Teema pole otse tervisest, aga peaaegu. Kuidas tulete toime teadmisega, et olete oma sõpradest-eakaaslastest rutem vananenud, palju viletsama tervisega jne? Olen 50+ ja vaatan FB-st muudkui, kuidas sõbrad käivad kuskil triatlonil ja suusatavad maratone ja sõidavad mõnuga sadu km ratast, käivad matkadel, naudivad seda kõike, näevad head välja ja elavad täiel rinnal – mina aga ei suuda midagi sellist. Nii hea meel, kui mul sõprade üle ka ei ole, mulle mõjub see teadmine maa sisse vajutavalt, ei suuda ma joosta ega suusatada, kehakaal on väga käest ära ja tervis vilets – nii vilets, et ega tagasiteed enam pole. Süüdi pole keegi muu kui ma ise, aga ometi on nii raske vaadata, kui tublid teised on, see on nagu etteheide mulle. Kuidas endaga rahu teha, kuidas saada jagu vägisi kallale tikkuvast enesehaletsusest? Hetkel kipun sõpradest lausa eemale hoidma, nii madal tunne on.
Teema: Tublid sõbrad tekitavad enesehaletsust
Mul vadtupidi. Ma teen trenni. Meeldib. Ja mu samavanad tuttavad- kas midagi targemat teha pole, issand kust see aeg võetakse. Ma parem koristan, koon jne.
Tundun ka endale nagu imelik, kes nagu tegeleb mõttetusega mis kulutab vaid aega
Sotsiaalmeeldia tekitabki ärevust ja depressiooni, sest paratamatult hakkab inimene end teistega võrdlema unutades ära, et sinna postitatakse ikka ilusaid hetki, mitte neid kurbi.
Proovi kasvõi mõneks ajaks nii, et sa Facebookis ei käi. Messengeri kaudu saad tuttavatega ikka suhelda. Vaata, kas su enesetunne muutub veidi paremaks.
Lisaks proovi ka ise rohkem liigutama hakata. Kevad käes, iga päev proovi natukene jalutada. Igaüks ei peagi maratone jooksma, aga mõnusad jalutuskäigud looduses hoiavad vaimu ja keha tervena.
See ei ole päris, mida FBs näed. Need sõbrad, kes vaba aja voodis veedavad, operatsioonil käivad, migreenihoos on jne, ei pane seda üles.
Mul vadtupidi. Ma teen trenni. Meeldib. Ja mu samavanad tuttavad- kas midagi targemat teha pole, issand kust see aeg võetakse. Ma parem koristan, koon jne.
Tundun ka endale nagu imelik, kes nagu tegeleb mõttetusega mis kulutab vaid aega
Kuidas see TA küsimusega seostub?
Alusta lihtsatest asjadest: välimus. Mine lase stilistil soeng lõigata, värvida. Mine jumestuskoolitusele – õpi esile tõstma oma eale vastavat ilu. Tee kerge paastukuur, muuda natuke toitumist.
Loe, vaata filme, hari ennast.
Hakka mingi tegevusega peale – on see makrooni- või saviring, vahet pole. Esimene samm muutuste teel on kõige tähtsam. seni kuni Sa teiste Ilusat Elu kibitsed, muudab haletsus ja kadedus Sind veel nirumaks.
suuda ma joosta ega suusatada, kehakaal on väga käest ära ja tervis vilets – nii vilets, et ega tagasiteed enam pole.
50 on natuke vara veel selle jaoks, et tervis nii vilets, et tagasiteedki pole. Pensioninigi ju umbes 15 aastat aega! Kui just vähk ei ole, siis tuleks ennast ikka kokku võtta, muidu seda pensioniaega ei näegi. Foorumis istumise asemel kasvõi väljas jalutada, ilus kevadine ilm.
See ei ole päris, mida FBs näed. Need sõbrad, kes vaba aja voodis veedavad, operatsioonil käivad, migreenihoos on jne, ei pane seda üles.
Jooksmine ja suusatamine pole päris, tegelikult need inimesed hoopis veedavad vaba aega voodis? Loogiline?
Sinu meelest pole tõesti olemas sportlikke ja terveid inimesi? Mine välja oma nelja seina vahelt- inimesed jooksevad, jalutavad, ujuvad aasta läbi meres ja hoiavad end muul moel vormis.
Äkki seaks eeskujuks neid, kes suudavad ja viitsivad, mitte neid, kes voodis küpsiseid pugivad.
See ei ole päris, mida FBs näed. Need sõbrad, kes vaba aja voodis veedavad, operatsioonil käivad, migreenihoos on jne, ei pane seda üles.
Jooksmine ja suusatamine pole päris, tegelikult need inimesed hoopis veedavad vaba aega voodis? Loogiline?
Sinu meelest pole tõesti olemas sportlikke ja terveid inimesi? Mine välja oma nelja seina vahelt- inimesed jooksevad, jalutavad, ujuvad aasta läbi meres ja hoiavad end muul moel vormis.
Äkki seaks eeskujuks neid, kes suudavad ja viitsivad, mitte neid, kes voodis küpsiseid pugivad.
Ei no lihtsalt ka tublid inimesed ei ole 100% kogu aeg tublid. Mina suure osa ajast olen, teen kõvasti trenni, võistlen, vahel jagan seda sotsiaalmeedias ka. Aga ka mina vedelen mõnikord päev otsa voodis, pugin küpsiseid ja haletsen ennast, aga seda ma sotsiaalmeedias ei jaga.
Minul tekitavad ka tublid inimesed enesehaletsust. Lakkamatu statistika brutopalga tõusu kohta, no mul küll ei tõuse. Inimestel on nii palju hobisid, kes laulab, kes joonistab – ma ei oska kumbagi. Siis veel järjest uued ettevõtted – üks ja teine idufirma, perefirmad. Tundub et kõigil läheb väga hästi. Kõik on nii energilised, osavad ja andekad.
Eile näitas TVs eelmise aasta suurpere – 6 last, ilusad ja edukad vanemad, tore ju.
Ilu ja tervis mind ei kõiguta.
Ja üldse on sotsiaalmeedia selline asi, et sa näed seal ainult seda, mida inimesed otsustavad näidata. Tavaliselt näidatakse ainult head. Kui minu üle otsustada ainult SM põhjal, siis ma olengi kohutavalt tubli, heas vormis, spordin ja nii edasi. Aga minu sotsiaalmeedia kontodelt ei näe seda, et ma tegelikult põen kroonilist depressiooni ja ärevust, treenimine on minu jaoks vahend oma logisevat pööningut enamvähemgi kuidagimoodi omal kohal hoida, ja et ma sõna otseses mõttes üritan päevast päeva oma probleemide eest ära joosta või hoida oma probleeme jõusaali seintest väljapool. Ma võin panna üles ilusa pildi oma trennist või võistlustest, #fitness #happy ja #blessed, aga tegelikult olen ma hambad ristis ja veremaitse suus end voodist välja vedanud ja vihkan iseennast nii, et keegi ei usuks. Peale trenni tavaliselt vihkan natukene vähem. Aga ei pruugi. Iial ei tea. Ma olen nõus tegema suuri pingutusi selle nimel, et end natukenegi paremini tunda, kasvõi see tund aega päevas.
Ühesõnaga… sotsiaalmeedia ei tähenda midagi.
Äkki seaks eeskujuks neid, kes suudavad ja viitsivad, mitte neid, kes voodis küpsiseid pugivad.
Äkki vastaks küsimusele, mitte ei sorgiks haavas, millest teema ongi?
Hakka mingi tegevusega peale – on see makrooni- või saviring, vahet pole.
On ikka vahe. Suvas suunas liduma panek ei tee küll kedagi õnnelikuks. Aga sinulgi jäi vist märkamata, mida ma küsisin ja millest jutt oli?
Aga sa küsisid. Tõin tegevusi, mille toel saad mõtlemist ja enesehinnangut tõsta. Kiireid lahendusi sinusuguse vingatsi ja kadekopsiku puhul niikuinii ju pole. Või jah, ikkagi on. Tühjenda sõbralist ja enesehinnang kohe laes. Või peida peegel ja tõmba kardinad igaveseks ette, sest kõik on lootusetult lootusetu.
Aga sa ei tea, kuidas sõbrad sind näevad? Olen 50. Teen sporti, liigun palju ringi ja naeratan. Aga tegelikult põen kohutavaid ärevushäireid. Praegu on hommik, pool üheksa ja mu ärevushäire hakkab jälle pihta. Selleks, et see mööda läheks tuleb minna õue sporti tegema. Mu naabrid ehk vaatavad, et milline naine, muudkui jookseb ja näeb sportlik välja. Kuid tegelikkus on ju teine. Kui ma istun pikalt ühe koha peal, on ärevushäire tagasi. Ainsaks lahenduseks olen leidnudki iga päev mitu tundi teha sporti. Kunagi võtsin ka ADsid, aitasid hästi, kuid leian, et sport on parem variant. Kokkuvõttes, sa ei tea, mis nende hinges toimub ja miks nad sporti teevad. Mina näiteks kadestan neid, kes istuvad pikalt laua taga ja suudavad käsitööd teha. Ja kui sa oleks mu sõber, siis ehk vaataksin sind suure imetlusega, kuidas sa küll suudad nii rahulikult diivanil raamatut lugeda.
Mis selle füüsisega on siis, et midagi parandada pole? Kehakaal käest ära ja treenimatus või mingi krooniline haigus veel all? Liigesed ei lase liikuda?
Liikumine on elu. Niipalju kui keha võimaldab, tuleks igapäevaselt, regulaarselt hakata vaikselt liigutama. Alustuseks pool tundi jalutamist, 5min kaupa vaikselt pikendada liikumise aega. 200min nädalas on juba oluline positiivne efekt tervisele. Samal ajal võiks selle kaaluküsimusega ka otsast tegeleda. Endokrinoloogil on võimalik patsiendi soovil kirjutada semaglutiidi (Ozempic pen) kaalulangetuse eesmärgil, HK soodustust siis ei ole, kuid mõnele see sobib hästi ja aitab alla võtta kümneid kilosid kehakaalu.
Sõpradel on oma elud, kuid sinul see üks ja ainuke.
Kehakaal käest ära ja treenimatus või mingi krooniline haigus veel all? Liigesed ei lase liikuda?
Liigesed jah. Muidu mulle väga meeldis kõndida. Aga nüüd on nokk kinni ja saba lahti. Liikuda oleks vaja, aga ei saa. Ujumine oli alternatiiv, aga ujulatesse ei lubata ????
Põlvevaludega võiks abi olla ortoosidest, liigesesüstidest ja valuvaigistitest koos maokaitsega. Leevendust on kindlasti ka kaalulangetamisest. Kui lihast toetamas pole, on ka liigesel raskem. Eks tuleb valuvaigistitega elada, kuni saab liigese ära proteesida. See rohkem geneetiline värk, kellele mis kaardid on antud sünnitusmajast. Elu seisma ei jää ja nii mitmedki kõbistavad mitme kunstliigesega kõrge vanuseni ringi.
Kõik algab mõtlemisest.
Mõtle positiivselt ja hakka väikeste sammudega liikuma.
Kolm klišeed kahes lauses. Tubli tulemus.
Lisaks füüsilisele poolele, tundub sul ka vaimne pool käest ära olevat. Sama kiuslik ja sapine kui dementne vanur.
Minul on näiteks tervis hooti väga vilets. Aga kõigil neil hetkedel, mil tervis vähegi kannatab, kihutan kohe metsi mööda matkama, rabas uisutama, lastega rändrahnudele vms. Facebooki ma loomulikult neid pilte ei pane, kus looteasendis voodis laman ja Netflixi filme vaatan, panen ainult matkade pildid. Voodis lamamise pilt lihtsalt ei ole huvitava uudisväärtusega.
Muuseas, mida vähem sa liigud, seda hullemaks need tervisehädad lähevad. Ka liigesehädadele sobivaid harjutusi on youtube täis. Sunni end liigutama, peagi läheb ka tervis paremaks.
Kõik algab mõtlemisest.
Mõtle positiivselt ja hakka väikeste sammudega liikuma.
Ma olen nõus! Nii kui ma hakkasin maailma nägema positiivsetes toonides, suudan ma nii palju. Just eriti füüsilises mõttes. Kolm aastat tagasi ma olin lodeva kehaga ja ma vihkasin trenni. Ma ütlesin kunagi oma sõpradele, et ma enne söön vähem, aga trenni ma küll ei viitsi teha(ma lihtsalt ei jaksanud).Kuni kõik muutus, just minu suhtumises. Ma hakkasin sisendama, et ma jaksan – ma olen võimeline. Jah, nüüd ma olengi oma tippvormis, ma ei pea muretsema mingi rannahooaja pärast. Ja ma ei kadesta mitte kedagi, sest mina suudan ka. Ja ma armastan iseennast.
Loomulikult, kui TA on negatiivselt meelestatud, ei saa sealt midagi head tulla.
Olgu see klišee või mitte, aga see on tõsi.
50-selt maratoni joosta tähendab ka seda tihti, et ollakse rohkem ka külmetus ja viirushaigustes. Samuti võetakse tihti valuvaigisteid.
Vähemalt minu sportlike 50+ tuttavatega on nii.
Mina elan omas tempos. Näiteks tean, et jooksmine tekitaks vanaduses minul liigeseprobleemid. Seega võimlen ja kõnnin omas tempos ja hoian et ei oleks ülekaalu.
Sellistelt inimestelt nagu TA (kes küsib nõu, aga ükski soovitus nagu ei sobi, sest a) jalg valutab, b) energiat pole, c) aga …. (ja järgneb järjekordne vabandus)) küsin ma sageli: aga mis nõu sa iseendale annaksid?
TA, mis nõu sa iseendale annaksid? Ja ära tule ütlema, et sa küsisid nõu teistelt, sest teiste inimeste nõu sulle ju ei sobi. Analüüsi ennast ja oma olukorda ja paku ise midagi välja. Huviga kuulaksime.
Sellistelt inimestelt nagu TA (kes küsib nõu, aga ükski soovitus nagu ei sobi, sest a) jalg valutab, b) energiat pole, c) aga …. (ja järgneb järjekordne vabandus)) küsin ma sageli: aga mis nõu sa iseendale annaksid?
TA, mis nõu sa iseendale annaksid? Ja ära tule ütlema, et sa küsisid nõu teistelt, sest teiste inimeste nõu sulle ju ei sobi. Analüüsi ennast ja oma olukorda ja paku ise midagi välja. Huviga kuulaksime.
Hakaku Muumi-mamma tüüpi elu nautima. Mul on paar sellist tuttavat, kes naudivadki küpsetamist ja sukakudumist. Aeg-ajalt ostavad mõne roosi aeda juurde. Nende Facebooki piltidel on samad teemad. Ei tundu õnnetud olema ega unista matkamisest või keerulistest joogapoosidest. Aga teine teema on muidugi hädised ülekaalulised, kes küll vihkavad oma elu, aga ette ka midagi ei võta.
Mu meelest on 50+ maratoonaritel samasugune keskeakriis, nagu paljudel nendel, kes lamavad diivanil ja söövad küpsist. Maratoonarid lihtsalt oskavad jätta mulje, et kõik on väga lill. Ja mulje jätmiseks ju sotsiaalmeedia ongi.
Paljud hakkavad äkki tippsportlasteks, kui tunnevad, et vanus hakkab kõrgenema, aga paraku paljudel pole põhja alla ja igasugused kohad hakkavad järgi andma.
Makrooni- või saviring, no ma ei tea, see kõlab sama hullult nagu talisupluse harrastamine ehk siis keskeakriis.
