Olen siin tükimat aega mõtteid mõlgutanud kas olen oma lapsest tõesti kasvatanud enesele taipamata nannipunni või on see millest kohe juttu teen äärmus?
Elame pisemas asulas üsna linna lähedal,kus lastel on turvaline kasvada,samas on siin ka sõitmas raskeveokeid mis on minu arvates ikka lasteaialapsele ohuallikaks.
Teema on selles,et lapse sõbranna kes on saanud äsja 6 aastaseks on nii iseseisev,see tekitab minus osati kadedust, kuid samas paneb mõtlema kas ikka nii tegelikult on õige?
Vanemad on pigem sellised kergelt alkoholilembelised ning laps on alati olnud ise hakkama saaja. 6 aastane on ikka tihti üksinda kodus(majas, vahel ka 4 aastat vanema vennaga),kui vanemad on tööl,sõidab rattaga asula vahel ning läbib üksinda rattal ka nt terve kilomeetri, et jõuda meie juurde,samuti käib ta üksi poes jne.Samas minu viieseks saanu õpib alles vaevu rattaga sõitma ning üksi teda autoteele ka tulevikus sõitma, poodlema või veel vähem koju jätta ei tuleks mulle iial kõne allagi,olenemata sellest,et tegu on hõredalt asustatud ja pigem turvalise piirkonnaga.See panebki mind mõtlema,et ilmselt kasvab sellest tüdrukust elus hakkama saaja, lsest ta suudab enda eest seista ja on tõesti kuidagi nö küps,samas minu tüdruk on alles täiesti ema küljes ning kartlik,kes ei suuda end isegi seltskonnas kehtestada,üksinda ei lähe ta ometi kuhugi.Ka aasta tagasi oli antud kuuene tüdruk juba üsna iseseisev.Kuidagi ka oma lapsepõlvekogemustest on meeles, et need kellel vanemlik hool oli veidi vähene ning kontroll puudus said oma eluga kordades paremini tulevikus toime,nii koolis, kui ka sõprussuhete loomisel. Minu hirm seisnebki selles, et kas last vati sees hoides kasvatan temast nannipunni võu peaksin teda juba eos suunitlema rohkem üksi toime tulema?
Temas ei ole sellist küpsust ja ei näe ma ka soovigi nii iseseisev olla.
Kuidas teie sellises vanuses lapsed hakkama saavad ja kui palju lubatut oleks juba liiast?
Teema: Vabakasvatusega lapsed ja toimetuleku erinevus
Tõde on seal kuskil vahepeal. Selles vanuses last julgeks üksi koju jätta küll, aga mitte ööseks üksi. Jalgrattaga sõita lubaks üksi, aga mitte sõiduteel. Süüa teha lubaks üksi, kuid oleksin turvalises kauguses jne, jne.. iseseisvust tuleb tõepoolest õpetada, mida vanemaks inimene saab, seda vähem ta julgeb. Nii liigne hool, kui ka liigne hoolimatus on mõlemad halvad. Vist sellel ajal saatsin küll juba lapsi ise poodi ( üks ülekäik sõiduteest- fooriga), lihtsalt seepärast, et tekitada iseseisvust ja oskust ka rahaga arveldada muidugi.
jummel küll, pole olemas mingit mõõdupuud, kõike lihtsalt tuleb teha mõõdukusega ja selles on sul küll õigus, et õpetad oma lapsele saamatust.
minu meelest peaks lasteaialaste vabadus piirduma ikkagi kodu juures õues mängimisega. koolieelik ehk võiks juba natuke kaugemale minna, et iseseisvust harjutada. viieseks saanu ongi alles väga väike. minu laps selles vanuses mängis ainult meie aiaga piiratud maja juures üksi, mujale kindlasti ei läinud. praegu on 7 ja lõpetas esimese klassi. saab käidud üksi koolis, poes, külas, restoranis ja mujal (elame Tallinna kesklinnas). jalgrattaga ei luba tal üksi linnas sõita, küll aga tõukerattaga kõnniteel.
Ilmselt on see pigem paratamatus, et kui vanemad on tööl ja pole last kellegiga jätta.
Mina kasvatan ka last vatis, aga arvan, et parem ikka kui, et tuleb silme ette kohe pilt üksi uitavatest lõpuks kadunud, vägistatud ja tapetud lastest või lihtsalt hukka läinud vanemate hoolimatuse tõttu.
Elame ka üldiselt turvalises väikelinnas, aga tegelikult pole 100% kuskil turvaline. Pole seda ka paksus eraldatud metsas, kus on varastel ja sissetungijatel lihtsam käia, sest pole ümber nägijaid. Turvalises väikelinnas leidub ka mõni kahtlane või joodik, kel äkki ükspäev mõistus pudelisse upub ja enam endale aru ei anna oma tegemistest. Kuulda olnud, et kuskil just veidi eraldi olevates eramajade hoovides või hoovi juures sõidavad mingid kahtlased ringi ja uurivad, et mida võtta oleks. Roolijoodikutest rääkimata.
minu meelest peaks lasteaialaste vabadus piirduma ikkagi kodu juures õues mängimisega. koolieelik ehk võiks juba natuke kaugemale minna, et iseseisvust harjutada. viieseks saanu ongi alles väga väike. minu laps selles vanuses mängis ainult meie aiaga piiratud maja juures üksi, mujale kindlasti ei läinud. praegu on 7 ja lõpetas esimese klassi. saab käidud üksi koolis, poes, külas, restoranis ja mujal (elame Tallinna kesklinnas). jalgrattaga ei luba tal üksi linnas sõita, küll aga tõukerattaga kõnniteel.
Huvitav on veel see, et suvel pole keelatud lastel üksi ringi uidata kui vanemad on tööl, aga näiteks 6 aastane lasteaialaps kevadel, sügisel, talvel ei tohi üksi lasteaiast koju tulla või hommikul minna. Ka siis mitte, kui lasteaia ja kodu vahemaa on 200 meetrit.
Huvitav on veel see, et suvel pole keelatud lastel üksi ringi uidata kui vanemad on tööl, aga näiteks 6 aastane lasteaialaps kevadel, sügisel, talvel ei tohi üksi lasteaiast koju tulla või hommikul minna. Ka siis mitte, kui lasteaia ja kodu vahemaa on 200 meetrit.
Siin pole midagi huvitavat. Kui lapsega peaks sellel 200 meetril midagi juhtuma, siis tembeldakse ainsaks süüdlaseks lasteaed, kes peab tõenäoliselt ka kahjuraha maksma.
Oma vanemad võivad oma lastega teha, mis tahavad, pangu või imik aknalauale istuma ja mingu ise suppi keetma.
minu meelest peaks lasteaialaste vabadus piirduma ikkagi kodu juures õues mängimisega. koolieelik ehk võiks juba natuke kaugemale minna, et iseseisvust harjutada. viieseks saanu ongi alles väga väike. minu laps selles vanuses mängis ainult meie aiaga piiratud maja juures üksi, mujale kindlasti ei läinud. praegu on 7 ja lõpetas esimese klassi. saab käidud üksi koolis, poes, külas, restoranis ja mujal (elame Tallinna kesklinnas). jalgrattaga ei luba tal üksi linnas sõita, küll aga tõukerattaga kõnniteel.
Huvitav on veel see, et suvel pole keelatud lastel üksi ringi uidata kui vanemad on tööl, aga näiteks 6 aastane lasteaialaps kevadel, sügisel, talvel ei tohi üksi lasteaiast koju tulla või hommikul minna. Ka siis mitte, kui lasteaia ja kodu vahemaa on 200 meetrit.
See on ilmselt sellest, et vanemad annavad vastutuse lapse eest hommikul kasvatajale last üle andes ja kasvataja vastutab lapse eest kuni vanematele tagasiandmiseni. Kui midagi peaks selle 200m jooksul juhtuma jääb kasvataja süüdi. Suvel vastutavad vanemad täies ulatuses.
Kuueselt on mu lapsed paariks tunniks üksi koju küll jäänud. Kümnesega koos pikemaltki. Ise tahavad ning ma tean, et nad ei ole seda tüüpi lapsed, kes kogu aeg toredaid mõtteid genereeriks.
Kuuene võis poes ka käia. Küll mitte üksi aga koos kümnest õega. Käisid tõuksidega ja suurt teed ületada pole vaja, sõidavad mööda kõnniteed. Eelkoolist tuli üksi koju.
Mina olen seisukohal, et vanemad peaksid samm-sammult kasvatama lapse iseseisvust, kui laps muidugi selleks valmis on. Tuleb lihtsalt palju-palju seletada ja rääkida. Koos käia, eemalt jälgida lapse tegevust jne.
Vanemad on pigem sellised kergelt alkoholilembelised
Mida see tähendab? Oled neid ikkagi silmanähtavas joobes näinud? Või mõtled ntks veinitamist, st tead, et see toimub, aga otseselt näha pole inimestest?
minu meelest peaks lasteaialaste vabadus piirduma ikkagi kodu juures õues mängimisega. koolieelik ehk võiks juba natuke kaugemale minna, et iseseisvust harjutada. viieseks saanu ongi alles väga väike. minu laps selles vanuses mängis ainult meie aiaga piiratud maja juures üksi, mujale kindlasti ei läinud. praegu on 7 ja lõpetas esimese klassi. saab käidud üksi koolis, poes, külas, restoranis ja mujal (elame Tallinna kesklinnas). jalgrattaga ei luba tal üksi linnas sõita, küll aga tõukerattaga kõnniteel.
Huvitav on veel see, et suvel pole keelatud lastel üksi ringi uidata kui vanemad on tööl, aga näiteks 6 aastane lasteaialaps kevadel, sügisel, talvel ei tohi üksi lasteaiast koju tulla või hommikul minna. Ka siis mitte, kui lasteaia ja kodu vahemaa on 200 meetrit.
See on ilmselt sellest, et vanemad annavad vastutuse lapse eest hommikul kasvatajale last üle andes ja kasvataja vastutab lapse eest kuni vanematele tagasiandmiseni. Kui midagi peaks selle 200m jooksul juhtuma jääb kasvataja süüdi. Suvel vastutavad vanemad täies ulatuses.
Aga see on ju omavahel seotud, et lasteaiaasutused on riigi all ja ju riik ei luba kasvatajatel lasta lastel üksi koju minna, sest lapsed on väikesed ja äkki midagi juhtub. Samas riik ei reguleeri seda, et suvel nende samade väikeste lasteaialastega üksi olles midagi ei juhtuks kui vanemad peavad tööl olema. Vanavanemad käivad ka tööl. Millest nad siis elama peaksid.
Mu tuttava laps oli ka sellise kasvatusega: juba imikuna pidi üksi magama jääma, viieaastasena oli vahel kogu päeva üksi kodus ja ema tööl, kuuesena käis üksinda Kosmose kinos multikaid vaatamas jne.
Tagajärg: praeguseks on ta 20-aastane noormees ja iseseisvust pole ollagi. Kardab kogu aeg kõike, ei julge otsuseid vastu võtta, ei julge kuskile õppima minna, ema (kes tema lapsepõlves elas oma elu) on aga nüüd sunnitud oma poja eest tolle elu elama ja kõik ära tegema.
Samas kui teise tuttava, kes kasvatas oma last vati sees, laps sai pikalt nautida rahulikku ja turvalist lapsepõlve, elada rahulikku elu, kus ta piirid olid paigas ja oli teadmine, et karta pole midagi, täiskasvanu on alati olemas ja aitab ning annab juhiseid, kuidas probleeme lahendada – sellest iseseisvamat noort annab nüüd otsida. Sai 16, põrutas välismaale vahetusõpilaseks, siis tuli tagasi, lõpetas siin gümnaasiumi ja kandideeris jälle välismaale nimekasse ülikooli. On näha, et pole niisama unistaja, vaid päriselt ka saabki hakkama ja oskab keerulistes olukordades toimida.
Midagi kindlat siin muidugi pole, aga mina olen seda meelt, et lapse eakohane areng on talle kasulikum, kui iga hinna eest võimalikult ruttu iseseisvumine. Kui mõni arenguetapp jääb vahele, annab see tunda hilisemas elus, ja võimendatuna.
Laps on väiksest peale ise hakkama saama pidanud, tegelikult pole see ju tugevus, tal pole muud üle jäänud. Pole tal olnud kedagi, kes emmetaks ja kelle küljes rippuda, ehk ripuks temagi, kui elus oleks võimalus olnud. Pole ju sedavõrd kadestusväärne olukord ja kuldne kesktee on kuskil seal vahepeal. Ka mul oli sabasrippuja kuni 5,5aastaseni, siis sai temast mingi hetk suur, kes ei tahtnudki enam nii rippuv olla.
Mingite füüsiliste “tema juba oskab, miks sina veel ei saa” pole ka mõtet ennast absoluutselt närvi ajada, lapsed on erinevad ja igalühel on oma tugevad ja nõrgad küljed.
Ja olgem ausad, ei näita see mingit hilisemat edukust elus, kes kuna potil käima hakkas või kaherattalise rattaga sõitma õppis! Hoopis hiljem tulevad välja asjad, et lapsel pole kedagi, kes teda õpetaks ja hoiaks teismelise ja täiskasvanuea ohtudest (isegi kui alkoholiga on tal negatiivne ee skuju olemas, siis halvad suhted, rasedused, narko ja kambad jne).
Konkreetselt koolieelikut linnatänavale (mina räägin Tallinna äärest) omapead ei lubaks, tavaliselt oleme harjutama hakanud, et mine üksi kaks kvartalit edasi pargi mänguväljakule (ja ise nägemisulatuses taga käinud) just kuueaastaselt ehk koolieelsel suvel. Ja ka väikepoodi tegelikult võiks eelkooliealist lasta (näiteks käia koos, lasta tal maksta ja umbes kokku arvutada, palju raha vaja, mis on säästukaart ja pangakaart jne. Ma ise käisin neljasena poes, aga no pood oli väike kiosk paar alevi tänavavahet edasi ja müüja tundis kõiki jõnglasi. Ja aeg oli 35a tagasi.)
Lapsed on erinevad. Mul on kolm last ja oma teada olen ma neid kõiki üsna ühtmoodi kasvatanud, aga ometi on mu keskmine oma vanuse kohta väga asjalik ja iseseisev, vanim oli tema vanuses ka peaaegu sama asjalik, aga noorim tahab palju toetust ja abi. Keskmine läks juba lasteaia viimases rühmas aeg-ajalt ise bussiga trenni, hakkas enne kooliminekut lihtsamaid toite tegema (makaronid, pannkoogid), 1. klassis käis nimekirjaga poes, 2. klassis hakkas kahe bussiga linna teises otsas trennis käima. Noorim keeldus kuueaastasena üksi bussipeatusest koju minemast (u 150 m teed, mida me iga päev käisime ja kodus oli vanem vend, nii et kodus ta üksi poleks pidanud olema) ja kaheksa-aastasena julges esimest korda leiba lõigata.
Ühesõnaga: vaata oma lapse pealt. Küll sa ära tunned, kui ta millekski valmis on.
See, mida sa kirjeldad, ei ole vabakasvatus. Vabakasvatus ei tähenda seda, et laps kasvab nagu juhtub. Lugemist:
https://www.tlu.ee/opmat/ka/opiobjekt/RKP6007/Pohilised_kasvatuskasitused/vabakasvatus.html
Pigem ütleksin oma kogemuse pealt, et need varakult omaette ja iseseisvalt lapsed satuvad ikka hulga rohkem ka õnnetustesse ja probleemidesse ning võivad ka hilisemalt (psüühika, tervise) mured välja lüüa
* Ise tean oma piirkonnas ühte sellist varakult (esimest korda puutusin temaga kokku, kui ta oli umb 4, mänguväljakutel) omaette toimetavat tüdrukut, kes 5-lt võis olla küll veel muretu vaba suhtleja ja justkui hästi hakkamasaav, aga üle 10-na siiski probleemide küüsis vaevlev (tahaks loota, et polnud ärakasutatud, aga see sots töötajate teema).
* lapse lasteaiakaaslane (koos oma noortemate õdede-vendadega) oli ikka väga sage emo-külastaja ja väga tihti pidid teised ligiduses olevad täiskasvanud reageerima võimalike õnnetuste, probleemide vältimiseks (vanemad ei näinud probleemi, sest lapsed jõudis siiski elusalt koju).
* olen ise pidanud mitmeid kordi üle elama ehmatuse, kui üksinda rattaga liiklev lasteaiaealine laps on liikluses ikka väga eluohtlike situatsioone tekitanud. Nad võivad küll eraldi võttes olla rattaga tublid sõitjad, aga tihti tekib teekonnal ootmatuid olukordi, uusi situatsioone jne ning lapsed pääsevad tänu teiste reageerimisele, mitte tänu enda teadlikule käitumisele.
Ma ei ütleks, et laps liikluses on hädam seetõttu, et varakult üksi jalgsi või jalgrattaga liikluses liiklema ei hakanud. Pigem isegi teadlikum, sest pidevalt koos liigeldes (5-lt sõitsis oma jalgrattal 6 km kaugusele mere äärde ja tagasi, muidugi minuga koos) sai röögitud liikluskäitumisest ka konkeetsete situatsioonide najal ja täiskasvanu juba saadud elukogemuste näidetega.
* ma olen ise mitmel korral tekkinud ootamatus situatsioonis üritanud neid lapsi ( 5-6-aastased) aidata, suunata. Suuremosa ei oska oma vanema tel numbritki peast öelda, ka piirkonda, rääkimata aadressist (kindlal trajektooril ja tavaolukorras liiguvad küll väga kindlalt) ning keegi pole rääkinud nendega, et võõrastega suvaliselt kaasa ei minda (meile on mitmed külla kaubelnud nähes mind esimest korda elus), kuidas käituda õnnetuse vms korral jne.
Ühest äärmusest teise ei maksa minna. Saab ju olla ka toetav, selgitav ja tasapisi lapsel iseseisvuda laskev lapsevanem. Minu (saatjana) mänguväljakute kõrval olemise ajast mäletan pigem seda, et probleem- ja kriisisituatisoonis käitusid rohkem suunamist saanud lapsed siiski palju rahulikumalt ning ka teisi arvestatavamalt (muidugi sõltub ka palju lapse iseloomust). Mitte hakkama saavaid (koolilapsi) ma ei teagi, ikka on ka vanemate kõrval lapsed saanud niipalju iseseisvaks, et koolis, trennis saadakse hakkama (mul ei ole ühtegi last kooli autoga viivat lapsevanemat praegu isegi tutvusringkonnas).
Kasuta järgmine kord kirjutades sellist asja nagu tühik
See vist ei olene alati vaid keskkonnast kuigi ka see mängib rolli kindlasti.
Mulle meeldib öelda, et ma olin vati sisse keeratud ja klaaspudelisse topitud, et minuga jumala eest midagi ei juhtuks. Tänapäeval vist öeldakse, et mul olid helikoptervanemad. Ma olen loomult VÄGA ekatraveetne ja hoolimata mu vähestest võimalustest, üritasin igal sammul iseseisvuda. Ei, see ei tähendanud hullunud teismeiga ega kodust korduvaid põgenemisi. Olin nö. hea laps, aga analüüsisin alati erinevaid olukordi ja võimalusel tegutsesin. Niimoodi ma vaikselt iseeisvusin. Tallinasse koopi tulles mul mingeid kohanemiaraskuseid polnud kuigi suur linn oli tundmatu ja orienteerumisoskus pole siiani suurem asi.
Palju ikka iseloomus kinni. Loomult arglik laps istuks lihtsalt üksi kodus.
Mina ka olen pigem tänapäevaselt koguaeg lapsi silme all hoidnud. Lapsed 5,5 ja 3.Aga suurem küsib koguaeg ise rohkem iseseisvust ja kaua ma jaksan vastu seista. Luban neid üksi hoovist välja aia äärde mängima, aegajalt käin piilumas või jälgin vaikselt terrassilt. Eks nad kompavad ka piire ja nihkuvad kaugemale. Suurem tahaks ka vahel üksi kodus olla ????
Samas järgmisel suvel on suurem 6,5, siis võiks ta juba natuke üksi käia meie väikses külas, saan konkreetsed selgelttajutavad piirid panna. Ei teagi, mida siis 4aastasega peale hakata, tema ju tahab ka. See lahtilaskmine ongi hirmutav ????
Mu tuttava laps oli ka sellise kasvatusega: juba imikuna pidi üksi magama jääma, viieaastasena oli vahel kogu päeva üksi kodus ja ema tööl, kuuesena käis üksinda Kosmose kinos multikaid vaatamas jne.
Tagajärg: praeguseks on ta 20-aastane noormees ja iseseisvust pole ollagi. Kardab kogu aeg kõike, ei julge otsuseid vastu võtta, ei julge kuskile õppima minna, ema (kes tema lapsepõlves elas oma elu) on aga nüüd sunnitud oma poja eest tolle elu elama ja kõik ära tegema.
Samas kui teise tuttava, kes kasvatas oma last vati sees, laps sai pikalt nautida rahulikku ja turvalist lapsepõlve, elada rahulikku elu, kus ta piirid olid paigas ja oli teadmine, et karta pole midagi, täiskasvanu on alati olemas ja aitab ning annab juhiseid, kuidas probleeme lahendada – sellest iseseisvamat noort annab nüüd otsida. Sai 16, põrutas välismaale vahetusõpilaseks, siis tuli tagasi, lõpetas siin gümnaasiumi ja kandideeris jälle välismaale nimekasse ülikooli. On näha, et pole niisama unistaja, vaid päriselt ka saabki hakkama ja oskab keerulistes olukordades toimida.
Midagi kindlat siin muidugi pole, aga mina olen seda meelt, et lapse eakohane areng on talle kasulikum, kui iga hinna eest võimalikult ruttu iseseisvumine. Kui mõni arenguetapp jääb vahele, annab see tunda hilisemas elus, ja võimendatuna.
Rumal ja loogikavaba jutt. Lapsena oli iseseisev ja noorukina kadus iseseisvus äkki ära? Yeah, right.
Mina olen see, kelle vanemaid kunagi kodus polnud. Hommikust õhtuni lonkisin omapäi ja sõpradega ringi. Maakohas. 16 aastaselt läksin Tartusse kooli, elastin ühikas, kooli kõrvalt töötasin kohvikus ja hiljem kaupluses. Sellest peale olen toimetanud ise ja oma rahaga. Nüüd olen veidi üle 30. Ülikool läbi, emaga suhted normid, isa surnud. Saan aru ema valikutest, tol ajal oligi raske. Kuhu aga mu tollane iseseisvus vahepeal kaduda oleks võinud, pole mul küll aimugi.
Rumal ja loogikavaba jutt. Lapsena oli iseseisev ja noorukina kadus iseseisvus äkki ära? Yeah, right.
Sul oli teistmoodi, järelikult ei ole eluilmas võimalik, et kellelgi teisel saaks nii olla?
Siin teemas on väga palju räägitud turvatundest ja iseseisvumisest. Esiteks on kõik lapsed väga erinevad ja iseseisvuvad erinevatel aegadel, aga rusikareegel on see, et mida rohkem on neile väiksena turvatunnet pakutud, seda kergem on neil iseseisvuda. Ja laste turvatundevajadus on samuti väga erinev. Meie peres ei tarvitata alkoholi ja ollakse palju lastega koos, aga 6aastane sõitis samuti suvel enne kooli ise rattaga poodi (2.5km) ja tagasi ning ta on väga sageli mitme tunni kaupa üksi kodus olnud juba väga varasest east omaenda soovil. Kooli läks aasta varem, käib Tallinna lähedasest külast kesklinna ise bussiga, tundis 5aastaselt kella ja on igati sotsiaalselt väga kiirelt küpsenud laps, poiss kusjuures. Tema sel kuul 6aastaseks saav noorem vend on temaga võrreldes ikka tõeline äpu. Ei soovi kuhugi üksi minna ega minutitki üksi kodus olla. Tema turvatundevajadus on lihtsalt niivõrd palju suurem. Ma ei tea, mida aeg toob, aga olen päris kindel, et küll iseseisvub ühel päeval temagi, kui ta selleks ise valmis on.
Need näited siin lastest, kes pidid väga varakult iseseisvaks hakkama ja hiljem ebaõnnestusid, on väga loogilised. Nad tegid, mida vaja, et väiksena ellu jääda, aga puudus piisav tugi täiskasvanu poolt ja augud, mis seetõttu turvatundesse jäid, andsid hilisemas elus tunda.
Pealkiri on natuke eksitav. See ei ole ju vabakasvatus, kui laps on rohkem kui mõni teine üksi ja omapäi jäetud või isegi hooletusse ja järelevalveta.
Aga lapsed ongi erinevad. Mõnel läheb rohkem aega, et iseseisvalt liiklema hakata, üksi kodus olla jne. Kui ise näed, et sinu laps selleks veel valmis pole, siis sellest pole ju midagi. Keegi ei jää igaveseks ema või isaga koos ringi kõndima, küll see omapäi mängimas jm käimine tuleb lapsele õigel ajal. See sügis laps veel kooli ei lähe? Koolieelsel suvel peaksite hakkama rohkem harjutama, teed kooli, mõne sõbra juurde jne.
Meil on lapsed u kuueselt hakanud ise kodu lähedal liiklema, st kodu lähedale mänguväljakule, kodu lähedale väiksesse poodi. Üksi kodus hakkasid vähehaaval olema, kui noorem oli 4 ja vanem 5, see üksi kodus olemine oli alguses muidugi selline, et nt lippasin kodulähedasse väiksesse poodi korraks midagi ostma, max 20 olin ära. Aga kui suurem kooli hakkas minema, siis selleks ajaks olid ka poole päeva kaupa üksi kodus olnud, kui nt olin pool päeva kontoris ja siis lõunast koju tulin. Suurem laps on meil kogu aeg selline olnud, et talle väga meeldib, kui saab päris üksi kodus olla, mitte koos õega. Nooremal tekkis see tahtmine, et “tahan üksi kodus olla” umbes kuueselt. Neil on endal tekkinud see soov, et tahaks üksi mänguväljakule minna või sõbrale külla. Aga minu endal tekkis suurem kindlustunne nende liiklemisoskuse ja ettevaatlikkuse suhtes koolieelsel suvel, siis said juba selles mõttes ka hakkama, et kodust ära minnes uksed ilusti lukku, helistasid ja küsisid, kas üldse võib minna ja andsid endast teada vahepeal.
Ma ei usu, et see lapseea omapäi jätmine garanteerib iseseisvuse teismelise või täiskasvanuna. Mind ennast jäeti väga varakult üksi koju, neljaselt. Aga oli kartlik ja häbelik laps, ebakindel ja saamatu teismeline ja ega täiskasvanunagi parem pole. Inimese isiksuseomadustel on siin suurem roll, kui sellel, kas käisid 4-5-aastaselt üksi õues mängimas või mitte. Ja teatud vanuseni on minu arust oluline, et on kõrval täiskasvanu, kes õpetab ja suunab, kes aitab teha turvalisi valikuid ja selgitab asju.
Ma sooviks veel lisada, et see “kuni koolini üksi ringi ei käi” on ikka viimase 25-aasta teema. ma olen 38 ja meie lapse põlves oli täiesti normaalne, vähemalt meie väikelinnas, et 4-5aastased lapsed käisidki üksi väljas. 6-7aastaselt käisime juba mitme kilomeetri kaugusel emadepäevaks lilli korjamas (sh sisaldas see maantee ääres kõndimist). Ega ma tea, kas ema tegelikult teadis, kui kaugel meie lillekasvamise kohad olid 😀 Vanasti ei olnud lihtsalt teistsugust valikut, kuna kodutöödes ei abistanud masinad nii nagu tänapäeval ja ka nädalavahetustel ei olnud vanematel aega, kui pesumasin oli heal juhul poolautomaatne, põrandapesu käis käpuli maas, nõudepesumasinast võis ainult unistada jne. Aga ei ole ju meeletult põlvkondade viisi ebakindlaid inimesi või siis vatsupidi, põlvkondade viisi endaga hästi hakkama saavaid inimesi. Lapsed ikka kasvasid vastavalt oma geneetilisele pagasile + kasvatuse koosmõjule (sh kasvatuse osas on tähtsam, kuidas vanemad käituvad koosveedetud ajal, mitte tingimata, kui palju aega koos ollakse).
Nõukaajal oli see üsna tavaline. Ise käisin rajooni vahel ringi aasta noorema vennaga umbes 5-6selt. Ostsin kaljaautost kalja ja käisime kolasime ringi, käisime poes. Mängisime kõrvalmajade lastega palli hilisõhtuni, sõitsime ratastega. Muret väga ei olnud, kuigi piirid olid paigas ja ema oli kommionudest rääkinud ka ja mis teha tuleb, kui peaksime mõnda perverti kohtama. Õnneks ei tulnud seda ette.
Naabriplika tundus kummaline, kuna teda ema ei lubanud aga ta oli selline ärahellitatud ka, mängis muudkui üksi ja sõitis edasi-tagasi rattaga oma korteri akna all.
Arvan, et laps peab teadma teda ümbritsevat maailma ja ka ohte. Seda, millal mõni laps on valmis olema omapead, ei saa meie sulle öelda. Võimalik, et see kuuene juba on.
Mul oli hooliv perekond ning reeglid paigas aga aeg lihtsalt oli teine. Kui väga väike olin, siis elasime väikses külas ja seal ma mängisin üksi maja ees liivakastis kolmeaastasena. Ema tegi samal ajal toas süüa. Vahest läksime paar aastat vanema naabripoisiga küla vahele hulkuma ka. Hiljem Tallinna äärelinnas elades käisin kuueaastaselt ema ostunimekirjaga toidupoes ning sõitsin korra nädalas bussiga linna teise otsa huviringi. Saamatu pole ma ka hilisemas elus olnud. Kommionude eest meid hoiatati ning liikluses käituma ka. Isegi kui mängisin kõrvaltänava laste hoovis, ootas mind alati kodus soe toit. Reeglid olid paigas ja mingit vabakasvatust kindlasti mitte. Samas oli ka neid lapsi, kes ei tahtnudki koju minna ja kes alati söögiaegadel üksi õue uitama jäid, sest neid ei oodanudki keegi kodus söögiga.
Ma ei võrdsustaks vanemliku hoole puudumis vabakasvatusega ning lapse vati sees kasvatamist hea kasvatusega. Tegelikult on ju praegu elu ilmselt turvalisem kui üheksakümnendate alguses aga eks normid ja tavad selles osas, mida laps teha võib ja kui vanalt, on muutunud.
Arvan ka, et palju sõltub lapsest endast, asjalikumat last saabki varem ise toimetama lasta. Minu kolm last on ka üsna erinevad olnud:
– Esimene (tüdruk) oli julge, asjalik ja ettevõtlik, orienteerus hästi ümbruses ja erinevates olukordades. Tema hakkas üsna vara iseseisvalt ringi liikuma (näit. viimases rühmas läks lasteaiast ise lähedalasuvasse huviringi, minu kirjalikul loal oli lasteaed sellega nõus) ja sai sellega väga hästi hakkama, mingeid tagasilööke ei olnud. Siiani on väga iseseisev ja eelistab oma asjadega ise hakkama saada.
– Teine (tüdruk) oli ka asjalik, aga esimesest palju arglikum ja ettevaatlikum. Kui esimesel ei olnud kunagi mingit probleemi näit. võõrastelt tee küsimisega, siis tema seda eriti teha ei tahtnud ja paar korda helistas mulle, kui linnas veidi ära eksis algklassilapsena. Praeguseks on ta ka üsna iseseisev, aga erinevalt vanemast õest igasugustesse seiklustesse ei torma, mõtleb kõik käigud ja olukorrad enne hoolega läbi.
– Kolmas laps (poiss) on praegu alles algklassides. Tema oli (ja on) kõige keerulisem juhtum, sest ta on küll julge, aga asjalikkust jääb vajaka. Rattaga linnatänavatele ma teda üksi igatahes veel ei laseks, ta ei pane eriti hästi tähele, mis ta ümber toimub. Bussidega hakkas samas kohe 1. klassi alguses iseseisvalt liiklema, ka kahe bussiga trenni sõitma jne., linnas orienteerub hästi. Tema tugevaks küljeks on ka see, et ta julgeb abi küsida, kui vaja.
EMO-s olen käinud korduvalt esimese lapsega ja ühe korra kolmandaga. Esimene on saanud just igasuguseid sporditraumasid, sest satub väga hoogu võistlussituatsioonides. Kolmandal aga õnnestus mänguväljakul redelilt alla sadada otse isa silme all.
Rumal ja loogikavaba jutt. Lapsena oli iseseisev ja noorukina kadus iseseisvus äkki ära? Yeah, right.
Sul oli teistmoodi, järelikult ei ole eluilmas võimalik, et kellelgi teisel saaks nii olla?
Siin teemas on väga palju räägitud turvatundest ja iseseisvumisest. Esiteks on kõik lapsed väga erinevad ja iseseisvuvad erinevatel aegadel, aga rusikareegel on see, et mida rohkem on neile väiksena turvatunnet pakutud, seda kergem on neil iseseisvuda. Ja laste turvatundevajadus on samuti väga erinev. Meie peres ei tarvitata alkoholi ja ollakse palju lastega koos, aga 6aastane sõitis samuti suvel enne kooli ise rattaga poodi (2.5km) ja tagasi ning ta on väga sageli mitme tunni kaupa üksi kodus olnud juba väga varasest east omaenda soovil. Kooli läks aasta varem, käib Tallinna lähedasest külast kesklinna ise bussiga, tundis 5aastaselt kella ja on igati sotsiaalselt väga kiirelt küpsenud laps, poiss kusjuures. Tema sel kuul 6aastaseks saav noorem vend on temaga võrreldes ikka tõeline äpu. Ei soovi kuhugi üksi minna ega minutitki üksi kodus olla. Tema turvatundevajadus on lihtsalt niivõrd palju suurem. Ma ei tea, mida aeg toob, aga olen päris kindel, et küll iseseisvub ühel päeval temagi, kui ta selleks ise valmis on.
Need näited siin lastest, kes pidid väga varakult iseseisvaks hakkama ja hiljem ebaõnnestusid, on väga loogilised. Nad tegid, mida vaja, et väiksena ellu jääda, aga puudus piisav tugi täiskasvanu poolt ja augud, mis seetõttu turvatundesse jäid, andsid hilisemas elus tunda.
Just, turvatunne väiksena on arenguks vajalik. Aga teistes teemades ei taheta kuidagi mõista, et paariaastasel on vara kodust ära lasteaeda minna…
