Teema: .

#3408931:

Kas kassi on võimalik ülisõbralikuks kasvatada või see ikkagi oleneb ainult kassi enda iseloomust.

Ja kuidas seda üliinimsõbralikkust kassipojas ära tunda? Või kui suurekskasvades iseloom muutuda?

Loomulikult on igal kassil oma iseloom. Kui tahad kindlasti teatud iseloomujoontega kassi, siis võta juba täiskasvanud loom.

Ma arvan, et kõik, kes te tahate omale ülisõbralikku ja “treenitavat” kassi, ei ole lihtsalt kassiinimesed. Võtke endale koer.

Kassipoja puhul tõesti ei tea, milline ta täiskasvanuks saades on. Ülisõbralikud kassid on olemas küll. Ma olin 5 aastat tagasi kasside hoiukodu ja minu käest käis läbi väga erineva taustaga ja erinevate isleoomudega kasse. Kõige sõbralikumad kassid, kelle ma lõpukd ka endale jätsin, tulid üks 4a tiine kass Narva tänavalt ja teine 4kuune laudast kassikolooniast. Mõlemad olid sotsialiseerimata, ainult õues elanud ja inimkontakt oli väga piiratud ja puudulik. Kõik, kes külas käivad, ütlevad, et pole nii sõbralikke kasse kunagi enne näinud. Ehk siis neid on olemas küll, aga mingist treenimisest see küll ei sõltu.

#3408940:

Nii nagu koer, peab ka kass teadma oma kohta ja see pole kõrgemal, kui ükski teine pereliige. Paljud inimesed teevad vea jättes kassile selle selgeks tegemata. Lisaks, ise suvaliselt paaritunud kasside puhul on väga suureks probleemiks arg-agressiivsus, suuremaks, kui koertel. Arg-agressiivsest sõbralikku ei kasvata. Rääkimata sellest, et keegi kurat ei viitsi kassi sotsialiseerida, kass võetakse enamasti pool-mööbliks, hea elukas, kes palju tähelepanu ei vaja. Ja sealt probleemid algavadki.

KASSI SAAB KASVATADA!!!

Ei ole nii ju. Mul on 4 kassi kodus, kes alles aasta tagasi olid umbes kaks aastat vanad ja nii arad, et kargasid näkku kinni kui põgeneda ei saanud (arg-agressiivsed). Polnud sünnist saadik inimest näinud. Läks aega umbes pool aastat ja nüüd on nad nii tüütult sõbralikud et panen nad vahel teise tuppa kinni, et saaksin rahus üksi diivanil arvutis istuda. Muidu trügivad kõik sülle 😀 Sama ka külalistega. Täiesti võõrad inimesed tulevad koju ja nad on jalgade ümber hõõrumas neil.

Olen hoiukoduks olnud paljudele kassidele ja neid metsikuid kui palju ümber kasvatanud ainuüksi sellega, et neile andnud aega inimesi vaadelda rahulikult. Pole ükski metsikuks jäänud peale mõnda kuud ja neid on olnud kümnetes.
Kassipoegadest ei tea kunagi ette, milliseks nad kasvavad. Ma võtaks pigem täiskasvanud kassi hoiukodust, seal osatakse ette öelda iseloomu üsna täpselt. Mõni kasvab kleepekaks, mõni rohkem iseseisvaks. Ise ma ei tahakski kleepekat. Jube tüütud ju 😀 Ja alati võtta kaks kassi. Kui on üks, ei saa sa päeval ega öösel rahu. Eriti kui on kleepekas kass. Kaks korraga ei too erilisi lisakulusid, aga neid on üliäge vaadata, neil on koos elukvaliteet palju parem jne.

Minul on tõukass, kellel on mitme paaritamise peale kokku olnud 15 poega. Kõik need 15 kasvasid minu juures kuni 3-kuuseks saamiseni. Kõikidel oli oma iseloom, erinev. Nad on isiksused juba sünnist saati ja ma tean, et seda ümber ei kasvata, sest olen uute omanikega olnud hiljem kontaktis. See, kes ta on 2-3 kuuselt, on ta ka 2-aastaselt ja sealt edasi. Nii et mina vaidlen sellele vastu, et tuleb võtta täiskasvanud kass ja et kassipoja kohta ei saa veel aru, milline ta on.
Nendest 15-st pojast 4 (erinevatest pesakondadest, ühekaupa) olid võimsad kleepekad juba 1,5 kuuselt, kui nad mööda elamist ringi askeldasid, st kohe pärast titapesast väljatulemist. See käis nii, et ma ei saanud poolt minutitki arvutis istuda, kui tuli tegelane kesteab kust teisest toast ja sõna otseses mõttes aeles mul seljas ja arvutil, magas seal, ära minemast keeldus. Oli poegi, kes asjatasid ainult omaette kusagil vaikses toanurgas (närisid näiteks ruuteri juhtmeid) ja ma nägin neid vaid siis, kui nad sööma tulid. Oli neid, kes vahetpidamata kellegagi tüli norisid ja kaklust algatasid. Ühes pesakonnas oli 2 poissi, kes lõppematult teineteisega maadlesid. Oli paar tüdrukut, kes ülima väärikusega, saba seljas püsti, mööda tuba tippisid, mitte kunagi kellegagi kaklusse ei langenud ja käitusid kui väikesed väärikad printsessikesed. Isegi nende mängud olid sellised vaoshoitud ja hillitsetud – veidike käpaga seda kuulikest veeretada ju võib, aga ettevaatlikult, et karv sassi ei läheks.
Ja kõik uued omanikud on rääkinud, et see põhiline iseloomujoon ja käitumine jätkusid ja kinnistusid uues kodus. Kaklejad ei muutunud tasasteks, printsessid ei hakanud möllama ja kleepekad kleepusid üha enam ja enam.

Mul on 2 kassi. Üks on ülisõbralik ja teisele ei meeldi näppimine.
Nad on sellised olnud kassipojast saadik. Kui ebasõbraliku võtsin, siis ta juba 2kuusena oli selline isepäine, kellele ei meeldinud näppimine ja süles olla. Teine oli algusest peale suur kaisukas ja nurruja. Ülisõbralik ja tuleb ise tähelepanu nuruma.
Ma arvan, et tuleb lihtsalt valida selline kassipoeg, kes on väga seltskondlik, sõbralik ja tahab inimese süles olla, pai saada. Siis on tunduvalt suurem tõenäosus, et ka täiskasvanuna selline. Ei maksa lihtsalt sellist kassipoega võtta, kes ei hooli väga inimese näppimisest või lausa ründab.

Siiski on teistest leebemad ja sõbralikumad tõud. Iseloomu pärast sai perre võetud briti lühikarvaline kass. Flegmamat tegelast annab otsida, kuid süles ta olla ei taha, tuleb oma väärikust kõrgel hoides kõrvale lähedust otsima. Ma võin mürki võtta – see kass ei hammusta ega küünista kedagi. Küünelõikus, valus süst arstilt – teeb koledat häält, võtab käest hammastega, sipleb jalgadega, kuid seda õrnalt ja vigastamata. Susiseda või küüru selga tõmmata ta ei oska ja ebameeldivast olukorrast lahkub end alandamata kiirendatud sammul. Võõrastesse suhtub pigem põlglikult. Kogu seda iseloomu osa rääkis kasvataja juba ette.
Mul on olnud mitmeid kasse, ka üks pärslane, kuid nii väärikat ja rahumeelset looma ei kunagi varem.

Ikka sõltub 🙂

Mina olen ka varjupaigast mitu kassi elu jooksul võtnud.
Oman samuti sellist praktikat, et kohe algusest peale julge ja sülle roniv noor kass osutus hästi sõbralikuks sülekassiks.
Veel oman kahe kassiga seesugust praktikat, et võttes olid nad üsna umbusaldavad, kuid mitte kurjad. Ja aja möödudes kiindusid omanikku ja ronisid sülle jms – kuid võõraste suhtes jäidki susisema ning isegi säärde kargama. Ühe kassi ristisimegi ümber Muriks, sest ta oli täiesti koera asemel – võõral kogu aeg kannas kinni. Kuna kassid on olnud maakassid, siis need kujad isendid on tegelikult väga vinged hiirte ja rottide püüdjad.