Alustasin tööd tugiisikuna lasteaias eelmise aasta septembrist, tegemist on maa kohas asuva lasteaiaga. Olen tugiisik lapsel, kellel on autistlikud jooned. Mida rohkem ma näen seal lasteaia elu ja seda rohkem veendun, et see on väga käest ära. Saan aru, et lasteaias on reegel, et kõik lapsed peavad maitsma oma toidust ühe ampsu proovimiseks aga kui laps tõesti ei taha ja meelitused ja ilus jutt ei mõju, kas siis sundimine on õige asi? Laps hakkab kiskuma pisaraid ja muutub kurjaks ning hakkab karjuma, sest ta ei taha oma toitu maitsta. Mind on ka mitmeid kordi ära saadetud söögitoast ja lapse kisa on rühma ära kuulda samuti üks abikasvataja karjub ta peale ja seda ei saa kuidagi nimetada riidlemiseks, laps selle suure kisaga saab ühe tükikese maitstud alles siis kui kõik teised lapsed on lõpetanud söömise aga pärast on laps endast väga väljas ning nutab ja karjub, muutub ka vägivaldseks. Nii, et saab ka ise lõpuks haiget. Kui püüan last rahustada, siis see ei mõju ning ta läheb veel rohkem endast välja. Lapsel on raskusi hommikuti sisse elada lasteaia rütmi ning vahel on päevi, kus ta kohe lasteaia uksest sisseastudes on halvas tujus, vahel võtab ikka paar tundi aega, et ta tahaks kellegagi suhelda. Samuti on erinevaid probleeme, üks kasvataja istub koguaeg facebookis ja ei märka lapsi, kui neil tekib konflikt ja see arvuti on jube tähtis, et on jama kui nett ära on. Mina nüüd pöördusin lastekaitse spetsialisti poole, kellel mina esitan oma töötunnid ning nad lubasid võtta lasteaiaga ühendust. Selles kuidas veel mõnda lapsesse suhtutakse, kellel pole kül puuet määratud aga näha on, et lapsel on miskit muret, siis see nende laste peale karjumine söögilauas on väga tihti. Kuna mul puuduvad varasemad kogemused tugiisikuna töötades, siis olen üsna nõutu, kust abi leida. Sest mina leian, et see pole normaalne. Mida rohkem lapse peale karjutakse, seda hullemini ta märatseb ja tuleb kallale. Tunnen et selles osas on vaja muutust.
Teema: tugiisikuna tööl lasteaias
Mis mõttes sunnitakse sööma? See ei ole mingi reegel ega seadus, et vastu tahtmist sunnitakse sööma, toitu maitsema. Kas lapse vanemad on antud olukorrast teadlikud? Minu enda laps on autistlik ning keeldus lasteaias söömast. Keegi ei sundinud teda. Ta käiski lasteaias sedasi, et jõi ainult vett ja sõi leiba(kui sedagi), vahel ka sõi midagi, kuid mitte kordagi ei sunnitud ega survestatud. Ma poleks lubanudki. Kedagi ei tohi sööma sundida ja veel sellise vägivallaga, et laps nutab ja läheb hüsteeriasse. Sa pead seda olukorda arutama lapse vanematega.
Minu arust on seal kaks teemat:
1) konkreetse lapse osas täpsustada oma õigused ja vastutus LK töötajaga ja sellele vastavalt panna end maksma, et ei sunnitaks toetatavat last sööma, ammugi ei saadetaks tugiisikut ära (absurd!) jms, et tugiisikust oleks võimalikult palju kasu. Ka parima töökorralduse juures on palju laveerimist iseseisvuse ja aitamise, ennetamise ja “karastamise” vahel jne, nii et kui veel piirid ka hägused on, on see töö veel raskem.
2) muu osas ilmselt nagu ikka õpetaja -> juhataja -> KOV.
Võimaluse korral muidugi koostööna serveerides, mitte vastandudes.
See osa, mis puudutab erivajadustega last, tundub esmapilgul eelkõige teadmatusena rühmapersonali poolt. Kui tegu on maapiirkonna väikese lasteaiaga ning eriti kui rühmapersonal on valdavalt nö “vanakooli” esindajad, ei pruugi nende teadmised autismist ja selle eripäradest üldse piisavad olla. Arvan, et suure tõenäosusega nad lihtsalt enda meelest “kasvatavad” seda last. Ma ise töötan ka ühe väiksema kov-i haridusvaldkonnas ning tõesti on kokkupuuted erivajadustega lastega vähesed, kuna neid ongi vähem kui linnades, igas meie viiest lasteaiast ei ole praegu ega pole kunagi olnudki nt autistlike joontega last. Kui erivajadustega laps tekib, siis teemegi vastava lasteaia rühma personalile ja lapsega kokku puutuvatele töötajatele (nt muusikaõpetajaga, liikumisõpetaja) vastava koolituse ja vajadusel siis regulaarseid kohtumisi antud lapsele parema lasteaia keskkonna tekitamise teemal. On olnud juhuseid, kus tõesti õpetaja peabki alla suruma oma isikliku põhimõte, et kõik lapsed söövad kõike, mis laual on või kõik teevad rõõmsalt kunstitunnis ühtmoodi rebast näidise järgi (nt mõni autistlike joontega laps ei talu seda, kui on võimalus saada käed värvideks ja ei hakka iial seda rebast nt guaššidega tegema vaid teeb hariliku pliiatsiga, kuna see on tema jaoks vastu õpetav) . Arvan, et see on väga hea, et oma tööandjale ehk lastekaitsespetsialistile teada andsid oma murest. Ta saab vaadata, mis seis on antud lapsega toimetulekul lasteaia ning edasi planeerida kohtumisi, koolitusi jne. Kuna tema ilmselt on siis KOV-s tugiisiku teenuse koordinaator ka, siis tema tagada on, et laps saaks korralikku teenust ning muu keskkond (s.h muu personali teadmised, oskused ja suhtumine) seda toetaks.
Arvuti kasutuse osas rühmas pigem on lasteaia juhtkond, kes sellega tegelema peaks, nt leppima kokku töötajatega ühised arvuti kasutamise põhimõtteid, nendest kinni pidamist jälgima. Mu enda lapse lasteaia oli vahepeal nt probleemiks telefonis liigselt olemine ajal, kui oldi lastega õues, eriti noorte õpetajate puhul. Selles osas aga tegelesidki lasteaia õppealajuhataja ja direktor ning lepiti kokku, et mis on ok ja mis mitte. Minu teada jäi, et ok on vastata oma telefonile, kui õpetaja oma koolilaps nt helistab, aga niisama netis olemine ja tuttavatega telefoni teel lobisemine on lubatud vaid puhkepausi ajal puhketoas.
Alustasin tööd tugiisikuna lasteaias eelmise aasta septembrist, tegemist on maa kohas asuva lasteaiaga. Olen tugiisik lapsel, kellel on autistlikud jooned. Mida rohkem ma näen seal lasteaia elu ja seda rohkem veendun, et see on väga käest ära. Saan aru, et lasteaias on reegel, et kõik lapsed peavad maitsma oma toidust ühe ampsu proovimiseks aga kui laps tõesti ei taha ja meelitused ja ilus jutt ei mõju, kas siis sundimine on õige asi? Laps hakkab kiskuma pisaraid ja muutub kurjaks ning hakkab karjuma, sest ta ei taha oma toitu maitsta. Mind on ka mitmeid kordi ära saadetud söögitoast ja lapse kisa on rühma ära kuulda samuti üks abikasvataja karjub ta peale ja seda ei saa kuidagi nimetada riidlemiseks, laps selle suure kisaga saab ühe tükikese maitstud alles siis kui kõik teised lapsed on lõpetanud söömise aga pärast on laps endast väga väljas ning nutab ja karjub, muutub ka vägivaldseks. Nii, et saab ka ise lõpuks haiget. Kui püüan last rahustada, siis see ei mõju ning ta läheb veel rohkem endast välja. Lapsel on raskusi hommikuti sisse elada lasteaia rütmi ning vahel on päevi, kus ta kohe lasteaia uksest sisseastudes on halvas tujus, vahel võtab ikka paar tundi aega, et ta tahaks kellegagi suhelda. Samuti on erinevaid probleeme, üks kasvataja istub koguaeg facebookis ja ei märka lapsi, kui neil tekib konflikt ja see arvuti on jube tähtis, et on jama kui nett ära on. Mina nüüd pöördusin lastekaitse spetsialisti poole, kellel mina esitan oma töötunnid ning nad lubasid võtta lasteaiaga ühendust. Selles kuidas veel mõnda lapsesse suhtutakse, kellel pole kül puuet määratud aga näha on, et lapsel on miskit muret, siis see nende laste peale karjumine söögilauas on väga tihti. Kuna mul puuduvad varasemad kogemused tugiisikuna töötades, siis olen üsna nõutu, kust abi leida. Sest mina leian, et see pole normaalne. Mida rohkem lapse peale karjutakse, seda hullemini ta märatseb ja tuleb kallale. Tunnen et selles osas on vaja muutust.
Enda kogemustest või öelda et ei ole abi ei lasteaia juhatajast ega lastekaitse spetsialistist. Nad on omavahel tihedalt seotud ja ringkaitses. Pöördu enda tööandja poole. Me olime linna lasteaias, seal oli nendeks Agrenska ja Sverresson. Rajaleidjasse tasub pöörduda, nemad oskavad ka suunata. Endal sama asi läbi elatud lapsevanemana ja meie vahetasime lasteaeda, rühma õpetajad käisid pidevalt vastavatel koolitustel, aga asi muutus pigem hullemaks. Samuti saadeti tugiisik minema, siis hoiti last vägisi kinni ja topiti sööki suhu. Tean täpselt mismoodi nad neid erivajadustega lapsi kiusavad.
Lasteaed ei ole kohustuslik
mul ath, kõnehäirega poiss tasandusrühmas – ma olen lasteaiale väga tänulik, et nad sunnivad teda toite vähemalt proovima. tulemus see, et lasteaias nüüd sööb koos teistega. kodus aga on mul täitsa perse majas – ainult puuviljad-porgandid, makaronid, ooo – küpsised!, sai ja vinkud – muud supid peale kanasupi on välistatud.
ath on muidugi midagi muud aga need, kes siin nt tavalasteaia puhul seda proovimise-reeglit halvustavad, käigu aga kõrge kaarega kukele.
Mina otsin praegu Tln. oma lapsele tikutulega tugiisikut. Olen näinud selliseid kes midagi ei tee ega reageeri, üks kaotas loomaias lapse ära. üks unustas ennast meesterahvaga rääkima jnd.
Nüüd mõtlesin, et proovin veel üle hulga aja, sest palk on neil täiesti inimväärne aga normaalset inimest ei leia.
Kus need head tugiisikud liiguvad?
Olen maalasteaias käiva autistliku lapse vanem ja võin öelda, et igasuguste eripäradega lastega seoses on tõesti palju probleeme eelkõige just seetõttu, et personalil puuduvad kogemused. Isegi kui keegi on käinud mingil koolitusel, siis kui puudub reaalne kokkupuude, siis pole sellest kasu. Minu laps on esimene autistlik laps siin ja kuigi käib juba mitmendat aastat, ikka veel ei taipa söögitädi paljusid elementaarseid asju nt et laps ei söö kuna lusikas on vale või on istekohta muudetud vmt. Lasteaiatoitu ta ei söö, meil on oma toit kaasas. Aga maitsma keelitatakse ka meil, kõiki lapsi. Seda siiski ei sunnita, vähemalt mitte meie rühmas. Mis toitu üldisemalt puutub, siis tegelikult ma ei saa aru, miks üldse peetakse aastaid ja aastaid lasteaiamenüüs asju, mis on teada, et need enamusele lastele ei maiste, milleks tekitada asjatut stressi ja pärast see toit nagunii ära visata? Meil mõne konkreetse toidu puhul ikka öeldakse, et “täna oli see, enamus ei söönud”. No milleks.
Mina Sinu asemel räägiksin kõigepealt lapse vanemaga, siis rühmapersonaliga (Sinu töö on last toetada, olla tema kõrval igas keerulises situatsioonis), siis vajadusel Rajaleidjaga.
Juba lugeda oli sellist olukorda raske ja kurb, ise ei suudaks töötada nii.
Söömisega seotud probleemid aina suurenevad ka tavalastel – väkk ja väkk käib laua taga. Vanem lapse puhul oli mõni üksik probleem, et laps ei söönud, siis noorema puhul sööb juba mõni üksik. Aga see selleks – arusaadav, et õpetajad näevad vaeva, et lapsed midagi sööksid.
Teemasse- õigesti tegid – last ei tohi nii sundida, et pisarad ja hüsteeria on tagajärg.
Appi, mida mu silmad peavad lugema! Mina olen söömishäirega väikelapse ema ja see teadmatus ja juhmus, mis siit teemast vastu vaatab, ajab lihtsalt hirmu nahka. Üks laseb iga päev lapse kallal vägivalda tarvitada, kamp “spetsialiste” arvab, et ega vanemat pole vaja teavitada. Teine lapsevanem on tänulik, et tema last iga päev vägisi sööma sunnitakse. Vastik lugedagi ja veel vastikum teada, et lapsed peavad lollide täiskasvanute käes iga päev füüsilist vägivalda taluma.
Palun võtke teadmiseks, et sööma sundimine on VÄGA RÄIGE VÄGIVALD lapse keha ja vaimu suhtes, see on pmst võrdne seksuaalse väärkohtlemise, peksmise, füüsilise karistamise jms-ga. Kui need asjad teie lapsega lasteaias juhtuvad, olete ka tänulikud?
Kallis inimene, kui sind päriselt ka selle lapse heaolu huvitab, siis sa võtad kohe telefoni ja räägid selle lapse vanematele, mis toimub, mitte ei töllerda ametnike vahet. Jah, pärast seda ilmselt ei lähe see laps enam sinna lasteaeda, mis ongi ainuõige variant. Ohoo, eripedagoog arvab, et äkki last ei toodagi enam väärkohtlejate kätte! Mis siis küll saab… Võpsiku lasteaial on vist probleem, et pearaha jääb saamata või mis?
Kogu see kamp tuleks lapse väärkohtlemise eest politseisse anda. Ja sina oled nime poolest tugiisik, aga lähed ruumist välja, kui vägivallatsejad töötlema asuvad last. Pärast loodad veel mingit usalduslikku suhet luua selle lapsega. Mul läheb süda pahaks. Kui sa vähegi inimene oled, siis helistad homme lapsevanemale, räägid ära kõik, mis toimunud on ja paned pärast seda ameti maha. Arvestades, mida oled juba lubanud lapse kallal toime panna, pole sul mingit moraalset õigust enam tugiisik olla mitte ühelegi lapsele.
Olen autistliku ja ATH lapse vanem.
Lasteaedadel on ka Tallinnas suur vahe sees. Ühes lasteais oli minu laps juhataj isiklik kiusuobjekt (viiga ta ära, ta on teistmoodi, ta koormab kasvatajaid), teises aidati ja toetati igakülgselt. Kusjuures ma olen väga koostööaltis ja väga tegev lapse toetamises.
Väikeses kohas on lootusetus kerge tekkima, aga tegelikult juba samm ringist välja teeb asjad teiseks. Ei, sa ei tohi vaadata pealt, kui su hoolealust kiusatakse. jah, sa pead andma teada, kui muidu ei saa, siis ülemuste ülemustele.
Kui muidu ei saa, siis meediale. Ma saan selles aidata.
Väga õudne oli lugeda.
Kallis tugiisik, palun ära jäta last söögiaegadel üksi.
Palun astu vahele, sekku.
Ütlegi võimalikult rahulikult ja hinnanguvabalt: “Laste söömasundimine on seadusega keelatud. Kui X ei soovi sööki maitsta, siis ta ei pea, mul on vanematega sellesisuline kokkulepe olemas.”
Ükski laps (ei tavaline ega eriline) ei pea lasteaias sööma, kui ta ei soovi, ammugi, kui ta ei suuda ja selle mõttetu sundampsu tagajärjel endast täiesti väljas on. Õpetajatel ja abil pole õigust sundida last toitu maitsma (loomulikult on tore, kui nad mänguliselt ja leebelt suunavad maitsma, kuid sundida ei tohi).
(Olen lasteaiaõpetaja.)
Väga õudne oli lugeda.
Kallis tugiisik, palun ära jäta last söögiaegadel üksi.
Palun astu vahele, sekku.
Ütlegi võimalikult rahulikult ja hinnanguvabalt: “Laste söömasundimine on seadusega keelatud. Kui X ei soovi sööki maitsta, siis ta ei pea, mul on vanematega sellesisuline kokkulepe olemas.”
Ükski laps (ei tavaline ega eriline) ei pea lasteaias sööma, kui ta ei soovi, ammugi, kui ta ei suuda ja selle mõttetu sundampsu tagajärjel endast täiesti väljas on. Õpetajatel ja abil pole õigust sundida last toitu maitsma (loomulikult on tore, kui nad mänguliselt ja leebelt suunavad maitsma, kuid sundida ei tohi).
(Olen lasteaiaõpetaja.)
Ma päris tõsiselt tahaks ka teada kus seaduses see lause on, et last ei tohi sööma sundida. Mul oleks ka vaja teada seda seoses lasteaias söömisega.
Johhaidii ma ütleks. Tugiisiku kui sinu mõte on olla lapse kõrval ja teda MITTE üksi jätta terve päeva vältel! Aga mida sina teed?! Käitud nagu ise käiksid lasteaias, kuulad õpetaja käsklusi ruumist lahkuda?! Kas sinu palganud lapsevanemad on sellest teadlikud? Nad oleks väga pettunud kindlasti kui teaksid tegelikku olukorda. Jah, kõiki lapsi veendakse sööma, jah ka tavalapsed punnivad vastu ja nutavad. Kuid kui lapsel on sinuga väga usalduslik suhe ja sa jätad ta üksi kriitilisel hetkel, siis selles iva ongi. Laps on segaduses. Järgmine kord kui märkad midagi taolist, rõhutad oma rolli ja last mingil juhul üksi ei jäta. Igasuguseid ettepanekuid teed juhtkonnale ja saad aru oma rollist. Lähtud oma töölepingust ja vanemate nõudmistest, mitte ei kuula kõrvad lontis ühte lasteaia õpetajat!
Kas sinu palganud lapsevanemad on sellest teadlikud?
Üldjuhul lapsevanemad ei palka tugiisikuid. Seda teeb KOV.
Kas sinu palganud lapsevanemad on sellest teadlikud?
Üldjuhul lapsevanemad ei palka tugiisikuid. Seda teeb KOV.
Seda enam – kui KOV on palganud tugiisiku, kuidas saab ta lapse omapäi jätta, sest rühmaõpetajale tuli pähe ta lapse juurest ära saata? Selleks ta palgatud ju ongi, et aidata lapsel hakkama saada ja siluda neid suhtlemiskonarusi, mis sellisel lapsel rühmas tekkida võivad.
Minu küsimus on, et mis sina seal üldse teed? Millised on sinu töökohustused?
Mina olin ühe autistliku poisi tugiisik, ka meil oli kiusamist lasteaias, kuna poiss oli teistsugune, aga mina tegin temaga kõik ise. Nii kui keegi teda sundis millegiks või õiendas temaga, siis ma kaitsesin teda nagu emalõvi, ma ei lasknud kellegil temaga halvasti käituda. Mina ju ometi tundsin teda, nemad mitte. Minu ainus soovitus on: seisa tema eest! Sa oled tema tugi, thats it.
Lasteaias on raske, ma tean, et on.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
