Kõige hirmsam lapse jaoks on, kui kaks tema kõige kallimat inimest on tülis. Mäletan seda lapsepõlvest. Vanemad tülitsesid harva, aga juhtus. Nüüd saan aru, miks – emal oli raske aeg ning vastusrikast töö oli mõlemal. Kodus oli veel haige vanaema, kes vajas hooldamist. Seega plahvatasid aegajalt mõlemad. Aga siis oli see väga raske ning plaanisime õega isegi lastekodusse minekut.
Nüüd juhtub ka enda peres (õnneks küll harva), aga ma kohe räägin lapsega ja selgitan, et ta ei pea halvasti tundma, kuna ise ka vahest läheb sõbraga riidu jne.
täiesti õigus,mina ei elanud oma isaga koos .Ma elasin koos ema ja vanaemaga ja kui vahel ,tõesti juhtus harva läks ema ja vananaema tülli siis mina tundsin end nii halvasti ega teadnud kelle poolt ma peaksin olema.Ükskord tuli mu vanaemal isegi pisar silma,mu vanaema ei nuta muidu kunagi see oli siis kui mu ema ei lubanud vanaemal mu õde puutuda.