On keegi märganud endal või oma lapsel seost traumaatilise sünnikogemuse ja näiteks ärevuse vm kehaliste/vaimsete sümptomite vahel? Või oskab keegi viidata mõnele tõsiselt võetavale allikale, mis antud seost võiks kinnitada.
Näitan 17 postitust - vahemik 1 kuni 17 (kokku 17 )
Teema: Traumaatilise sünnikogemuse mõju edaspidises elus
19.06.2023 19:43
Kommentaarist on juba teavitatud
19.06.2023 22:09
Minu lapse sünd polnud lihtne ja tal on ärevushäire. Aga pole elus selle peale tulnud, et siin seost otsida. Tegelikult ka ei usu, et siin seos oleks.
To report this post you need to login first.
19.06.2023 22:17
Minu vanemal lapsel oli väga raske sünd ja ei mingeid probleeme ega häireid (26) noorem sündis nagu lupsti ja on natuke probleeme (18)
To report this post you need to login first.
19.06.2023 22:53
Kui otsima hakata siis seoseid leiab alati – eriti mingite sündmuste vahel, mis paljudel toimuvad. Eriti kui on variandid kas sündmus toimus jah/ei ning kas tulemus on mingi X asi jah/ei . Ehk seoseid saab tõmmata, eriti stastiliselt, aga see ei tähenda alati, et need kuidagi üksteisega seotud oleks.
Näiteks seos lapsena sööma sundimisel ja ärevuse vahel
seos lapsena ema poes ära kaotamise ja ärevuse vahel
Ja hakka siis stastiliselt tõestama, et kui sul on 30. eluaastal ärevus, kas see oli sellest, et sünd oli traumeeriv või see, et väiksena sunniti lasteaias taldrik tühjaks sööma ja see, et väiksena mitu korda poes või rannas vanemad silmist kaotasid jne.
Seega igasugusele allikale, mis selliseid seoseid ka kinnitaks tasuks ikka väga kaine pilguga vaadata.
To report this post you need to login first.
19.06.2023 23:27
Olgu tõde, kus iganes, aga ma arvan, et paljud ei taha sellisele küsimusele enda kasutajanime alt vastata (teema on ajaviites).
To report this post you need to login first.
19.06.2023 23:38
seoseid leiab alati. mul endal lapsi pole, ise sündisin kergesti, kuigi vanale emale. mul on samas ka hiliselt diagnoositud adhd ja kalduvus sõltuvushäiretele ning ärevusele. sellele aitas kindlasti kaasa üleskasvamine 90. aastatel. ära ennast igatahes süüdista. tegeleda konkreetse olukorraga ja hakkamasaamisega. elada sellega on võti, ma arvan.
To report this post you need to login first.
20.06.2023 09:42
Psühholoogidele hirmsasti meeldib hõljuda oma kliendiga kusagile ajas võimalikult kaugele, nt looteikka, ja siis tähtsalt kuulutada: “Nüüd on kõik selge! Just siia ongi koer maetud!”
Seejärel hakkab ta inimesele sisendama, kuni too tõemeeli jääbki uskuma, et kõik tema hilisemas elus tekkinud suhteprobleemid tulenevad sellest, et ta looteeas olevat ema ja isa ühe korra omavahel tülitsenud. Hernetera-suurune tema olevat seda läbi ema kõhunaha konflikti tajunud ja nüüd ongi elu lõpuni võimetu suhteid looma ja hoidma. Ja siis algab üks suur ja aastaid kalleid teraapiaid nõudev “emale andestamise” maraton 🙂
Tunnistan, et mina sihukestesse naljadesse ei usu. See on absoluutselt mitte-tõenduspõhine, põhineb puhtalt üksnes ühe töötaja peakujul. Tema jaoks on mugav, kui õnnestub kiirelt leida mingi Üks ja Ainus Suur Põhjus, mis oleks piisavalt ähmane ja ümmargune ja mida saaks siis aastaid tasapisi veeretada.
Tegelik elu on esiteks mitmekesisem ja teiseks on ebameeldivaid kogemusi võimalik n-ö ümber kirjutada. Eriti laste aju on plastiline ja nad suudavad paremini kohaneda kui täiskasvanud. See on vajalik, kuna paljud elus kogetud-nähtud asjad võivad olla ka sellised, mida täiskasvanud ei taju ohtlikena, aga last need hirmutavad. Näiteks mina ise kartsin väikse lapsena üle lendavaid lennukeid. Sellegipoolest ma praegu lennukeid enam ei karda ja reisin nendega. Hirm läks iseenesest üle.
Selmet jääda kinni kusagile sünnituse hetke lahkamisse, tuleks tegeleda ikkagi reaalse olevikuga. Kui inimesel on olevikus liiga palju lahendamata muresid ja talle soovitatakse ainult, et ah ära mõtle neile, tõrju need kõrvale, kujuta ette, et kõik on korras – aga häiriv probleem jäetakse ikkagi lahendamata – siis nii ongi. Teatud piirideni võib probleemi eiramine olla kasulik, kuid alati ja lõpmatuseni siiski mitte. Mõned probleemid vajaksid ikka päris lahendamist ka, alles siis saab ka vaimne seisund paranema hakata.
Kommentaarist on juba teavitatud
20.06.2023 12:49
Isegi kui oleks seos, mis see siis annab? Aju võib muidugi saada kannatada, näiteks minu lapse kohta öeldigi, et sünnitusel sai aju veidi kahjustada, mis hiljem põhjustas seda, et pidurdusprotsessid olid häiritud. Nuttis palju ja oli rahutu, väikelapsena läks iga asja peale endast väga välja. Sünnitusel võib juhtuda, et aju ei saa hapnikku või on traumaatiline kahjustus. Teha pole sellega muud midagi, kui kohaneda. Kui liiklusõnnetus juhtub ja su aju saab põrutada, ega seegi hea ei ole, aga siis tulebki sul sellega leppida ja oodata, et aju taastub. Ka minu lapse puhul on aju ajaga taastunud ja enam probleeme pole ka.
To report this post you need to login first.
20.06.2023 23:24
On keegi märganud endal või oma lapsel seost traumaatilise sünnikogemuse ja näiteks ärevuse vm kehaliste/vaimsete sümptomite vahel?
Endal? Vabandust, aga kuidas seda iseendal märgata saab? Kas sa mäletad iseenda sündi?
Üldse, kas oled ikka kindel, et beebi saab mingisuguse sünnikogemuse? Vastsündinu aju on ikka suht uinuvas olekus ja pole veel arenenud mingeid kogemusi salvestama. Tal on instinktid ja refleksid. Ehk siis teises sõnastuses, titt ei saa muhvigi aru, mis toimub. Minu meelest on vale lähenemine analüüsida seda olukorda täiskasvanu seisukohast, aga kui siiski seda teha, siis käib see u nii: oled kuskil soojas õõtsuvas olekus pimedas ja magad enamuse ajast. Kuuled mingeid kohinaid ja mulinaid ja rütmilist põntsumist. Midagi ise eriti tegema ei pea ja iseenda keha eriti ei taju. Siis järsku hakkab mingi möll ja trall, kõik muutub. Liigud. Valus on vbl ka või vähemalt ebamugav. Laks, kõik on hele, imelikud valjud võõrad hääled. Midagi eriti ei näe, aga eristad mingeid kujusid. Külm on. Tunned, et hakkad lämbuma ja instinktiivselt röögid elu eest nagu ratta peal. Tunned, kuidas õhk voolab kopsudesse, kuidas õhk ja puudutused tunduvad nahal, tunned esimest korda elus, et oled märg, paljas jne jne. Kui beebi aju oleks võimeline seda kõike analüüsima ja töötlema nii nagu täiskasvanu, siis kuidas saaks üldse ükski sünnikogemus olla midagi muud kui traumaatiline? See on ju täiesti jube kogemus kõik ka tavaliselt ja kergelt sündivale lapsele.
Minu arvates on loodus siiski asjad nii sättinud, et ta ei korralda meile kogu ülejäänud eluks traumat. St beebile ei jää mingit mälestust ega teadmist sellest koledast sensoorsest plahvatusest. Ja ei jää sellepärast, et nende mõistus ei ole võimeline seda niimoodi kogema ega analüüsima, st nad ilmselt ei taju iseenda sündi teadlikult. Või kui, siis ei võta seda traumeerivana, sest sündimine on ju loomulik ja vältimatu protsess meie kõigi elus.
Eelmine vastaja seletas väga hästi. Sünniga seonduvad tervisehädad on ikka orgaanilise põhjusega. Nt enneaegne sünd, hapnikupuudus, kahjulike ainete mõju raseduse ajal jms.
To report this post you need to login first.
21.06.2023 08:09
On keegi märganud endal või oma lapsel seost traumaatilise sünnikogemuse ja näiteks ärevuse vm kehaliste/vaimsete sümptomite vahel? Või oskab keegi viidata mõnele tõsiselt võetavale allikale, mis antud seost võiks kinnitada.
Mul on tugeva ärevushäire ja autistlike joontega täiskasvanud laps. Sünnitus oli täiesti tavaline. Ei mingeid traumasid. Ei kiire ega aeglane. Mind isegi ei õmmeldud.
To report this post you need to login first.
21.06.2023 08:46
Milline on üldse traumaatiline sünnikogemus? Kas mahtuda läbi sünnitusteede on traumaatine lapsele? Või erakorraline keisrilõige? Või planeeritud keisrilõige?
To report this post you need to login first.
21.06.2023 11:09
Milline on üldse traumaatiline sünnikogemus? Kas mahtuda läbi sünnitusteede on traumaatine lapsele? Või erakorraline keisrilõige? Või planeeritud keisrilõige?
Tangsünnitus?
To report this post you need to login first.
21.06.2023 12:15
Psühholoogidele hirmsasti meeldib hõljuda oma kliendiga kusagile ajas võimalikult kaugele, nt looteikka, ja siis tähtsalt kuulutada: “Nüüd on kõik selge! Just siia ongi koer maetud!”
Seejärel hakkab ta inimesele sisendama, kuni too tõemeeli jääbki uskuma, et kõik tema hilisemas elus tekkinud suhteprobleemid tulenevad sellest, et ta looteeas olevat ema ja isa ühe korra omavahel tülitsenud. Hernetera-suurune tema olevat seda läbi ema kõhunaha konflikti tajunud ja nüüd ongi elu lõpuni võimetu suhteid looma ja hoidma. Ja siis algab üks suur ja aastaid kalleid teraapiaid nõudev “emale andestamise” maraton ????
Tunnistan, et mina sihukestesse naljadesse ei usu. See on absoluutselt mitte-tõenduspõhine, põhineb puhtalt üksnes ühe töötaja peakujul. Tema jaoks on mugav, kui õnnestub kiirelt leida mingi Üks ja Ainus Suur Põhjus, mis oleks piisavalt ähmane ja ümmargune ja mida saaks siis aastaid tasapisi veeretada.
Tegelik elu on esiteks mitmekesisem ja teiseks on ebameeldivaid kogemusi võimalik n-ö ümber kirjutada. Eriti laste aju on plastiline ja nad suudavad paremini kohaneda kui täiskasvanud. See on vajalik, kuna paljud elus kogetud-nähtud asjad võivad olla ka sellised, mida täiskasvanud ei taju ohtlikena, aga last need hirmutavad. Näiteks mina ise kartsin väikse lapsena üle lendavaid lennukeid. Sellegipoolest ma praegu lennukeid enam ei karda ja reisin nendega. Hirm läks iseenesest üle.
Selmet jääda kinni kusagile sünnituse hetke lahkamisse, tuleks tegeleda ikkagi reaalse olevikuga. Kui inimesel on olevikus liiga palju lahendamata muresid ja talle soovitatakse ainult, et ah ära mõtle neile, tõrju need kõrvale, kujuta ette, et kõik on korras – aga häiriv probleem jäetakse ikkagi lahendamata – siis nii ongi. Teatud piirideni võib probleemi eiramine olla kasulik, kuid alati ja lõpmatuseni siiski mitte. Mõned probleemid vajaksid ikka päris lahendamist ka, alles siis saab ka vaimne seisund paranema hakata.
Mis selles kommentaaris ebasobivat on? Paljude psühholoogide töömeetod just selline ongi…
To report this post you need to login first.
23.06.2023 22:38
On keegi märganud endal või oma lapsel seost traumaatilise sünnikogemuse ja näiteks ärevuse vm kehaliste/vaimsete sümptomite vahel?
Endal? Vabandust, aga kuidas seda iseendal märgata saab? Kas sa mäletad iseenda sündi?
Üldse, kas oled ikka kindel, et beebi saab mingisuguse sünnikogemuse? Vastsündinu aju on ikka suht uinuvas olekus ja pole veel arenenud mingeid kogemusi salvestama. Tal on instinktid ja refleksid. Ehk siis teises sõnastuses, titt ei saa muhvigi aru, mis toimub. Minu meelest on vale lähenemine analüüsida seda olukorda täiskasvanu seisukohast, aga kui siiski seda teha, siis käib see u nii: oled kuskil soojas õõtsuvas olekus pimedas ja magad enamuse ajast. Kuuled mingeid kohinaid ja mulinaid ja rütmilist põntsumist. Midagi ise eriti tegema ei pea ja iseenda keha eriti ei taju. Siis järsku hakkab mingi möll ja trall, kõik muutub. Liigud. Valus on vbl ka või vähemalt ebamugav. Laks, kõik on hele, imelikud valjud võõrad hääled. Midagi eriti ei näe, aga eristad mingeid kujusid. Külm on. Tunned, et hakkad lämbuma ja instinktiivselt röögid elu eest nagu ratta peal. Tunned, kuidas õhk voolab kopsudesse, kuidas õhk ja puudutused tunduvad nahal, tunned esimest korda elus, et oled märg, paljas jne jne. Kui beebi aju oleks võimeline seda kõike analüüsima ja töötlema nii nagu täiskasvanu, siis kuidas saaks üldse ükski sünnikogemus olla midagi muud kui traumaatiline? See on ju täiesti jube kogemus kõik ka tavaliselt ja kergelt sündivale lapsele.
Minu arvates on loodus siiski asjad nii sättinud, et ta ei korralda meile kogu ülejäänud eluks traumat. St beebile ei jää mingit mälestust ega teadmist sellest koledast sensoorsest plahvatusest. Ja ei jää sellepärast, et nende mõistus ei ole võimeline seda niimoodi kogema ega analüüsima, st nad ilmselt ei taju iseenda sündi teadlikult. Või kui, siis ei võta seda traumeerivana, sest sündimine on ju loomulik ja vältimatu protsess meie kõigi elus.
Eelmine vastaja seletas väga hästi. Sünniga seonduvad tervisehädad on ikka orgaanilise põhjusega. Nt enneaegne sünd, hapnikupuudus, kahjulike ainete mõju raseduse ajal jms.
Endal? Ma kujutan ette, et ema on rääkinud, kuidas sünnitus kulges.
Traumaatiliseks sünnikogemuseks pean nt üsasisest hapniku puudust või pärast sündi elustamist. Mekoonium väljutatud ema kõhus, mekoonium koos loote veega alla neelatud jne.
To report this post you need to login first.
25.06.2023 17:23
Minu jaoks oli sïnnitegevus traumaatiline, raske, pikk. Samas lapsele ei olnud mingit môju. Laps terve ja tugev nagu ei miskit.
To report this post you need to login first.
25.06.2023 21:38
Minu poeg sündis 10a tagasi kerge hapnikupuudusega ja nabanöör oli ümber kaela. Sünnitus oli pikk, üle 40h. Apgari hinded olid ka kehvakesed 6/8/8.
Beebina ainuke probleem oli ebaküps seedesüsteem. Olid koolikud ja magas kehvasti. Füüsilises arengus oli kuu või kaks maas nö raamatu näitele aga muid probleeme pole olnud. Igati rõõmus ja aktiivne laps.
To report this post you need to login first.
05.07.2023 16:38
Sellest räägib Luule Viilma oma raamatus “Ellujäämise õpetus I”. Peatükk sünnistress.
To report this post you need to login first.
Näitan 17 postitust - vahemik 1 kuni 17 (kokku 17 )
Sa pead olema sisse logitud, et vastata selle teemale.
