Mina ostsin külmkapi mehe korterisse, aga eelkõige sellepärast, et temal kui poissmehel oli seal pisike kapike, mina tahtsin suurt kappi koos sügavkülmaga. Ostsin kapi, ja välja kolides võtsin oma kapi ka kaasa. Kui mul oleks uues kohas külmkapp olemas olnud, siis oleks selle talle jätnud. Remonti me seal ei teinud, aga oleks ilmselt ka nii, et kellel parasjagu on raha ja tahtmist, see ostab.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Raske teema minu jaoks ja ka isiklik. Olukord küll vastupidine selles osas, et mees kolis minu juurde. Meie juures elavad minu lapsed ja meie ühised lapsed. Olen paaril viimasel aastal teinud väga suure renoveerimise, juurdeehituse jne, et kasvav pere mahuks ära. Mees sai samuti oma töötoa. Ta ise ei pea vajalikuks omalt poolt rahaliselt toetada ehitust, sest juriidiliselt on tegemist minu majaga. Aga nt ainuüksi tema toa sisustus ja remont maksis ikkagi tuhandeid eurosid, lisaks siis ühiselt kasutatavad ruumid ja lastetoad. Ta ütleb, tegemist ei ole tema majaga ning seepärast ei saa tema ennast finantsiliselt siduda. See, et mina maksan eluasemelaenu veel mõnikümmend aastat, ka ei puutu justkui temasse. Aga ma tahaksin ka raha mujale kulutada kui laenumaksete tasumiseks.
Kus on siis see õiglane piir, mil määral inimene võiks ja peaks investeerima ühisesse kodusse nii, et mõlemad pooled oleksid rahul? Ma ei taha tunda, et mingi kaasasündinud ettemääratusega on minu osaks kodutööd ja finantskohustused ning vastutus lisaks lastele ka täiskasvanud mehe eest. See sööb minu hinge ja meie suhet. Olen kade tema muretu elu peale. Ise loll – tean. Aidake siis muuta minu suhtumist, et näeksin õnne ja rahulolu korras kodust ja toredatest lastest. Ei taha tunda kadedust, aga lahti sellest tundest ka saada ei oska. [/tsitaat]
Sa poleks pidanud mehe töötoa sisseseadmist oma õlule võtma. Miks pead sina talle mingit töötuba looma? Mingi hool, algatus ja vastutus võiks ikka mehel endal selles osas olla.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kopeerin sulle sama vastuse mis sinna teemasse kirjutasin:
Eestis saavad naised teatavasti v2iksemat palka kui mehed. Samuti teevad nad vaikselt ja tasuta ja t2nuta 2ra \”naistet66d\” – kodut66d, laste ja vanurite eest hoolitsemine jne. Sellest tulenebki inimeste erinev hinnang sinu olukorrale ning siin teemas olevate \”uute naiste\” olukorrale. Sina, kui mees, saad selle tasuta remondi eest mitmekordselt naisepoolset t66d tagasi, samuti on sul v6imalus kulutatud raha suhteliselt kiiresti tagasi teenida (vt esimest lauset meie palgal6he kohta). Kui aga naine oma elus22stud mehe majja maha matab ning siis k2ed taskus lahkuma peab – ta ei saa sellest august pea kunagi v2lja, \”naisepalka\” kogud aastakymneid enne kui mingi m2rkimisv22rne summa koos.
Vot nii on asjad. (M2rkus – m6isted \”naistet66\” ja \”naisepalk\” on kasutatud irooniliselt kuid realistlikult).[/tsitaat]
Rumal jutt, et naised saavad vähem palka kui mehed. See ei sõltu ikka soost, vaid elukutsest. Milleks selline diskrimineerimine?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Raske teema minu jaoks ja ka isiklik. Olukord küll vastupidine selles osas, et mees kolis minu juurde. Meie juures elavad minu lapsed ja meie ühised lapsed. Olen paaril viimasel aastal teinud väga suure renoveerimise, juurdeehituse jne, et kasvav pere mahuks ära. Mees sai samuti oma töötoa. Ta ise ei pea vajalikuks omalt poolt rahaliselt toetada ehitust, sest juriidiliselt on tegemist minu majaga. Aga nt ainuüksi tema toa sisustus ja remont maksis ikkagi tuhandeid eurosid, lisaks siis ühiselt kasutatavad ruumid ja lastetoad. Ta ütleb, tegemist ei ole tema majaga ning seepärast ei saa tema ennast finantsiliselt siduda. See, et mina maksan eluasemelaenu veel mõnikümmend aastat, ka ei puutu justkui temasse. Aga ma tahaksin ka raha mujale kulutada kui laenumaksete tasumiseks.
Kus on siis see õiglane piir, mil määral inimene võiks ja peaks investeerima ühisesse kodusse nii, et mõlemad pooled oleksid rahul? Ma ei taha tunda, et mingi kaasasündinud ettemääratusega on minu osaks kodutööd ja finantskohustused ning vastutus lisaks lastele ka täiskasvanud mehe eest. See sööb minu hinge ja meie suhet. Olen kade tema muretu elu peale. Ise loll – tean. Aidake siis muuta minu suhtumist, et näeksin õnne ja rahulolu korras kodust ja toredatest lastest. Ei taha tunda kadedust, aga lahti sellest tundest ka saada ei oska. [/tsitaat]
Mul oli sama seis, aga selle vahega, et lapsi eelmistest eludest polnud. Olid ainult meie ühised lapsed. Mees hakkas täpselt samuti manipuleerima, et miks tema peab MINU jaoks midagi tegema ja kulutama. See et ta ka ise seal elas (tasuta) polnud nagu midagi. Et tegelikult tegi ta meie laste heaks, see ka nagu ei lugenud. Kõik väljaminekud olid ainult MINU jaoks.
Siin ongi ainuke võimalus, et hakkab sulle iga kuu üüri maksma ja sellest saad siis elamises remonti teha ja vajalikke asju osta. Kui ta sellise üüriga nõus pole, siis pole teil ka ilmselt tulevikku. Mees rõhubki tasuta elamise võimalusele.
See töötuba on üks ruum majast. Muidu oleks nagu üks tuba remontimata jäänud. Ega ma teab mis uut sisustust sinna ostnud, see oli juba olemas. Tean, et see on vilets vabandus oma saamatusele mehele selgeks teha, et ma oleksin oodanud temapoolset finantsilist panust. Tean ka seda, et tal seda raha ei oleks olnud, ta oleks ka pidanud laenu võtma. Mis mind aga kõige enam häirib on see, et ta nagu arvab, et nii ongi normaalne, et mina raban ja tema on niisama kena inimene, (olgem ausad, mis viga kena olla, kui meel on kerge ja finantskohustused ei seo). Ma tunnen, et mul ei ole sündinud teenija vaimulaadi, aga sellist printsi pole minu elu mulle varem ette toonud ja mina kehva teenindajana muutun kurjaks.
Kui ma räägin oma raskustest, siis ta on väga imeline kuulaja ja kaasanoogutaja. Mida ei järgne, on teod. Olen eeldanud, et täiskasvanud inimene on vastutustundeline ja võrdväärne partner (et ta ise tahab olla. Mina tahan ja olen enda meelest ka nii käitunud). Ma ei soovi olla emaks oma keskaelisele tudengi meelelaadiga mehele. Võitlen selle vastu kõigi nelja jalaga, aga tulemust on vähe ning tihtipeale järgneb vaid ühekordne tegu, mitte ei muutu harjumus.
Kuna mina teist inimest muuta ei saa, see on ju selge, siis tahan muuta ennast, aga ei tea kuidas. Eelkõige siis ikkagi mõtlemist. Mulle ei meeldi olla kade.
Aitäh kaasa mõtlemast. Õnneks vara on minu nimel ning kuna enne meie kooselu soetatud, siis vast jagamisele ei läheks isegi abiellumise puhul.
Kui ma peaksin õnnetult hukkuma, siis läbi laste on tal vist küll õigus proportsionaalsele osale kuni lapsed täisealiseks saavad. Eks see sinu-minu -meie laste puhul kogu elu korraldus ongi keerulisem.
Raha ta kannab mulle iga kuu arvele ja sellega tema vastutus piirnebki. Tal ei ole vastutust, et toit poest koju ja lauale jõuaks, et lapsed oleks riides, et auto oleks korras ja bensiin ostetud, troude ummistus likvideeritud, nagi seinas ja pirn lambis jne. Raha, millega ta pereelus osaleb on väiksem kui ta nt viis aastat tagasi maksis oma korteri üüriks (ilma kommunaalideta). Sellest siis peaks saama kaetud tema ja laste toidukulud, kommunaalid, tarbekaup ning teinekord ka riided. Mina ei taha saada mehe käest raha majandamiseks, ma tahan, et ta ise majandaks. Mulle meeldiks ka kanda talle arvele raha ja oodata, et istun laua taha sooja sööki sööma, võtan kapist puhta pesu ja istun valmsipandud autosse. Rääkimata sellest, et lapsed on riides, pestud ja kammitud.
Et ei jääks nüüd väga halba muljet, siis uskuge ta on lahke ja kena inimene, ta ei ole minu peale iial pahane, ega kannatamatu, mitte ealeski ei ole tõstnud häält, arutab rahulikult, ta on abivalmis (teeb ära ühekordeselt täpselt selle, mida palun) ei kurda kui puhas pesu kapis pole ega toit laual. Ise omaalgatuslikult küll ei tee neid asju korda, aga saatusele alistunult paneb selga triikimata pluusi ning sööb seda, mis kapis on nt leiba ja kurki. Toob mulle lilli ja raamatuid (tema suur kirg), ütleb kui tore ja kena ma olen.
Ja ikkagi, ma vajun selle vastutusekoorma all vastu maad ning elurõõm tahab kaduda. Praegu peale kurtmist hakkab siiski nagu kergem.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kuidas on teie peres kulude jaotusega. ütleme, et kolisite uue mehe juurde, lapsi plaanis ei ole, abielluda ka mitte. suhe on suurepärane ja kestab võib olla isegi pensionipõlveni välja. mehel eelmisest suhtest lapsed, kes tema maja (korteri) pärivad.
kes peaks kandma kulud kui külmkapp läbi läheb või põrand uut parketti vajab või saun uut kerist? mees, kuna tema maja ju? või pooleks, kuna naine saab neid hüvesid paarkümmend aastat (vbl) tarbida?[/tsitaat]
Investeerida ikka tuleb aga jäta tsekid kaasa, et kui vara jagamiseks läheb saaksid oma ära istutud diivani kaasa võtta. Muide mujal maailmas on see tavaline, et jäetakse suuremate ostude tsekid alles, et siis vara hiljem jagada.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Aitäh kaasa mõtlemast. Õnneks vara on minu nimel ning kuna enne meie kooselu soetatud, siis vast jagamisele ei läheks isegi abiellumise puhul.
Kui ma peaksin õnnetult hukkuma, siis läbi laste on tal vist küll õigus proportsionaalsele osale kuni lapsed täisealiseks saavad. Eks see sinu-minu -meie laste puhul kogu elu korraldus ongi keerulisem.
Raha ta kannab mulle iga kuu arvele ja sellega tema vastutus piirnebki. Tal ei ole vastutust, et toit poest koju ja lauale jõuaks, et lapsed oleks riides, et auto oleks korras ja bensiin ostetud, troude ummistus likvideeritud, nagi seinas ja pirn lambis jne. Raha, millega ta pereelus osaleb on väiksem kui ta nt viis aastat tagasi maksis oma korteri üüriks (ilma kommunaalideta). Sellest siis peaks saama kaetud tema ja laste toidukulud, kommunaalid, tarbekaup ning teinekord ka riided. Mina ei taha saada mehe käest raha majandamiseks, ma tahan, et ta ise majandaks. Mulle meeldiks ka kanda talle arvele raha ja oodata, et istun laua taha sooja sööki sööma, võtan kapist puhta pesu ja istun valmsipandud autosse. Rääkimata sellest, et lapsed on riides, pestud ja kammitud.
Et ei jääks nüüd väga halba muljet, siis uskuge ta on lahke ja kena inimene, ta ei ole minu peale iial pahane, ega kannatamatu, mitte ealeski ei ole tõstnud häält, arutab rahulikult, ta on abivalmis (teeb ära ühekordeselt täpselt selle, mida palun) ei kurda kui puhas pesu kapis pole ega toit laual. Ise omaalgatuslikult küll ei tee neid asju korda, aga saatusele alistunult paneb selga triikimata pluusi ning sööb seda, mis kapis on nt leiba ja kurki. Toob mulle lilli ja raamatuid (tema suur kirg), ütleb kui tore ja kena ma olen.
Ja ikkagi, ma vajun selle vastutusekoorma all vastu maad ning elurõõm tahab kaduda. Praegu peale kurtmist hakkab siiski nagu kergem.[/tsitaat]
nii armas naine oled 🙂 päriselt!
usun, et Su mees on ka tore inimene! tal lihtsalt pole praktilist meelt. igaühel on mingid vead.. 🙂
Meil ei ole kunagi tekkinud küsimust, kes maksab. Mees kolis minu ja mu laste juurde. Kuna korter oli minu oma, siis laenumaksed tulid minu arvelt, remondikulud ja muu pudi-padi aga vaatasime jooksvalt. Aja möödudes vahetasime elamise suurema vastu. Kuna juriidiliselt oli sedasi lihtsam, siis ka uue korteri ostsin ma üksi. Selle renoveersime ja sisustasime aga kahekesi. Meil on oma väikene fond, kuhu iga kuu natuke kõrvale paneme. Igaüks vastavalt oma võimalustele. Kumbki võtab sealt, kui vajalikuks peab. Suuremad ostud ja kulutused lihtsalt arutame läbi. Remondime, sisustame, kulutame ja teenime kõik koos. Ja see ei oma üldse tähtsust, kellele see kõik hiljem jääb. Elame ju koos.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Meil ei ole kunagi tekkinud küsimust, kes maksab. Mees kolis minu ja mu laste juurde. Kuna korter oli minu oma, siis laenumaksed tulid minu arvelt, remondikulud ja muu pudi-padi aga vaatasime jooksvalt. Aja möödudes vahetasime elamise suurema vastu. Kuna juriidiliselt oli sedasi lihtsam, siis ka uue korteri ostsin ma üksi. Selle renoveersime ja sisustasime aga kahekesi. Meil on oma väikene fond, kuhu iga kuu natuke kõrvale paneme. Igaüks vastavalt oma võimalustele. Kumbki võtab sealt, kui vajalikuks peab. Suuremad ostud ja kulutused lihtsalt arutame läbi. Remondime, sisustame, kulutame ja teenime kõik koos. Ja see ei oma üldse tähtsust, kellele see kõik hiljem jääb. Elame ju koos.[/tsitaat]
Optimistlik! Ma usun, et võitegi koos kõik elada rahulikult 🙂
Aga kui sina enne meest surema juhtud või kui te lahku lähete, mis siis mehest saab? Sina oled küll optimistlik, sest sinul on ju kodu olemas. Kui ma mehest hooliks,ma mõtleks ka, mis temast saab, juhul kui ma tahaks senise elukoha oma lastele jätta.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Optimistlik! Ma usun, et võitegi koos kõik elada rahulikult 🙂
Aga kui sina enne meest surema juhtud või kui te lahku lähete, mis siis mehest saab? Sina oled küll optimistlik, sest sinul on ju kodu olemas. Kui ma mehest hooliks,ma mõtleks ka, mis temast saab, juhul kui ma tahaks senise elukoha oma lastele jätta.[/tsitaat]
Minu töö on kasvatada oma lapsi nii, et nad vanaduses minu meest hätta ei jätaks, vaid hoolitseksid tema eest nii nagu hoolitseb tema nende eest praegu. Mehel on olemas ka oma elamine, kuid selle panime müüki. See oli tema otsus. Ise ma mingit vara jagama nõus ei ole. Kui soovib minna, siis võtku, mille arvab endaoma olevat. Aga ma olen enam kui kindel, et sellist hetke meil ei tule, sest võtsin enne kokkukolimist aega, et oma meest iga kandi pealt hästi tundma õppida.
Meie jaoks ei ole oluline, kelle nimi paberitel seisab. JA niipalju ausad oleme mõlemad, et teist hätta ei jäta.
Paraku nii on, et kui näiteks kolida mehe juurde, kellel on endise naisega koos rajatud kodu ja ühine laps, siis võib ka olla, et endise naise raha eest ostetud asjad on mehe majas. Uus naine ongi nagu üüriline, kellel ongi ajutine nö. kodu. Kui peaks mehega midagi juhtuma, siis uus naine peab oma asjad pakkima ja uue elamise vaatama. Kui ei ole ühist last, siis selle kodu pärib mehe laps. Kui laps on alaealine, siis hakkab majandama lapse eestkostja ehk lapse ema. Karta on, et see lapse ema käsiks uuel naisel lahkuda.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Futura kirjutas:[/small]
Alla 18 a. laste puhul on testamendid kehtetud.
[/tsitaat]
ära levita valet.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Minu töö on kasvatada oma lapsi nii, et nad vanaduses minu meest hätta ei jätaks, vaid hoolitseksid tema eest nii nagu hoolitseb tema nende eest praegu. Mehel on olemas ka oma elamine, kuid selle panime müüki. See oli tema otsus. Ise ma mingit vara jagama nõus ei ole. Kui soovib minna, siis võtku, mille arvab endaoma olevat. Aga ma olen enam kui kindel, et sellist hetke meil ei tule, sest võtsin enne kokkukolimist aega, et oma meest iga kandi pealt hästi tundma õppida.
Meie jaoks ei ole oluline, kelle nimi paberitel seisab. JA niipalju ausad oleme mõlemad, et teist hätta ei jäta. [/tsitaat]
vara jagama ei ole nõus, kuid oluline pole, kelle nimel vara seisab? Sul on küll jah, kõik väga korras. Su mehel minu meelest pole midagi väga korras. Õena või sõbrana ma su mehele küll ei oleks soovitanud sellist vvarianti, nagu su mees on teinud. Kui ta veel oma korteri on ka panustanud sinu nimel olevasse elamisse. See minu arvamus lihtsalt, ära võta isiklikult. Sinu juhtum on lihtsalt näide.
Nii tore, et on inimesi, kes lihtsalt heast peast teistele hästi ütlevad. See on erakordne oskus. Ja tuju läheb palju paremaks. Aitäh graatsia!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
ära levita valet.[/tsitaat]
Paraku nii on, alla 18 a. laste puhul isa poolt tehtud testament on kehtetu. Isa ei saa teha testamenti uue naise või nn. uue naisega saadud laste nimele, juhul kui on teisigi alla 18.a lapsi. Nii on.
Miks mina pean sulle tasuta nõustamist andma 🙂
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
vara jagama ei ole nõus, kuid oluline pole, kelle nimel vara seisab? Sul on küll jah, kõik väga korras. Su mehel minu meelest pole midagi väga korras. Õena või sõbrana ma su mehele küll ei oleks soovitanud sellist vvarianti, nagu su mees on teinud. Kui ta veel oma korteri on ka panustanud sinu nimel olevasse elamisse. See minu arvamus lihtsalt, ära võta isiklikult. Sinu juhtum on lihtsalt näide.[/tsitaat]
Kuidas sa küll välja lugesid, et ma vara jagama nõus ei ole. Vastupidi- kui ta arvab, et tal on õigus korter tühjaks tassida- jumal temaga. See, et korter hetkel on ainult minu nimel, oli vormistamise hetkel lihtsalt kõigile mugavam. Teise elamise panimegi selle eesmärgiga müüki, et olemasoleva korteri laen kaehepeale vormistada ja korter ühisvaraks ümber teha. Korra olen ma juba lahkuminemist elus kogenud- Ei ole ühtegi asja, mida ma endale ise muretseda ei suuda- läksin kaks kätt taskus ja lapsed näpu otsas. Kõik inimesed ei ela siin ilmas vara nimel. Me teeme mõlemad kõvasti tööd, et meil oleks olemas see, mis meil on ja teame, et saame vajadusel ka üksi hakkama. Ja seda mitte ainult selles mõttes, et teine lahkuma peaks, vaid ka juhul, kui teine peaks haigestuma või töö kaotama. Me oleme loonud pere ja ei ela iga päev mingite mustade tulevikumõtetega. Me hoiame seda, mis meil on ja elu on kerge ning ilus. Me oleme täiskasvanud inimesed, langetame kumbki iseseisvalt oma otsused ja vastutame ise oma otsuste eest. Ja mu mehe õed, sõbrad ja vanemad elavad samamoodi ning on meiega ühel meelel, mitte ei rehkenda iga päev, kes ja kui palju nüüd teisele võlgu on ja milline mööblitükk või tapeediriba nüüd teisele kuulub.
Meil on praegu nii, et mees kolis minu juurde, üürikas on minu nimel. Lapsed on samuti ainult minu, ühiseid ei ole, vähemalt mitte veel. Mees annab mulle iga kuu kommunaalide raha, see nii 200-250 eurot. Mina hoolitsen laste kulude, söögi ja majapidamise eest, tema kommunaalide ja autokulude eest. Bensiin on alati paagis olemas, kui ma kuskile sõita tahan, nagu temal on alati toit laual. Köögis tegin remonti oma raha eest, tema panustas tööga (siis veel koos ei elanud), kui midagi puudu oli, ostis ise. Rahaliselt korterisse panustame mõlemad võimalikult väha, sest see pole meie oma, plaanime ka ühist eluaset osta. Aga samas tema ehitas riiuleid kööki ja magamistuppa, pirnide vahetamine, logisevad mis-iganes-asjad ja muu tööriistu vajav töö on enamasti tema teha. Nõusid peseb tema, tolmuimejaga töötan mina, süüa teeb ja lapsi kantseldab ka. Minu meelest on nii rahaline panus kui tööline panus suht õiglased. Kui lahku peaksime minema, siis tema kolib välja ja võib kaasa võtta selle mööbli, mis ise tõi, aga kahtlen, et ta seda teeks. Kui minuga midagi juhtub, siis lapsed lähevad isa juurde ilmselt ja tema tagasi sinna, kus enne elas või ostab/üürib. Muidugi kui meil selleks ajaks oma maja on, siis on asi keerulisem – ilmselt tuleb siis maja maha müüa ja raha laste ja mehe vahel ära jagada. Ei kujuta ette, kas mees tahaks üksi võõraid lapsi kasvatama jääda, kui lastel isa olemas on ja ema surnud.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Paraku nii on, alla 18 a. laste puhul isa poolt tehtud testament on kehtetu. Isa ei saa teha testamenti uue naise või nn. uue naisega saadud laste nimele, juhul kui on teisigi alla 18.a lapsi. Nii on.
Miks mina pean sulle tasuta nõustamist andma 🙂
[/tsitaat]
Mitte midagi ei ole kehtetu. Laps saab ainult pool sellest, mis ta ilma testamendita saanud oleks.
Ma ikkagi soovitan mõelda, mis siis saab, kui olen 50, peaksime lahku minema või sureb elukaaslane ära, ja mul ei ole mitte kusagile minna peale üürika. Kui siis juhtud veel töötu ka olema, siis kuhu? Sp. tekitage endale kasvõi pisike kinnisvara ja kui on näha, et elu sujub ja kõik on ok, võite ju hiljem selle maha müüa ja saadud raha eest end kaasomanikuks kaasa majas teha kui ta sellega nõus on.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Paraku nii on, alla 18 a. laste puhul isa poolt tehtud testament on kehtetu. Isa ei saa teha testamenti uue naise või nn. uue naisega saadud laste nimele, juhul kui on teisigi alla 18.a lapsi. Nii on.
Miks mina pean sulle tasuta nõustamist andma 🙂
[/tsitaat]
Mis sa nagu kujutad endale ette, et keegi peab sulle valeinfo jagamise eest raha ka veel maksma????!!!!!
Alla 18aastasel lapsel on õigus sundosale. See ei tühista testamenti.
Kõiki \”a, mis siis saab, kui….\” olukordi ei suuda me iialgi kindlustada. Sellisteks puhkudeks on meil sõbrad, lähedased, pereliikmed, kes appi tulevad. Kindlustatud tulevik ei tähenda ainult kinnisvara, mida olen suutnud varuda, vaid ka inimesi, keda olen elu jooksul enda kõrvale valinud.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kõiki \”a, mis siis saab, kui….\” olukordi ei suuda me iialgi kindlustada. Sellisteks puhkudeks on meil sõbrad, lähedased, pereliikmed, kes appi tulevad. Kindlustatud tulevik ei tähenda ainult kinnisvara, mida olen suutnud varuda, vaid ka inimesi, keda olen elu jooksul enda kõrvale valinud. [/tsitaat]
Kõik õige. Mõni kahjuks ei vali nii hästi ja siis on kahju kui inimene kaks kätt taskus ära peab astuma.
Mina elan elukaaslase korteris juba 10a, meil on ka 8a laps. Mul on oma korter, mis on välja üüritud. Ühist elamist (maja) mees ostma nõus ei ole. Kommunaalkulusid ja laenumakseid ma ei maksa. Samas kannan kõik lapse kulutused mina (eluase siis välja arvatud), söögi ostan ma, teen kõik kodutööd: söögi valmistamine, lapsega tegelemine (trenni viimine-toomine, õppimine, sportimine…), pesemine-triikimine, akende pesu, trepikoja koristus, voodipesuvahetus. Mees aitab 1x nädalas tolmu imeda. Kuna iga tüli käigus ütleb mees, et võin mujale kolida, kui ei meeldi, siis … nii ongi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mis sa nagu kujutad endale ette, et keegi peab sulle valeinfo jagamise eest raha ka veel maksma????!!!!!
Alla 18aastasel lapsel on õigus sundosale. See ei tühista testamenti.[/tsitaat]
:DDDDDD Ma saan tõepoolest varsti naerukrambid. Riius oled omadega.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Paraku nii on, alla 18 a. laste puhul isa poolt tehtud testament on kehtetu. Isa ei saa teha testamenti uue naise või nn. uue naisega saadud laste nimele, juhul kui on teisigi alla 18.a lapsi. Nii on.
Miks mina pean sulle tasuta nõustamist andma 🙂
[/tsitaat]
Täna Eesti Vabariigis kehtiv pärimisseadus ei räägi midagi testamendi kehtetusest – §32 räägib lühidalt testamendi tühisusest abikaasa suhtes, kuid selle eeldused on küll midagi muud, kui laste olemasolu, kellega koos ei elata. Küll aga räägib PäS sundosast, §104 lg1:
\”Kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud seaduse järgi pärima õigustatud alaneja sugulase, oma vanemad või abikaasa, kelle suhtes pärandajal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus, pärandist ilma või on nende pärandiosi vähendanud võrreldes sellega, mille nad oleksid saanud seadusjärgse pärimise korral, on neil õigus nõuda pärijatelt sundosa.\”
Alaneja sugulane = laps
kehtiv ülalpidamiskohustus = lapse puhul üldjuhtudel (teatud eranditega) lõpeb 18. eluaastaks
Sundosa suurus on sätestatud PäS §105 lg1:
\”Sundosa on pool pärandiosa väärtusest, mille pärija oleks seadusjärgse pärimise korral saanud, kui pärandi oleksid vastu võtnud kõik seadusjärgsed pärijad. Isikuid, kes on lepinguga pärimisest loobunud, sundosa suuruse väljaselgitamisel arvesse ei võeta.\”
Lisaks tuletan meelde, et pärimisel võetakse arvesse ka kohustusi. Ei ole nii, et kui vara väärtus on 300 000 eur, aga pangalaenu maksta on veel 250 000 eur, päritakse ainult vara väärtuse ulatuses. Päritakse ikka võlg ka. Ei ole võimalust vastu võtta raha, aga võlad jätta kellegi teise pärija kanda.
Häbi on lugeda lihtsalt, kui inimene, kes seadust ei tea ega tunne ja veel vähem oskab seda tõlgendada, tuleb avalikult valeinformatsiooni jagama inimestele.
Teine pole veel sisse kolinudki aga siin juba jägatakse pärandit.
Tase omaette 😉
Ostad uue külmkapi ja kui lahku lähete siis võtad selle kaasa. Sinu oma ju 🙂 (kapp kapiks, aga mõte on selline)
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Teine pole veel sisse kolinudki aga siin juba jägatakse pärandit.
Tase omaette 😉
[/tsitaat]
Vabandust tõesti teema risustamise eest, aga lihtsalt nii rumala avalduse peale kohe ei saanud mitte vaiki olla 🙂
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
