Teema: Tühi tass

#4231064:

Lugesin, et tassi täidab jalutamine, vann, hea muusika jne.

A mis sa arvad, et käid korra vannis ja siis kohe tass täis pikaks ajaks ja nii jääbki?

Peabki iga päev selle “tassi täitmisega” tegelema, ka sellisel eluperioodil, kui sa ei ole mustas augus. See on normaalne, et iga päev võtad natukeseks aja maha ja mõtled sellele, mis on hästi. Midagi ikka tavaliselt on hästi.

Õpid ennast armastama, mitte süüdistama. Teed iga päev natuke midagi sellist, mis sulle meeldib. Kui meeldib vannis vedeleda, käid vannis, kui meeldib rattaga sõita, sõidad rattaga. Kui mõnel päeval ei viitsi, siis ei lähe, ilma end süüdistamata, et kuidas ma nüüd siis ei läinud…

#4231149:

#4231064:

Lugesin, et tassi täidab jalutamine, vann, hea muusika jne.

A mis sa arvad, et käid korra vannis ja siis kohe tass täis pikaks ajaks ja nii jääbki?

Peabki iga päev selle “tassi täitmisega” tegelema, ka sellisel eluperioodil, kui sa ei ole mustas augus. See on normaalne, et iga päev võtad natukeseks aja maha ja mõtled sellele, mis on hästi. Midagi ikka tavaliselt on hästi.

Õpid ennast armastama, mitte süüdistama. Teed iga päev natuke midagi sellist, mis sulle meeldib. Kui meeldib vannis vedeleda, käid vannis, kui meeldib rattaga sõita, sõidad rattaga. Kui mõnel päeval ei viitsi, siis ei lähe, ilma end süüdistamata, et kuidas ma nüüd siis ei läinud…

Sinu nõuanded on igati õiged (sina oled see lahe inimene, kes mina aastaid olen olnud), kuid mina olen alati imestanud nende soovituste osas, et kas siis inimesed seda igapäevaselt ei tee. Mina ka spordin, loen, kokkan mõnuga endale, pesen naudinguga, suhtlen vahvate sõpradega jne, kuid ikkagi olen hetkel oma eluga madalseisus, sest mingeid sihte ei ole, kõik seisab paigal, taaasi põhjas miski sogane ollus. Väga keeruline on siin lõputult miskist lillest muruplatsil rõõmustada või tõdeda, et vähemalt hing on sees. Olen hetkel töötu ja kahjuks pole ka hetkel näha, et uuesti tööle saan. Partnerlussuhte puhul ka tunnen, et ei teinud parimat valikut, seega tuleb ka see kuidagi sõbralikult ära lõpetada.  Mitme asjaga on nii, et teeks ja korraldaks, kuid selleks raha vaja, kuid töötuna seda väga ei saa. Ja siin ma nüüd elan, ei idane ei mädane. Alati olen osanud oma elu väga heaks elada, nüüd nii, et elaks ja teeks, kuid vedelen siin kodus. Muidugi on meeleolukõikimuseid, uni häiritud ning suunurgad all. Psühholoogile kurtmiseks ka nagu raha ei taha kulutada, sest krt, töötu olen, vedelen siin kodus.

#4231796:

Olen hetkel töötu ja kahjuks pole ka hetkel näha, et uuesti tööle saan.

Jah no siis tuleks leida mingeid selliseid variante, mida saab tasuta teha ja see vaene periood lihtsalt välja kannatada.

Mind ennast morjendab ka väga see olukord, kui tööd ei ole ja raha ei ole, siis on raske rõõmus olla või rahulik püsida. Aga elu on näidanud, et see siiski läheb mööda ja rahatul perioodil on hea seegi, kui tervis korras. Sest töötusest ja rahatusest hullem on see, kui sa oled lisaks ka haige.

Soovitan sulle näiteks https://www.coursera.org/

Sealt saab tasuta ülikoolide kursusi kuulata. masenduses näiteks tee otsing: mindfulness. Või psychology, mental health… Aga seal on igasugust asja. Kunstiajalugu, kirjandust, füüsikat, mida iganes mis võiks huvi pakkuda. Seal saad endale seada väikse eesmärgi mõni kursus läbi teha. Tasu eest saab ka sertifikaadi, aga tasuta saad ilma lõputunnistust saamata ka neid asju kuulata ja läbi teha.

Mul endal hetkel praegu kiirem aeg ja masendus kipub tekkima hoopis sellest, et nii palju asju on kuhjunud üksteise otsa. Siis mõtlen sellele, et kui aega liiga palju vabalt käes, siis on ju jälle häda ja püüan ikka hetkeolukorraga rahul olla. See võib muutuda. Elu ongi pidevas muutumises. Iga hetk on unikaalne ja kordumatu täpselt samal moel.

Ma ükspäev läksin ja jalutasin metsas 25km, 5h.  sest kõndimise ajal on meeleolu kõige kergem ja see mõjub mõnda aega edasi ka.

Jaluta seljakotiga läbi vanade eramurajoonide, kogu siit sealt aia juurde pandud õunu ja mine tee kodus moosi, sest koorimine onnäputöö ja see ka rahustab meeli. Tee seda klassikalise muusika saatel, sest klassika korrastav veemolekule ja millest see inimenegi muust koosneb :).

Üldiselt mul on vajadus haliseda kehval hetkel kolmele inimesele, siis on nagu kergem kohe, praegu ma seda aga enam ei tee, usalduskriis on, mis jälle omakorda masendusele hoogu andev.

#4231848:

#4231796:

Partnerlussuhte puhul ka tunnen, et ei teinud parimat valikut, seega tuleb ka see kuidagi sõbralikult ära lõpetada.

Partnerlus ja kooselu on ju ikkagi kahepoolne valik.

Seda küll, kuid seda mõttekäiku peaks sa natuke laiemalt mulle seletama, et mida ma ei näe, kuid sina näed. 🙂

#4232400:

Ma olen seda proovinud, sellest tuleb veel suurem masendus kui vaatad kuidas teised kenasti elavad, on edukad ja elu paigas.

Sa tegelikult ei tea seda, mis mured neil olla võivad, mida nad sulle välja ei näita.

Mina olen selline, et aeg-ajalt kui mingi eluraskusega kokku puutun, siis kirjutan sellest oma Facebooki kontol. Ja siis selgub, et kümned inimesed, ka osad mu lähedased sõbrad, on sama asjaga rinda pistnud! Ja ma pole sellest mitte midagi teadnud, sest seltskondliku vestluse käigus see jutuks ei tule, rikuks peomeeleolu. Ja üldiselt inimestel pole ka kombeks avalikult midagi kurta. Aga kui keegi teine seda teeb, siis lühidalt oma  kogemusi jagatakse.

Mul endal on olnud olmeprobleeme, a la mingid remondi ja renoveerimise teemad, imelikud kullerid, ärakaduvad remondimehed. Olen ka jaganud oma koroonahaiguse kogemust, siis sain väga palju tagasisidet, kuidas kellelgi oli. Sõber ükskord kirjutas, kuidas ta ei saa magada öösel, sellele tuli suur hulk vastuseid, kuidas erinevad inimesed sama jamaga maadlevad ja mida teevad, et leevendust leida. No lastega seotud asju on selliseid, mis ajavad kohati juhtme kokku – jälle mingi kümmekond inimest kellel kõigil on see mure juba läbi tehtud jne.

Igal perel ja igal inimesel on mingid teemad, millega on raske hakkama saada, ei ole keegi niisugune ideaalne robot, et aeg-ajalt murdumise äärel poleks. Aga kui sa kohtud nende inimestega mingil sünnipäeval või muu tähtpäeva puhul, a la jõululauas või jaanipäeval, siis ei hakka keegi seal mingit oma murekoormat laht harutama.

#4232470:

mida siin halada, ei tule keegi aitama

Halamise peale ei tule keegi aitama, see on loogiline. Siis mõeldaksegi, et sa tahad lihtsalt end välja elada ja räägitakse omalt poolt midagi vastu, mis neile muret teeb.

Kui sinu ootus on selline, et sa vajaksid kellegi abi, siis tuleb pöörduda inimeste poole konkreetse abipalvega, mitte kuidagi huupi halada.

Näiteks annad tutvusringkonnas teada, et sa oled tööta ja otsid tööd, kuna seis on raske, siis sobivad kasvõi ajutised otsad või osalise koormusega töö. Ütled, et näed, oled siin juba nii kaua ringi vaadanud, pole leidnud. Kui keegi teab midagi, siis andku sulle infot.

Kui ma kirjeldan mingit oma remondijama, siis ma ei oota ju seda, et mingi inimene jookseks kohe appi seda lahendama. Siis ongi hea kuulda teiste kogemusi. Kui ma vajaksin abi, näiteks et mulle soovitataks head elektrikku või torumeest, siis ma ei hala, et oi näe mul siin toru lekib ja elektrijuhe põles läbi, viuviu. Nojah, oh sa vaesekene, mul ka näe kaev jäi suvel kuivaks, miskit polnud teha… Aga kui sa ütled, et appi, mul on kiiresti vaja leida hea torumees, kas teab keegi, probleem selline! Siis antakse sulle seda infot, mida sul vaja on ja ei hakata rääkima, kuidas neil ka kelder uputas.

Mõnikord on vaja abi, siis küsid abi. Mõnikord on vaja ärakuulamist, siis abi ei küsi, vaid aitabki see, kui keegi jagab oma elust midagi, see on moraalne tugi. Et näe, sa ei ole üksi oma eluraskustes.

Mõne teise jaoks on see sinu töötus täelik pisiasi. Ma olen ka üksikema ja olen olnud töötu. Vahepeal oli raha isegi nii otsas, et müüsin lapse vanu väikseksjäänud asju, et söögiraha saada. Tööd sain lõpuks… Facebooki kaudu. Üks tuttav soovitas, et näe, mul selline tööots, abiks ikka. Oligi ja sobiski. Mitu aastat tegin seda (vaimne töö kodus). Pakuti ka sellist, mis ei sobinud, aga kui ikka täiesti sein oleks ees olnud, siis oleks saanud ka need asjad sobima panna (füüsiline töö kodust kaugel).

Istu maha ja mõtle, kas sul oleks abi vaja. Kui oleks, siis kui sulle midagi pakutaks, kas oleksid nõus seda abi ka vastu võtma. Kui abi ei ole vaja, siis ei ole vaja niisama tühja halada, kui ei taha kuulda seda, kuidas teistel kõigil on sinu arvates mingid pseudoprobleemid.