Teema: Üks laps isaga, teine emaga

Ega teiste elude detaile ju ei tea, aga mul on endal sõbranna, kellel on kaks tütart. Vanem tütar, 14, elab juba umbes 10 aastat isaga Lõuna-Eestis. Noorem, 9, sünnist saadik emaga Tallinnas. Nädalavahetuseti paar korda kuus võidab üks teise juurde – mõlemad sellises vanuses, et ekspressbussiga suudavad ju vabalt sõita teise linna, kus siis juba bussijaamas isa või ema neid vastu võtab. Kui väiksemad olid, siis viis lapsevanem vastavalt autoga. Lisaks igapäevased telefonikõned.

Kuigi sõbranna oma eksiga läbi eriti ei saa, siis laste asjad saavad ikka läbi räägitud.

Ja nüüd on olukord selline, et vanem tahaks tulla Tallinnasse ema juurde elama ja kooli ning noorem tahaks minna isa juurde elama, sest isal on rohkem ruumi, seal on maja, rohkem vabadust, loomi, teisi lapsi õues, lähedal trennid, ringid – ta ei tunne end Tallinnas mugavalt, korterielu on igav ja linn liiga suur, kõik liiga kaugel.

Niipalju kui ma tean, siis ka ei vahetata selles peres raha – isa maksab ühe tütre kulud, ema teise tütre kulud ja igasugused ühissõidud siis räägitakse ainult rahaliselt läbi, kumb seekord kui palju maksab. Igatahes pole see probleem.

Ilmselt siis vahetuvadki laste elukohad ja lapsed hakkavad samamoodi sünnipäevadel, pühadel, nädalavahetuseti ning koolivaheaegadel teineteisele külla sõitma. Ja emale ja isale.

Mõlemal on uus abielu ja mõlema abikaasad saavad mõlema lapsega hästi läbi.

#3205448:

Nt ma küsin, et kas ta on mõelnud, mis kell ta peaks ärkama ja lapse äratama, et too õigeks ajaks kooli jõuaks – solvumine garanteeritud. Või vaikimine.

No see on ka väga absurdne küsimus. Loomulikult vastutab lapse koolisaatmise eest see vanem, kelle juurest laps kooli läheb ja suudab ka ise välja mõelda, mis kell hommikul tõusma peaks. Ma arvan, et sa ka solvuksid, kui eksmees hakkaks kontrollima, kas sa ikka tead, mis kell tõusta, et laps kooli saata või mis kell kodust liikuma hakata, kui lastevanemate kooslekule lähed vmt.

Teemaalgataja, kas sa tead, kas su laps on emale ka rääkinud, et isa juurde elama tahab minna? Ja kui on, siis mis ema sellest arvas? Ja oled sa aru saanud, miks ta kolida tahab? Koolivahetus ei ole ometi lihtne teema, mida emotsiooni ajel tehakse, siin peaks olema mingi sügavam põhjus – läbisaamine emaga? Läbisaamine klassikaaslastega? Läbisaamine ema uue kaasaga, kui emal on uus kaasa?
Ma püüaks kõigepealt aru saada, miks ta seda soovib ja kas ema teab juba seda soovi ja siis siiski emaga rääkida. Jah, lastekaitse võite ka kaasata, kui ise räägitud ei saa, aga esimene kontakt emaga võiks olla siiski otse, kui vähegi võimalik.

Kõige olulisem on küsimus, MIKS 10-aastane tüdruk tahab elama minna teise Eesti otsa isa ja kasuema juurde, õest eemale. Selleks peab olema mingi põhjus. Koolikiusamine?

#3205682:

Kõige olulisem on küsimus, MIKS 10-aastane tüdruk tahab elama minna teise Eesti otsa isa ja kasuema juurde, õest eemale. Selleks peab olema mingi põhjus. Koolikiusamine?

Isa juurde, mitte kasuema juurde. Miks mitte. Miks ei võiks laps eelistada elada isaga? Ilmselt köidavad suurlinna võimalused ja võibolla meeldib kodune õhkkond rohkem.
Minu arvates on vaja alati valvas olla võimalike kusamisjuhtumite suhtes, Aga pidada kuidagi hirmsaks või arusaamatuks, miks mõni laps võib soovida elada omaenda lihase isaga, on küll arusaamatu.

Kui minu isa ja ema lahutasid, ma kaalusin varianti, et palun isaga minna. Olin 11. Samas ma sain aru, et ema saab pikapeale aru, isa saab aru, aga nõukogudeaegne ühiskond mu emast aru ei saaks ja see tekitaks talle tohutuid töö- ja eraelualaseid probleeme. Ema oli juhtival kohal ja otsapidi sellises natuke ohtlikus asutuses, mille juhtkond oli väga tugeva moraalse kõlbluse kontrolli all 🙂 Ja ma ei iitsatanud kellelegi midagi, aga isaga suhtlesin ülitihedalt edasi.

Isaga oleksin soovinud elama minna, sest minu kui lapse vaatevinklist oli ta paremas tujus. Ta ei ohkinud ega kaagutanud koristamise vms suhtes vaid lihtsalt konkreetselt ütles, mida vaja teha ja ei pööritanud silmi ja tormanud liigselt ringi “ah kuidas mul pole aega, oh, kui palju mul on tegemist”. Kusjuures kodutüid tulnuks isa juures teha palju rohkem kui ema juures, aga ilma liigse draama, pideva juhendamise ja ohkimiseta. Korraldused kätte ja ise teed ja ise vastutad ja kui ei oska, siis küsid isalt nõu ja ta RAHULIKULT selgitab ja näitab ette. Isegi neljandat korda ilma käsi õhku loopimata ja “kellesse sa oled küll läinud ja miks sa esimesel korral korralikult ei kuulanud”.

Teiseks tundus see mulle romantiline – laps, kes otsustas elada isaga. Kolmandaks ma arvasin, et ema siis muutub kuidagi rahulikumaks, kui mind jalus pole – muidu ma valmistasin talle nagu pidevalt muret hinnete, koolist tuleku ajaga, oma sahtlite koristamise, jalgade pesemise ja veel tuhande asjaga. Kogu aeg oli nagu minuga midagi pistmist ja ema kogu aeg tahtis minust midagi. Oma toaski ei saanud rahulikult olla üle tunni, et ema käiks ja uuriks: mis teed, mida sa loed, miks sa päeval magad, miks see seelik seal on, miks sul aken lahti on (või pole), miks sul need sokid jalas on, miks sul see kivi kirjutuslaual on, näe pastakal pole otsikut peal, mis kollane paber see sul prügikastis on, sussid jälle mööda tuba laiali, tõmba ometi kardinad ette (või eest ära) jne jne jne. Isa juures oleksin ma saanud rohkem omaette toa(d) ja oli isegi lapsele selge, et isa uus naine ei hakka mind naagutama ja hurjutama ega mul pidevalt seljas istuma.

Mis aastapärast ka osutus tõeks, kui üks mu vend (13 siis) otsustas isa juurde kolida.

PS seepeale ema ei sattunud kogukonna silmis non grata seisu, aga töölt tehti poole aastaga lahti küll ja peideti madalamale ametikohale.

Lahutatud vanemate lapsed kasutavad seda teise vanema juurde kolimise soovi sageli selleks, et pääseda nö lopema elu peale. Kus ei nõuta nii palju, on reeglid lõdvemad jne.

Kui eksiga on läbisaamine null, siis on küll väga raske asju arutama hakata. Kõigepealt peaks püüdma aru saada, kas see soov lapsel ikka tõsine on, või on tegemist sellega, et tunneb, et isa juures käib nagu puhkamas, ei nõuta tõenäoliselt nii palju kui kodus, isasid on ka tavaliselt lihtsam ümber sõrme keerata, uus naine tõenäoliselt ka pingutab, et lapsega hästi läbi saada (ostab tähelepanu ja väikeste asjadega ära jne). Ja 10-aastane ei saa veel aru, mis tagajärjed sellel on, lahusoleks emast ja pere nooremast lapsest. Selline laste lahutamine on väga julm minu arust, eriti veel sellises vanuses ja kui teine laps on noorem. Oled mõelnud, mida noorem laps võib mõelda ja tunda?

Lapsed on väga osavad “mett mokale määrima” ja tabavad kiiresti ära, et ütle ainult õigeid asju ja vanem, eriti see, kes iga päev lapsega koos ei ole, hüppab täpselt nii kõrgele, kui laps tahab. Laps ei taju, et see soov ei tähenda seda, et hakkabki nii olema, et kogu edasine elu on siis nagu puhkepäevad isa juures, need muutused, mis see kaasa tooks, on vägagi suured. Ja kui eksiga ei ole läbisaamist ja head suhtlust, siis on teid 100% ees ootamas katastroof, kus kõige rohkem kannatavad lapsed.

Ise ma selliste elukorraldust ei soovitaks, see keerab laste elu ja psüühika korralikult tuksi, oma kahe sugulase pere puhul olen seda näinud. Lastest on muidugi sealjuures kõige rohkem kahju, et nad sellisesse ellu on sunnitud. Ühe pere puhul sai kõik alguse ka umbes sarnasest mainimisest, et laps justkui oli teisele vanemale öelnud, et tahaks temaga elada. Kohe hakati uisapäisa asju korraldama ja tulemus on nüüd see, et see laps ei tea nüüd ise ka, kus ta ikka elada tahaks, suhted õega on ka halvaks läinud, kuna on armukade, et õde on emaga, koolivahetus läks väga raskelt, isa uus kaasa hakkas pärast igapäevaelu lapsega nägema, et polegi nii lihtne sellises vanuses last kasvatada, tekkisid kohe tülid jne.

Mina pakuks hoopis, et kui laps tahab veidi vanemana, nt põhikooli lõpetamise järel tulla Tallinnasse kooli, et siis saaks teie juures elada. Aga praegu jätaks talle tema stabiilse elu ja lapsepõlve ning võimaluse elada pere noorema lapse ja emaga koos.

#3205819:

Konkreetset nõu ei oska anda aga nii palju tean, et kui lapsed niimoodi lahutada, jäävad nad teineteisele üsna kiirelt võõraks.

Ei pruugi. Meie küll ei jäänud. Ei jäänud võõraks ka õega, kes läks samal aastal teises linnas ülikooli, kui mina sündisin. Siin on vanematel palju ära teha.

#3205386:

Viimastel kuudel on vanem tütar hakanud rääkima, et soovib minuga elada. Ta sai kevadel 10 aastaseks. Siiani ei osanud sellest midagi arvata. Pidasin lapse uitmõtteks, kuid tal on vist tõsi taga.
Kardan, et lapse ema on sellele kardinaalselt vastu. Kas lapse arvamust võetakse kohtus vms kuulda? Kas esimesena pöörduda üldse lastekaitseametniku poole? Olukorda on vaja kindlasti kolmas osapool kaasata.

kohus arvestab alates 9aastase lapse soovi selle kohta, kumma vanema juures ta tahab elada. teatud tingimustel võetakse arvesse ka noorema lapse soov, kui laps jätab piisavalt adekvaatse mulje.
kui 10aastane soovib kolida isa juurde ja asi kohtusse jõuab, siis elukoht isa juurde ka määratakse.

#3205838:

#3205386:

Viimastel kuudel on vanem tütar hakanud rääkima, et soovib minuga elada. Ta sai kevadel 10 aastaseks. Siiani ei osanud sellest midagi arvata. Pidasin lapse uitmõtteks, kuid tal on vist tõsi taga.

Kardan, et lapse ema on sellele kardinaalselt vastu. Kas lapse arvamust võetakse kohtus vms kuulda? Kas esimesena pöörduda üldse lastekaitseametniku poole? Olukorda on vaja kindlasti kolmas osapool kaasata.

kohus arvestab alates 9aastase lapse soovi selle kohta, kumma vanema juures ta tahab elada. teatud tingimustel võetakse arvesse ka noorema lapse soov, kui laps jätab piisavalt adekvaatse mulje.

kui 10aastane soovib kolida isa juurde ja asi kohtusse jõuab, siis elukoht isa juurde ka määratakse.

Ei ole nii, minu lapsed avaldasid kohtule soovi tulla minu uude elukohta lasteaeda ja kooli (10a ja 5a) ja kohus sellega ei nōustunud.