Aina suurem vimm tekib vanemate vastu, tahaksin teada, kas selleks on põhjust või mitte kui oma loo lühidalt kirja panen. Kas suudate elada oma vanemate elu oma perekonna kõrvalt? Jah vanemad on mind hoidnud, kaitsnud, koolitanud nii, et ma pole ise pidanud kooli kõrvalt (ka kõrgkooli kõrvalt)tööl käima, vanemad on teinud eluaeg lihttööd, aga pakkunud alati oma lastele (mulle ja minu vennale) parimat, on olnud kõik asjad olemas, söök laual, riided seljas, taskuraha, oleme olnud kodus alati oodatud jne. Praegugi on emal säästud ja ostab vahel minu perele mõne mööblieseme vms, mille ostu oleme kaua edasi lükanud.
Elasin pikalt vanematega koos ja ka nüüd elame lähestikku, oleme alati igapäevaselt suhelnud.
Mul on nüüdseks juba kaksteist aastat oma pere, mees ja kaks last, mõlemad lapsed käivad juba koolis. Ise käin vahetustega tööl, on ka öövahetusi, seega päeval olen tihti kodus. Nädala sees olen tavaliselt päevases vahetuses tööl ühe või kaks päeva (kuna see töö, mida teen käib seitse päeva nädalas 24 tundi ööpäevas, langeb üks tööpäev nädalas tihti nädalavahetusele, keskmiselt olen tööl kaks päeva ja kaks ööd nädalas ehk 4 x 12 tundi).
Minu isa on juba kaks aastat ühe õnnetuse tõttu voodihaige, ise ta voodist välja ei saa, talle tuleb viia kätte söök või tõsta ta ratastooli ja ratastooliga lükata laua äärde, kus tuleb talle süüa anda, ta on pampersites ehk teisisõnu täielikult aidatav. Ema käib tööl hommikul kaheksast õhtul viieni (viis korda nädalas), tema töö võimaldaks ka päeval ära käia, aga seda võimalust ta millegipärast ei kasuta.
Isa on päeval üksi kodus ja mina olen kõik need kaks aastat käinud oma vabadel päevadel (ka siis kui hommikul öövalvest tulnud) isale lõuna ajal süüa andmas ja pampersit vahetamas. Pole kunagi emale või isale öelnud, et ma ei tule või minu jaoks on see raske, alati suhtlen rõõmsalt ja ütlen, et homme tulen jälle. Tegelikult tunnen, et see asi aina rohkem kurnab mind. Kas on ikka minu kohus peaaegu igal tööpäeval käia oma isa hooldamas? Hommikud lähevad kiiresti, saadan lapsed kooli, söön, loen või olen internetis, püüan tegeleda hobiga enda vormis hoidmiseks ja siis jõuab kätte lõuna, kui pean minema isa juurde, seal läheb ära vähemalt tund. Koju jõudes on lapsed tavaliselt koolist tulnud, hakkan ruttu neile süüa tegema, peale sööki hakkame õppima. Peale seda on kell nii kaugel, et mees hakkab töölt tulema ja hakkan tegema õhtusööki. Peale õhtusöögi söömist pean kas varsti öövalvesse minema või vabal päeval vaja koristada, pesu pesta, seda tavaliselt hommikuti teha ei jõua. Ma tunnen, et vajan hommkuti hädasti seda lisa tunnikest mis isa juures veedan koduste tööde tegemiseks või lihtsalt omaette olemiseks, tunnen ennast jubedalt kurnatult. Ei taha aga oma vanemaid solvata ja ikka lähen päeval isaga toimetama.
Mis ajab mind tõsiselt marru on see, et ema on hakanud pidevalt kurtma kui raske tema elu on, suhteliselt noores eas on tema oma kodus ainult hooldaja, saan aru tal on ääretult raske, isa hooldekodusse panekust ei taha ta aga kuuldagi. Aga mina tunnen, et mina olen hooldaja juba oma kõige paremas eas, kus lapsed juba piisavalt suured, et saaksin tegeleda oma asjadega, aga ei hommikupoole ei saa ma kodust kaugele minna, sest vaja minna toimetama isaga, õhtupoole aga ootavad kodused tööd. Üks kord oli nii, et vaba päeva hommikul läksin külla ühele sõbrannale, kes ka hommikul vaba oli, aeg läks kiiresti ja helistasin emale, et ma vist isa juurde minna ei jõua, sest lapsed tahavad ka kodus süüa, ema oli minu peale päris pahane. Kas tõesti on minu kohus hooldada igal vabal päeval oma isa, see hooldamine on päris raske füüsiliselt, sest tõsta ja keerata meesterahvast ühel pisikesel naisel on ikka meeletult raske, rääkimata kui raske on seda taluda vaimselt. Kas tõesti mina pole rohkem väärt kui olla hooldaja, ema minu vanuses ei teadnud kellegi hooldamisest midagi.
Teine teema on see, et minu töötu vend elab viie kilomeetri kaugusel, tal pole autojuhilube ja ema käib vähemalt kord nädalas vennale süüa viimas ja teda poputamas. Olen emale korduvalt öelnud, et las vend olla ka paar päeva tema ja isa juures, et hooldab isa, tööl ta niikuinii ei käi. Ema saab selle jutu peale pahaseks ja leiab sada vabandust, miks vend tulla ei saa. Vahel vend siiski käib isa juures. Eelmisel nädalal ühel päeval vend käis isa juures, oli seal paar tundi ja juba helistas mulle, et ma teda autoga koju viiks, olin just arvestanud ühe vaba päevaga selles mõttes, et mul ei ole kohustusi väljaspool oma kodu, aga ajasin auto välja ja viisin venna koju. Õhtul ema helistas ja küsis, kas ma isa juures polegi käinud, vastasin, et vend käis ju ja ema vastas, et isa ootab just mind, oli mind terve päeva oodanud, süütunne minus kasvas, mõtlesin oleksin võinud käia ikka isa juurest läbi. Samas kas mul ei tohi olla mitte ühtegi vaba päeva? Emal pole teisi kohustusi, vend on täiskasvanud inimene ja peab saama ise hakkama, mul on alaealised lapsed ja minu kohus on minu arvates eelkõige nende eest hoolitseda. Ma tunnen, et kui see pealesunnitud hooldamine nii jätkub vihkan varsti täielikult oma vanemaid. Samas ei taha ma neile haiget teha ja öelda, et las isa istub päev läbi näljas (saan aru tegelikult, et voodihaigel inimesel polegi vaja väga palju süüa, ema nuumab isa jubedalt), aga teine lugu on pampersitega, märjalt või mustalt on inimesel päris paha terve päeva olla. Kas mul on õigust ja põhjust tunda selliseid tundeid või olen lihtsalt üks suur egoist?
Tänan kõiki kaasamõtlejaid!
Teema: Tunnen ennast vanemate poolt ärakasutatuna
Sa pole egoist. Tegelikult peaksid selleks hakkama. Miks sulle nii kohutavalt korda läheb mida teised mõtlevad? Sul on õigus elada oma elu oma äranägemise järgi, seda enam, et oled panustanud vanemate aitamisse rohkem, kui vanemate teine laps. Aja selg sirgu ja ütle konkreetselt, et nüüdsest hooldagu järgmised 2 aastat su isa nende poeg, sinu vend. Sul on omad lapsed, kelle eest hoolitseda. Sa PEAD ka enda eest hoolitsema, enda patareisid laadima, et olla normaalne inimene, kelle \”tass on täis\”.
Ma ei ole pidanud seni kedagi hooldama. Aga olen kuulnud ja usun, et see ongi väga raske. Sina hooldad isa 5x nädalas tööpäeviti, aga su emal on kanda ülejäänud koormus.
1) Sa võiksid teha emaga kokkuleppe, et 1 päev nädalas sa ei käi oma isa hooldamas. Ülejäänud päevad ikkagi käid. See on sinu kohus.
2) Suurem probleem on see, et kui sina ja ema mõlemad panustate isa hooldamisse, siis vend üldsegi mitte. Sina seda muuta ei saa- see on ema ja venna omavaheline probleem. Sina saad ainult emale märku anda, et ta vennaga sel teemal räägiks. Üldiselt on see uskumatu, et vend, olles töötu, ei tegele sellel ajal isa hooldamisega. See oleks üsna elementaarne. Vähemalt meie suguvõsas küll.
Lõpetage see venna hooldamine ära (autoga vedamine- my ass! Käigu jala või bussiga), teil on ju isa hooldada.
Ei, sa ei ole egoist. Kujutan umbes su oravaratast ette (mul endalgi midagi sarnast). Aga mida teeksin mina – palkaksin hooldaja, kes käib tööpäeviti tunni päevas (see teeb ca 22h kuus) isa hooldamas. Või kasvõi pooltelgi. Leidub vast ikka sotsiaalalade tudengeid, kes lisateenistusest ära ei ütle.
Lähed järgkmine kord ja ei luba minna homme, ei jäta mulje et lähed homme, vaid ütled konkreetselt tulen…. 3 päeva pärast. See on keeruline olukord, sest fakt on see, et vanemad ei ela igavesti. Nii et loodan südamest, et leiad sellise rütmi, et sa pärast ei kahetseks et vähe sai käidud ja hetkel see käimine sind ära ei kurnaks. Sest sinu töö on tegelikult ka oma laste kasvatamine. Ja ehk on võimalik maksta ka 1-2 korda nädalas hoidjale, kes käiks abiks. Saaksite kõik veidi hingata. Muidugi tuleb arvestada , et isa vajab ka suhtlemist. Eriti kui tal mõistus veel alles on. Ja suhtlemist lähedasega kahjuks hoidja ei saa asendada. Aga sina mõtle läbi ja ütled igakord täpselt kuna sa järgmine kord lähed. Kui juhtub ,et tahad minna varem, siis on see sinu valik. Aga sa ei pea igal vabal hetkel kuhugi jooksma kui sa ei taha. Kui sa aga jätad koguaeg mulje, et sa lähed, suud lahti ei tee, eks siis saab ka süüdistada, et miks sa ei läinud.
vanemad pole sul ka mõtetelugejad. ise kirjutad, et teed kõike nurisemata ja rõõmsal meelel ütled, et homme tuled uuesti. nad vbla ei kujuta ettegi, et sa oled murdumise äärel.
räägi ema ja venna ja isaga üks korralik täiskasvanute jutt. tehke graafik. ja saad oma vaba(d) päevad sinagi.
õnnetus ei hüüa tulles ja su ema pole ka selles süüdi, et tema sinuvanusena hooldamisest midagi ei teadnud. temagi on paegu ju isaga palju aega koos ja vaevalt see kerge on. vend tuleks aga kõige enam pihtide vahele võtta.
Ja soojalt soovitan, püüdke otsida sotsiaalameti kaudu erinevaid kanaleid, et üks päevane hooldaja leida, kes päeva ajal käiks isal pampersit vahetamas. Voodihaige hooldamine jätab psüühiliselt vangistatuse tunde nii sulle kui su emale. Ilmselt tunneb su ema sama moodi, et tahaks vahel õhtul kodust ära minna vms. On ju elu aeg lapsi kasvatatud ja nüüd oleks aeg veidi vabamalt hingata, kuid selle asemel on tekkinud uus hooldatav. Selline elu tekitab kõigis läbipõlemist ja abiks oleks väljastpoolt perekonda käiv hooldaja. Loomulikult oleks isal palju parem meel sind näha, aga paraku on nii, et sul peab jaguma energiat ka oma laste jaoks, nii et kõike ei anna teha maksimaalselt.
Sinu vend ja vanemate suhtumine venda paneb ahhetama.
Mina sinu asemel ütleksin vanematele ja vennale, et võtad endale kuu (või nii kaua kui sul tarvis) hooldamisest puhkust. Selle aja jooksul külastad neid siis, kui tekib soov. Vahepealsel ajal hooldab isa sinu tegevusetult elav vend. Kindlasti on vennal kui meesterahval ka rohkem jõudu isa tõsta ja pöörata.
Edaspidi käite vennaga vaheldumisi. Transpordiküsimustele leiab vend ise lahenduse, saab ka jalgrattaga käia või vanemate juures ööbida.
Kõige suurem ärakasutaja on selles loos sinu vend. Viska nad vette, kindlasti hädaldavad ja kisavad, aga küll lõpuks ujuma hakkavad.
Kurb on seda lugeda. Näha on,et sa armastad oma vanemaid ja ei soovi neile haiget teha,kuidas samas kannatad ise ja kannatab sinu pere. Vennale tuleks tõesti mõistust persest pähe taguda. TEMA on egoist!! Aga siin toodi ennem välja juba,et hooldaja palgata. See ei tohiks just suur summa olla. Panustad natukene sina,natukene ema ja no ideaalis ka vend. Siis on vast kõik rahul. Saad isat vaatamas käia just siis,kui soovid, mitte kohustusest. Ema võib küll sellesse negatiivselt alguses suhtuda, kuid kui ta mõtleb natukene küll siis aru saab,et ka sinul on raske. Räägi emaga sellest ja ma usun,et asjad lahenevad.
Huvitav, kas see on kasvatuses kinni, et paljud mehed ei ole võimelised teist inimest hooldama? Miks see nii on? Ma olen täiesti kindel, et see vend ei suuda endale ette kujutada, et ta peaks isa mähkmeid vahetama, ei suuda ja kõik. Ja tundub, et ka ema arvab, et see ei ole ju \”meeste töö\”. Ehkki tööd see mees üldse ei tee. Nagu imikutegagi, on palju mehi, kes ütlevad, et nad lihtsalt ei suuda seda tööd teha.
Kasvatus, mugavus ja puhas egoism, kui mina ei tee, siis keegi teine ikka teeb. Ja nii ju ongi.
Ütle emale ja vennale, et nii kaua, kui vend tööl ei käi ja on päevad läbi kodus, võtab ta osad päevad enda kanda. Ja rõhuta, et las oksendab vajadusel, las minestab, ka järgmisel ja ülejärgmisel korral, siis harjub ja saab hakkama küll. Kui tahab \”pääseda\”, otsigu töö ja saate hooldaja palgata.
Kahel päeval nädalas käiksin hooldamas mina, ülejäänud päevad jagagu ära ema ja vend. Venda ei poputaks mitte üks millimeeter.
Jube on see memmevaeva maksmine…Ja iga kokkulepe ja korraldus ja abikäsi on teretulnud, imelik, et ema (olles ju veel täisjõus ja täie mõistuse juures, nii erapoolik ja egoistlik on)
Mina kasvasin ilma ema ja isata, (isapoolse)vanaema juures läbikäidava toa nurgas, joodikust vanamehe terrori all. Arvasin, et see on kole elusaatus ja tundsin endale väga kaasa.
Nüüd, nähes kõrvalt, missugust nööki näevad vaevu neljakümnesed tuttavad oma vanematega…krt, mul läks kergelt. Tõsi, minu vanaemad on mõlemad veel elus aga terved ja iseseisvad ja minult mingisugust abi ei vaja.
Saan pühenduda endale ja oma lastele.
Kehtestage ja kaitske ennast ja omaloodud perekonda, palun, läbi mõistlike kokkulepete lähedaste ja võimalusel kaasake professionaalseid abilisi.
Muidu läheb nii nagu ühe minu tuttava 60-aastase üksiku mehega. Kõigepealt leidis ta erinevaid ja arvukaid hooldajaid ja abilisi vanematele koju. Ema ei olnud rahul. Isa sai insuldi ja jäi voodihaigeks, pärast mida viidi vanemad emapoolse sõimu ja jama saatel hooldekodusse. Ema ei olnud loomulikult rahul. Nüüd tõi tuttav vanemad oma koju, kus pole tänapäevaseid tingimusi tal endalgi elamiseks, lähikonnas puudub arstiabi jne jne jne. Püüdsin küll uurida, mismoodi mõtleb ta pesta oma ema ja voodihaiget isa, teenida endale elatist jne jne jne aga ta ajud on minu meelest üsna pehmed juba kogu sellest trallist…Lapselapsed ei tule loomulikult kogu selle ürituse ligigi enam.
Hoidke oma peresid ja ärge unustage, et esmane prioriteet olete teie ise, seejärel teie loodud perekond ja siis vanemad.
Issand, milline kalk mõrd ma olen.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kahel päeval nädalas käiksin hooldamas mina, ülejäänud päevad jagagu ära ema ja vend. Venda ei poputaks mitte üks millimeeter.
Jube on see memmevaeva maksmine…Ja iga kokkulepe ja korraldus ja abikäsi on teretulnud, imelik, et ema (olles ju veel täisjõus ja täie mõistuse juures, nii erapoolik ja egoistlik on)
Mina kasvasin ilma ema ja isata, (isapoolse)vanaema juures läbikäidava toa nurgas, joodikust vanamehe terrori all. Arvasin, et see on kole elusaatus ja tundsin endale väga kaasa.
Nüüd, nähes kõrvalt, missugust nööki näevad vaevu neljakümnesed tuttavad oma vanematega…krt, mul läks kergelt. Tõsi, minu vanaemad on mõlemad veel elus aga terved ja iseseisvad ja minult mingisugust abi ei vaja.
Saan pühenduda endale ja oma lastele.
Kehtestage ja kaitske ennast ja omaloodud perekonda, palun, läbi mõistlike kokkulepete lähedaste ja võimalusel kaasake professionaalseid abilisi.
Muidu läheb nii nagu ühe minu tuttava 60-aastase üksiku mehega. Kõigepealt leidis ta erinevaid ja arvukaid hooldajaid ja abilisi vanematele koju. Ema ei olnud rahul. Isa sai insuldi ja jäi voodihaigeks, pärast mida viidi vanemad emapoolse sõimu ja jama saatel hooldekodusse. Ema ei olnud loomulikult rahul. Nüüd tõi tuttav vanemad oma koju, kus pole tänapäevaseid tingimusi tal endalgi elamiseks, lähikonnas puudub arstiabi jne jne jne. Püüdsin küll uurida, mismoodi mõtleb ta pesta oma ema ja voodihaiget isa, teenida endale elatist jne jne jne aga ta ajud on minu meelest üsna pehmed juba kogu sellest trallist…Lapselapsed ei tule loomulikult kogu selle ürituse ligigi enam.
Hoidke oma peresid ja ärge unustage, et esmane prioriteet olete teie ise, seejärel teie loodud perekond ja siis vanemad.
Issand, milline kalk mõrd ma olen.
[/tsitaat]
Sa oled normaalne inimene.
Mina näiteks ei tuleks selle pealegi, et nõuda oma lapselt enda hooldamist voodihaigena. Olen teinud ja teen kõik, mis suudan, et ennast majanduslikult kindlustada (olemas piisavalt heas asukohas, korralikku kinnisvara, et vanaduses see maha müüa või välja üürida ja korralikus hooldekodus vanaduspõlve veeta) ja et vanaduses laste kaela peal ei peaks olema. Kas see pole siis norm?
Sa pole vanemate poolt ärakasutatuna, sest sinu käitumine oli tingitud sinu otsusest. Sa oled väga tubli ja ära anna kunagi alla. Usun, et sinu emal on ka väga raske praegu. Ta kindlasti usaldab sind ja tunneb sinust(tütrest) rohkem abi ning arvestab sellega. Eks kodutöö on rohkem naistekoorm ja mehed(sinu vend) seda vältivad. Pigem loobu ajuteliselt oma hobist(milleks?!- sul on niigi palju tööd), mitte oma vanemate toetava abistamisest, mida nad nii hädasti sinust ootavad ja vajavad. Kui rohkem ei jõua, siis lihtsalt räägi emaga ja leiate ühist lahendust. Pea vastu!
Mina sinu asemel ütleksin, et ei jaksa igal vabal päeval isa hooldamas käia, vaid tahad need korrad vennaga ära jagada ehk et hakkad käima ülepäeviti (2-3 korda nädalas).
Päris aitamata ma vanemaid ei jätaks, su emal ja isal on veel raskem kui sinul.
Olen ise voodihaiget hooldanud 24/7 ja minus tekitab sinu jutt küll väga vastakaid tundeid. Eriti see osa, kus kirjutad, et hooldamine on sulle füüsiliselt raske. Loomulikult on, aga kas sinu ema, kes kogu ülejäänud aja hooldamisega tegeleb, on sinust füüsiliselt oluliselt tugevam? Kas sa üldse kujutad ette, kui raske su emal veel on? Mis siis saaks, kui temaga midagi juhtuks?
Teisalt saan muidugi väga hästi aru, et sulle tekitab tuska, et vennast üldse abi pole ja selles osas võiksite kindlasti midagi ette võtta.
Ilmselt oleks parim lahendus see, kui leiaksite palgalise hooldaja, kes nii sinu kui sinu ema koormat kergendaks.
ma saan aru, et see iga päev tund või rohkem rikub su päeva.
aga see on kõigest tund.
kui isa elaks sinuga, sinu juures. kas siis hindaksid ema abi, kui ta käiks sinu juures isa iga päev tund aega hooldamas. siis ilmselt mõtleks, et mis see tund abi on. praegu jääb mulje, et sina üksi teed see tund või poolteist ja ülejäänud aja on isa üksi, ega vajagi abi.
minu arust on su emal tõesti raske. peale tööd ja nädalavahetusel on tema ju isa hooldaja.
vend muidugi peaks ka käima isal abis ja seltsis, kui tal endal tööd ja kohustust ka pole.
ma ema õlule siiski ei lükkaks kõike, ega heidaks talle ette, et ta töölt ära käia ei taha. 16 tundi ööpäevas on isa niikuinii ju tema hooldada. pigem ootaks oma perelt (st mehelt siis eelkõige) suuremat kaasalöömist teie pere kodustes tegemistes. praegu jääb mulje, et käid täiskohaga tööl nagu meeski, aga kogu toidutegemine ja koristamine on sinu õlul, millele kulutad iga päeva TUNDE. kui sina oled öösel tööl olnud ja peale seda isa aidanud, siis perele õhtusöögi valmistamine on küll vähim, mida sinu mees peaks enda peale võtma!
eraldi teema on see, et LOOMULIKULT peaks vend väga kõvasti abiks olema, aga kuna nähtavasti on teda hoitud kui sit..a pilpa peal ja ta on tõeline luuser kuubis, siis realistlikult asjale vaadates – tõenäoliselt on ta selline luuser ka edaspidi. sellegipoolest, kui vend tuleks mult nõudma autoga kojuviimist vms, siis ma naeraks näkku talle. WTF?! ning kui ema ootab minult midagi, sest venna poputamine võtab tema enda aja, siis keelduks kindlalt ja selgitaks ka, miks.
Sa oled hea inimene ning lased end totaalselt ära kasutada. Ära nüüd solvu aga nii kaua kuni sina suud lahti ei tee, ei muutu mitte midagi!
Jagage venna ja emaga kõik nädalapäevad ära. Ütlegi lihtsalt, et sina ENAM EI JÕUA ÜKSINDA!
Kui sa seda teha ei julge… no siis kannata edasi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Sa pole vanemate poolt ärakasutatuna, sest sinu käitumine oli tingitud sinu otsusest. Sa oled väga tubli ja ära anna kunagi alla. Usun, et sinu emal on ka väga raske praegu. Ta kindlasti usaldab sind ja tunneb sinust(tütrest) rohkem abi ning arvestab sellega. Eks kodutöö on rohkem naistekoorm ja mehed(sinu vend) seda vältivad. Pigem loobu ajuteliselt oma hobist(milleks?!- sul on niigi palju tööd), mitte oma vanemate toetava abistamisest, mida nad nii hädasti sinust ootavad ja vajavad. Kui rohkem ei jõua, siis lihtsalt räägi emaga ja leiate ühist lahendust. Pea vastu! [/tsitaat]
Kõige halvem soovitus on veel ainuke lõõgastusmoment, hobiga tegelemine, ka ära jätta. Nii on läbipõlemine kindel. On teatud tüüpi naised, kelle jaoks teiste eest hoolitsemine ongi elu mõte ja sisu ja see on tore, et neid on. Aga enamus meist läheb lõpuks hulluks, kui kogu elu seisnebki vaid orav rattas töö-hooldamine-töö-hooldamine rabamises.
minu mehe isa oli 10 a halvatud. Mu mees ja ta vend käisid iga päev tund-poolteist teda hooldamas. 10 aastat.
Sina räägid kahest aastast ja tunnike 4-5 päeval nädalas. Tundub küll, et oled viriseja. Sinu ema peab teda ju terve ülejäänud aja hooldama ja tõstma ja temaga tegelema. Sina aga pesed käed puhtaks, kui tunnike tehtud. Ja virised ka veel. Looda, et ise ei pea kunagi abivajaja rollis olema ja lootma sellele tunnikesele päevas, et laps tuleks ja liigutaks sind ja vahetaks need hauduvad pampersid ära.
Tänapäeval on üldse kuidagi inimesed nõrgemad ja halavamad ning enesekesksemad, nii kui tekib mingi kohustus, tahaks kellegi teise kraesse suunata see. Et vanemate kohustus oli sind üles kasvatada ja koolitada, nii et isegi tööl ei pidanud käima ülikooli kõrvalt, aga sina ei saa oma isale ja emale vastu tulla see tunnike päevas? Kurb.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]minu mehe isa oli 10 a halvatud. Mu mees ja ta vend käisid iga päev tund-poolteist teda hooldamas. 10 aastat.
Sina räägid kahest aastast ja tunnike 4-5 päeval nädalas. Tundub küll, et oled viriseja. Sinu ema peab teda ju terve ülejäänud aja hooldama ja tõstma ja temaga tegelema. Sina aga pesed käed puhtaks, kui tunnike tehtud. Ja virised ka veel. Looda, et ise ei pea kunagi abivajaja rollis olema ja lootma sellele tunnikesele päevas, et laps tuleks ja liigutaks sind ja vahetaks need hauduvad pampersid ära.
Tänapäeval on üldse kuidagi inimesed nõrgemad ja halavamad ning enesekesksemad, nii kui tekib mingi kohustus, tahaks kellegi teise kraesse suunata see. Et vanemate kohustus oli sind üles kasvatada ja koolitada, aga sina ei saa oma isale ja emale vastu tulla see tunnike päevas? Kurb.[/tsitaat]
No aga sinu juhtumis oli käijateks kaks indiviidi – üks sai poole, teine poole. Lisaks ei olnud ka sinu mehel tõenäoliselt 100% koduhoolduse kohustust, selle tegid sina sel ajal ära. Ehk siis veelgi kergem juhtum. Ei saa võrrelda.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kõige halvem soovitus on veel ainuke lõõgastusmoment, hobiga tegelemine, ka ära jätta. Nii on läbipõlemine kindel. On teatud tüüpi naised, kelle jaoks teiste eest hoolitsemine ongi elu mõte ja sisu ja see on tore, et neid on. Aga enamus meist läheb lõpuks hulluks, kui kogu elu seisnebki vaid orav rattas töö-hooldamine-töö-hooldamine rabamises.[/tsitaat]
Kui tõesti jõudu pole siis on veidi imelik lugeda, et sportida on hobi ja selleks on ka jäksu. Kuna teemaalgataja käib palju tööl ja veel aitab hooldada isad ja tal pole vabaaega… Siis milleks on ebavajalik lisaks füüsiline koormus hobi näol?! – Parem juba raamatut lugeda või rohkem lastega koos olla, võib ka niisama jälutada ringi ilusa ilmaga…
Ütle emale, et sul pole mööblit vaja, mida ta oma säästudest ostab, pigem palgaku selle raha eest isale hooldaja. Te kõik vajate puhkust. Ma ei kujutaks su ema elu ette, tõesti ole kodus ainult hooldaja. Voodihaige meeleolu pole ka ju kiita, selline elu on väga masendav.
ma ei tea, see on ikkagi su oma isa, keda sa hooldad. olen hooldanud vanaema ja ka ema – vanaema veel ajal kui pamperseid ei olnud. nad ei ole ju oma abituses süüdi ja on kunagi mu mind pesnud, mähkinud. Kuigi on vennad, siis aitasid tõsta, vanni viia – siis pesin, mähkisin ikkagi mina. ja ei tulnud selle peale, et vennad peaksid seda tegema. Ära kasutatuna ma ennast ka ei tundnud, tundsin vajalikuma
Ausalt öeldes mitte kumbki minu vanematest ei lubaks mul ( nende tütrel) oma mähkmeid vahetada. Ja ma ise teeksin sellist asja vaid häda juhul.
Palun võtke see hooldaja, kasvõi tunniks päevas, nagu eelpool soovitati. Kamba peale ikka selle raha leiate. Ma ise otsiks selle kasvõi maaalt. Kogu see asi on nii alandav. Ükski inimene ei pea nii tundma.
Isale süüa anda on hoopis teine asi.
Ja ma usun et su vend ei käigi sellepārast et tema samuti on üks neist kes ei suuda hooldada. Ei tohiks seda pahaks panna, kuid muude asjadega võiks ta siiski abiks olla.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ja ma usun et su vend ei käigi sellepärast et tema samuti on üks neist kes ei suuda hooldada. Ei tohiks seda pahaks panna, kuid muude asjadega võiks ta siiski abiks olla.[/tsitaat]Tead, kui mingid terroristid hoiaksid sellel vennal püstolit meelekohal ja käsiksid tal hooldada ja naeratada, siis ta hooldaks ja naerataks.
See \”ma ei suuda hooldada\” on lihtsalt ettekääne, mida mõned millegipärast arvavad, et neil on õigus suust välja ajada. Nemad ei suuda! Aga teised peavad suutma! Kindlasti kohe teistele meeldib hais ja väljaheited, eksole. Kindlasti teistele meeldib omaenda isa tagumikku pesta, onju. Alati, ALATI leidub selliseid reetureid, kes ajavad lestad laiali ja teatavad katkeval häälel: ahh, ma LIHTSALT ei suuda! Kordan veelkord: kui püstol oleks meelekohal, siis suudaksid ja naerataksid ka veel!
Kui ei suuda, siis mingu tööle ja palgaku kolme peale hooldaja!
Teemaalgatajale aga ütleks: ma kardan, et sa tegelikut sisimas tunned ennast pigem oma venna poolt ärakasutatuna, sest nii see tegelikult ongi. Ega sul ei olegi muud võimalust kui kas lüüa jalg vastu maada ja öelda: kaks korda nädalas hooldan mina, kolm korda nädalas (kuna on töötu) hooldagu vend, ja nendel päevadel mina lihtsalt ei tule! Või siis kannatada edasi ja jääda stressist haigeks.
Üldiselt aga leian ma nii nagu teisedki, et sa peaksid ema rahalisest abist loobuma, elama natuke vaesemalt, ja palkama hooldaja. See hooldaja võiks tulla tegelikult ka nädalalõpul, et ema saaks päeva sees paar vaba tundi poes käimiseks või kasvõi jalutamiseks. Sina paku, et maksad tema palgast kolmandiku, ja ema vaatab siis ise, kas maksab kaks kolmandikku või paneb ka poja oma kohust täitma.
Ja see venna vedamine autoga… no see on lihtsalt hobuse unenägu! Kui su ema tahab oma pojakese ori olla, olgu. Aga sina ei pea seda kaasa tegema. Ole rahulikult \”see paha\” ja keeldu igasugusest venna poputamisest või sellele kasvõi kaudselt kaasa aitamast. Kui ema seda teha tahab, on see tema eralõbu, milles sina ei osale, kuna pead seda valeks. Täpselt nii peadki vennale ja emale ütlema.
P.S. Üks võimalus on veel: kas loobuda öövahetustest ja käia päeval tööl, või siis ÖELDA, et sa käid päeval tööl (loodan, et su päevakava ei ole neile nii hästi teada). Sel juhul sa lihtsalt EI SAA iga päev sela käia (tegelikult või ettekäändena). Kahel päeval nädalas siis kas käia abis või maksta hooldajale nende kahe päeva eest.
Ei ole tõesti lihtne su elu, aga olgu öeldud, et kellelegi ei anta rohkem, kui ta kanda jõuaks!
Oma isa hooldamise tõttu ei saa sa oma elu seniks riiulisse panna. Pead kodus ikkagi vajalikud toimingud tegema ja tööl käima. Kuigi sa tunned, et peaksid olema oma vanematele tänulik, tunned hoppis vimma. See viha ja kurnatus tuleb ülekoormusest. Kuigi füüsiline pool on üks asi, siis teha seda oma laste kõrvalt, on vaimselt palju keerulisem ja nõuab suurt ajaplaneerimis oskust. Väga paljud pereliikmed, kes peavad oma lähedast aastaid hooldama, tunnevad seda tunnet mida sinagi- viha, kurbust, jõuetust ja sul on õigus neid tundeid tunda.
Sinu emal pole vaja lastele süüa teha jne oma töö kõrvalt, nõnda nagu sul. Ema on sinu isaga suurema osa ajast seotud ja vastutab hetke olukorra eest. Ega temalegi see olukord meeldi ning seetõttu on tal lihtsam olla tööl, kui joosta lõunaajal koju, et isa eest hoolitseda. On tõesti valus teema, viia mees hooldekodusse, kuigi abikäsi on ju läheduses täiesti olemas. Ainus väljapääs tundub emale veidi muret kurta ja vinguda, saab kergem.
Ma usun, et teil tuleks kokku tulla, ka vennal, kes on hetkel nö pääsenud hooldamise kohustusest. Et keegi ei tunne end ärakasutatuna, oleks mõistlik koostada graafik. Venda ei pea sa ilmtingimata autoga vedama. 5+5 km jalgrattaga läbimine võtaks aega umbes 30-40 minutit.
Sedaviisi toimetades jätkuks kõigil rohkem energiat ja saaks vaadata, kas see asi toimib, või tuleks kaasata hooldaja väljaspoolt. Soovitan sul rohkem õppida end kehtestama – kui oled mõelnud vabale õhtupoolikule, siis ei aja ka venna palve end koju sõidutada sind kodust välja ega tunne end süüdi, kui ema helistab ja sind provotseerib isa soovidega. Jõudu ja pikka meelt!
Kas su isa pole elu jooksul tööd teinudki või miks riik teid ei toeta hooldaja pakkumisega? Arusaadav, kelle eeskujul vend looderdab.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kas su isa pole elu jooksul tööd teinudki või miks riik teid ei toeta hooldaja pakkumisega? Arusaadav, kelle eeskujul vend looderdab.[/tsitaat]Kohe teemaalgatuse kolmandal real on ju: \”vanemad on teinud eluaeg lihttööd\” jne, millest tuleb väga selgelt välja, et isa on kuni invaliidistumiseni tublisti töötanud.
Muide, teemaalgataja, kas te pole mõelnud näiteks variandile, et isa käiks näiteks korra kuus üheks nädalaks hooldekodus? See oleks nädal, kus ka sinu ema saaks välja puhata ja muid asju teha, et temagi ei hulluks. Paku talle see mõte välja ja käi vaikselt peale – iga kord, kui ta alustab kaeblemisega, siis ütle jälle: mina olen sulle lahenduse pakkunud, palgaline hooldaja päeval ja üks nädal kuus hooldekodu, kui sulle see ei meeldi, siis mina ka teisiti aidata ei saa.
[tsitaat] Kohe teemaalgatuse kolmandal real on ju: \”vanemad on teinud eluaeg lihttööd\” jne, millest tuleb väga selgelt välja, et isa on kuni invaliidistumiseni tublisti töötanud.[/tsitaat]
No aga miks siis riik viskab tubli maksumaksja nii hoolimatult üle parda? Ilmselt sai siis ümbrikupalka.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
