mees, siis tõesti aitab rääkimisest ja ütlemisest et ei jaksa enam. Kes aga viitsib oma asju natuke ümber korraldada, et ka naisel hea oleks, aga kahjuks on vähe.

Muidugi naised ütlevad. Aga mehed pole nõus elu muutma.

Mu eks viimastel kuudel enne lahutust alles hakkas pingutama. Enne seda aastaid rääkisin heaga, halvaga, viisakalt, nõudvat. Tema vaid haukus vastu. Mehepoolne aruaaamine tuli siis kui lahku tahtsin minna. Ja siis ka ei tulnd kohe. Enne oli vaja ohvrirolli sisse elada kuidas õudne naine tahab asju, keelab, käsib, surub alla ja mida kõike.

See enne lapsi läbi rääkimine ka ei päde. Enne lapsi ei teagi mida kõike lapsega peab tegema. Kas sa hakkad lapsega tegelema? On väga üldine küsimus. Ka paarides kus enne oli võrdne tööjaptis läheb peale lapsi jaotus käest ära.