Armas teemaalgataja, ära tunne ennast süüdi nendes mõtetes ega siia kirjutamises. See kõik on ülimalt loomulik, ma usun et sa olid isegi palju palju vastupidavam ja leebem kui enamik inimesi selles olukorras suudaks.
Kõigepealt: kui süütunne sind vaevab, googelda väljendit “caregiver burnout”. Siis sa näed, et kõik, mida tundsid, on lihtsalt inimpsüühika olemusest tingitud täiesti legitiimsed tunded. Kõik tunnevad neidsamu tundeid ja paljud üldse loobuvadki aitamast, põgenevad.
Teiseks, sul ei olnud ju ilmselt mingit aimu, et see olukord nii järsu lõpu saab. sinu ees paistis perspektiiv, et kõik seesama jätkub võibolla veel aastakümneid, ilma mingi väljapääsuta. Jällegi, inimpsüühika ei kanna niisuguseid asju välja.
Kolmandaks, see kõrvetav süütunne on tegelikult lihtsalt osa sinu leinast. Leina puhul elavad peaaegu kõik inimesed läbi raskeid süütundeid – kui ma ometi oleks… See on inimese loomuse osa.
Neljandaks. Tegelikult olid sa oma pere poolt seatud siiski lubamatusse oluorda. Nüüd sa lihtsalt tead, millised nad raskes olukorras on ja saavad olema. Eriti räige on ikkagi su venna käitumine, sellel ei ole vabandust. Samuti ema – tegelikult ta rikub oma poja elu täielikult ära. Niisugustes pingeväljades elamine on igaühele kohutavalt laastav.
Viiendaks. Tingimata soovitan sul minna psühhoterapeudi juurde. Tal ei pruuugi olla mingeid võlusõnu, aga ta oskab sulle mõned asjad lahti seletada, ja siis sa saad ise oma arenguga edasi minna. Praegu on näha, et mõned mõtteskeemid võivad sind väga kauaks halvata, ja usu mind, seda pole vaja, see ei tee midagi head.
Kuuendaks. See ei näita sinu leina suurust ega sinu armastust ja tänu isa vastu, kui sa lased praegu neil süü- ja valutunnetel oma elust pool ära võtta. Sinu isa tõi su siia maailma ja hoidis sind, et sa oleksid õnnelik. Kuna ta on sinust vanem, siis lihtsalt peab see niimoodi minema, et ta ka lahkub sinust vähemalt põlvkonnajagu varem. Järelikult peab oskama sellega kuidagi elada, jõuda raskema leina järel sellesse helgemasse staadiumi, kus sa hoiad oma südames kõike head ja ilusat, mida ta sulle andis, kuid kurbus tema kaotamise pärast ei halva enam sinu elu. See võib üpris pikalt aega võtta, kuid see peab olema sinu kaugemaks eesmärgiks. Su isa oleks väga kurb, kui sa enam oma elu tagasi ei saaks. Ära koorma seda “süütunnet” tema peale, kui nii võib öelda. Sa pead suutma elada ja oma lapsi kasvatada, ja olla kunagi jälle õnnelik, et su isa seal teispoolsuses võiks öelda: ma tõin ilmale ja kasvatasin hea tütre.
Viimaseks. Tunnen sulle väga väga südamest kaasa isa kaotuse pärast. Ma tean, mis on armsa vanema kaotuse lein. Ma tean seda tunnet, et kõik on jäädavalt muutunud. Ongi. Aga selline on elu, on olnud kaua enne meid ja jääb olema ka siis, kui me kõik oleme juba ammu siit lahkunud. Sellega tuleb leppida, muud valikut pole meile antud.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 05.03 22:12; 06.03 08:19; 06.03 14:27; 06.03 19:05; 10.09 15:26;
