Küsimus naistele, kes te olete aborti teinud. Millal olete sellest üle saanud,kas mõtlete selle aegajalt, kas olete kahetsenud?
Olin kindel, et minuga seda kunagi ei juhtu, et aborti teen, aga läks teisiti. Tegin 2 kuud tagasi aborti. Lasin spiraali eemaldada, kuna 5 aastat sai täis, uut ei jõudnud veel panna, kasutasime kondoomi , aga ikkagi rasestusin… Vanust juba üle 40 , 2 last olemas ja rohkem polnud plaanis ja oli veel mitu põhjust, miks seda last ei soovinud.
Ei, abort polnud valus füüsliselt. Naisi, kes tol päeval aborti tegid oli palju, see oli nagu liinitöö seal. Peale narkoosist toibumist olin nagu tühi sidrun. Tühi tunne oli, väga tühi tunne. Ei kahetsenud, aga kahju oli ikka, väga kahju, et nii juhtus ja pidin seda tegema. Järgmisel hommikul tõustes enesele täiesti ootamatult hakkasin lihtsalt nutma, igasugused mõtted olid peas, mõtleisn, kes meile oleks sündinud, kas ta oleks olnud poiss svõi tüdruk, kelle moodi ta oleks olnud. Ainult nutsin, nutsin ja nutsin, õnneks oli nädalavahetus, ei pidanud vähemalt tööle minema. Mees hoidis mind kaiusus, lohutas, aga läks ainult hullemaks. Mis minuga ometi toimus? Läksin ju ….protseduurile omal vabal tahtel, ma ei soovinud seda last, miks ma siis lihtsalt nutan ja ei saa kuidagi olla. Mõtlesin, et küll aeg parandab haavad, aga 2 kuud on möödas, ma enam nutta ei lahista, aga ei saa lahti sellest ääretust kurbusest, mõtlen selle iga päev ja väga, väga palju… Olen kindel, et see jääb mind eluks ajaks saatma, väga raske on selle koormaga elada, aga aega tagasi keerata ka ei saa….
Teema: väga valus teema
See kogemus jääbki elus sind saatma ja lapse oletatavat vanust jääd veel pikalt arvestama. Palun väärtusta olemasolevaid lapsi vähe rohkem selle võrra kui võimalik. Ehk saabub siis kunagi ka sinu lunastus?
Minu heal sõbrannal just vastupidine kogemus. Ta on selline inimene, kes üldse lapsi ei taha ja muidu viskab ka nö musta huumorit, aga nii kui rasedaks jäi (üheöösuhtest), hakkas nutma ja rääkima, et ta ei suuda lapsest loobuda. Kuna tal polnud püsivat töökohta (lõpetas kooli ja oli alles 19) ja tema eluunistuseks oli kindlasse välisülikooli õppima minna, soovitasid nii vanemad kui sõbrad tal siiski abordile mõelda. Ja päev pärast aborti oli ta jälle täpselt sama inimene, nagu vanasti. Ütles ise, et raseduse ajal lõid hormoonid lihtsalt katuse paigast.
Tegin abordi 12a-t tagasi, ei kahetse siiani, mõtlen väga harva sellele, noh, ega ma lapsi muidu ka tahtnud ega taha. Aborti peaksid tegema tõesti ainult need, kes ise tahavad, mitte need, kes lasevad end ära rääkida kellelgi, või mõeldes, et pole sobiv hetke last saada, siis parem juba sünnitage, teie hakkate muidu kahetsema.
Ei kahetse, ei ole painanud ka. Selles ajahetkes ning situatsioonis oli abort ainuõige otsus.
Mina ka ei kahetse, pigem vastupidi. Parim otsus sel ajal. Minus ei liigu ükski lihas, kui sellest räägin. Mul isegi ei tule enam meelde, et aborti olen teinud, selliseid teemasid lugedes tuleb meelde, et \”ah, öigus jah, kunagi sai isegi aborti tehtud\”. Niiet ei mingit emotsiooni.
Praegu, 11a hiljem, olen poja ema ja önnelikus abielus. Plaanime teist last.
Ma oleks ka pakkunud, nagu RebaseMaie näites, et üliemotsionaalsust põhjustab mingi hormoonide teema. Küll läheb üle.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ei kahetse, ei ole painanud ka. Selles ajahetkes ning situatsioonis oli abort ainuõige otsus.[/tsitaat]
Sama siin.
See aga ei ole välistanud mul sünnitamast kahte tervet ja vahvat last, kes tulid just õigel hetkel ja siis, kui neid väga soovisin.
Olen saanud kergelt üle ning olnud päev pärast tegevust täiesti normaalne ja tavaline.
Iga surm tegelt mõjub inimesele emotsionaalselt. Mina olin ka olude tõttu sunnitud 4 a tagasi tegema aborti. Siiani ei ole seda kahetsenud,pole selle peale mõelnud. Ja isegi kui meenub siis mõtted ära blokeerinud. Kuid kõige raskem emotsionaalselt on hetkel elukaaslase surm. Sellest on juba oamajagu aega möödas, kuid ikka nuttan ja nutta. Ainuke lohutus on tegevus ja töö.
Seega, inimelu on väga õrn. Ju tegin kuskil kunagi vea ja tuli tasuda nii…
Iga terve mõistusega naine teab kui vale abort on , siin ei ole isegi mille üle vaielda,( va siis kui on vägistatud v lootel midagi viga).Kes pooldavad , nendega oleks pidanud nende ema abordi tegema . Kui haige on ikka lugeda kui tavaline ja normaalne abort ikka on .
Mina pidin tegema abordi-või pigem on see tol hetkel puhastus, kuid sama teeb välja. Mu laps suri kõhus 14.nädalasena. Olin teiste aborditajatega ühes palatis, mis oli eriti valus. Üks naine rääkis telefonis sõbrannaga ja lootis, et jõuab ikka õhtul kutiga kokkusaamisele, et nõme asi tuli vahele…
Peale puhastust oli ärgata valus. Ma nutsin ja see oli väga jube. Mu naisearst istus mu kõrval ja hoidis kätt. Ma ei tahtnud sealt tõusta teadmisega, et olen \”tühi\”…Ütlesin mehele, et kui rasedaks jään, ja ükskõik kui raske meil ka pole, mina enam seda läbi ei tee.. Kodus on nüüd 5 k vanune poeg.
Ei kahetse, tegin abordi, kui olin väga noor, 18aastane ja õppisin keskooli 12. klassis. Õnneks kolm kuud enne rasestumist sain 18.aastaseks ja vanemate nõusolekut ei olnud vaja. Nad ei saanud teada minu esimesest rasedusest. Tean ainult mina, et jäin 18aastaselt rasedaks, isegi minu abikaasa ei ole kursis sellega, see on minu ainuke saladus.
See oli õige otsus, sest see noormees oli ilma hariduseta, pettur, oli võlgades. Kahjuks sain teada kõike seda pärast lahkuminekut, olin enne pime \”armastusest\”. Lisaks mina läksin õppima edasi kõrgkooli.
Nüüd olen kaksikute ema ja saime lapsed ivf-i abil, kolm aastat proovisime ja mul ei õnnestunud rasestuda, kuid otsesest põhjust ei leitud ka. Mina arvan, et abort võiks olla põhjuseks. Kuid isegi siis, kui loomulik rasedus ei tulnud ma siiski ei kahetsenud, et nooruses tegin abordi.
Täna olen õnnelik.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Iga terve mõistusega naine teab kui vale abort on , siin ei ole isegi mille üle vaielda,( va siis kui on vägistatud v lootel midagi viga).Kes pooldavad , nendega oleks pidanud nende ema abordi tegema . Kui haige on ikka lugeda kui tavaline ja normaalne abort ikka on . [/tsitaat]
Ah et abort on \”õige\”, kui lootel on midagi viga? Tule taevas appi, milline eugeenika.
Aga Haapsalu lastekodu põlengu üle nutsid küll, eksole?
22 aastat juba sellest möödas ja ei ole unustanud. Muidugi ei mõtle ma sellest pidevalt, aga kui meenub, siis on kahju ja mõtlen, et mul võiks olla 21-aastane laps. Tookord olin ise 16 ja see oli tegelikult ainuvõimalik otsus. See mees ei oleks aidanud mul teda kasvatada, oli vägivaldne ja joodik, olin lihtsalt pubekana sattunud väga valesse seltskonda. Ma ei tea, mis mu elust selliselt oleks saanud, kui oleksingi nende inimestega seotuks jäänud. Nüüd olen ülikooli lõpetanud ja mul on 3 tervet last, aga jah, ma ei ole seda esimest unustanud ja mõnikord ikka veel palun talt mõttes andestust. Ilmselt olen üliemotsionaalne, aga nii on.
Aga üle saamine selliselt, et mind see teema enam nutma ei ajaks, võttis kuni esimese lapse sünnini. Ehk siis 7 aastat.
Kolm aborti, lööge mind maha. Ma olin loll ja süüdimatu, kompleksides maatüdruk, kes ei julgenud meestelt nõuda kondoomi kasutamist. Olin üldse õnnelik, et keegi mind tahtis.Madal ensehinnanguga naine on looduse õnnetus.
Ma ei kahetse selles mõttes, et ilmselgelt polnud ma laste saamiseks valmis, samuti ei kujutanud end üksikemana ette. Teisalt kahetsen väga, et ma sisuliselt lasksin tappa need väikesed .Elu lõpuni jääb meelde ultrahelis nähtud väike inimalge, kelle süda vapralt tuksus…Mõtlen ikka ja jälle selle nähtud loote peale ,tunnen sügavat kahetsust- mõtlen kui vana see laps praegu oleks, mis soost ta võinuks olla… Kui tol hetkel olnuks vanemahüvitis, siis oleksin sünnitanud.
Ma ei tea, miks mulle üldse kõrgemalt poolt anti võimalus saada veel lapsi aga mul on nüüdseks kolm last- ma tahtsin kolme, sest olin lasknud kolm loodet ära kaotada. Loll lootus, et need hinged , kellel ma sündida ei lasknud, said võimaluse tagasi tulla.Kummaline, miks on nii, et need , kes last tahavad, ei pruugi neid üldse saada ja peavad selleks tohutult vaeva nägema, samas kui mina…
Tean ka üht samasugust naisterahvast, lõdva püksikummiga (nagu minagi) , kes oli teinud mitmeid aborte ja rääkis avalikult , et kahetseb neid väga. Tema ei saanudki enam lapsi.
Abort on tabuteema, ometi on see Eestis üsna levinud kui statistikast lähtuda.Mu meheema tegi omal ajal aborti, sest laste vahele jäänuks ainult üks aasta. Mu mees oli ema peale pahane, sest too lasi tappa tema õe või venna.Ka mina selle koha pealt ei mõista, miks abielus naine aborti tegi kuid ilmselt vene ajal oli majanduslikult keeruline naisel mitu aastat järjest kodune olla. Oma mehele ei ei räägi ma tehtud abortidest kunagi, ta ei mõistaks mind.
Kannan elu lõpuni hinges süütunnet ja oma lastele teen selgeks, kui tähtis on saada lapsi, keda ka tegelikult soovitakse.
Mäletan et kui ootasin kabineti ukse taga arsti juurde minekut, siis ootas seal minuga ühes üks totsakas naisterahvas, arvasin, et ta on juba poole raseduse peal, ta tundus väga õnnelik . Tahtnuks temaga kohti vahetada.Hiljem kohtusime palatis, ka tema tegi aborti…
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ei kahetse, ei ole painanud ka. Selles ajahetkes ning situatsioonis oli abort ainuõige otsus.[/tsitaat]
Minul täpselt sama.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]See kogemus jääbki elus sind saatma ja lapse oletatavat vanust jääd veel pikalt arvestama. Palun väärtusta olemasolevaid lapsi vähe rohkem selle võrra kui võimalik. Ehk saabub siis kunagi ka sinu lunastus?[/tsitaat]
Olen teinud 2 aborti elus olude sunnil. Ei ole see kogemus mind saatma jäänud ega oletatavat vanust pole kunagi arvestanud. Mis ei tähenda, et oleksin südametu jõhkard, sest olemasolevat 2 last armastan üle kõige maailmas.
Oma elukutse tõttu tean pisut loote arengust, füsioloogiast ja anatoomiast. Peamiste elundsüsteemide alged arenevad välja juba enne kui rasedustest positiivseks muutub. 6-nädalasel inimlootel hakkab süda tuksuma. Raske on teda mitte inimeseks pidada.
Õnneks pole ma ise pidanud valima abordi ja sünnitamise vahel. Aga kui peaksin, siis ma lihtsalt ei kujuta ette kuidas suudaksin aborti teha- see tundub liiga jube- lasta tappa oma laps. See on minu isiklik arvamus ja pole vaja end puudutatuna tunda.
Minu jaoks on teemaalgataja mure mõistetav.
Tahaksin paluda kõiki naisi, kes ei soovi last saada, kasutada korralikult rasestumisvastaseid vahendeid mida tänapäeval on niivõrd heas ja laias valikus. Siis pole teil tõenäoliselt ka vajadust seista niivõrd julma valiku ees. Olgem ausad, ka kõige praktilisema meelega naised saavad südamepõhjas aru, et abort pole ühe naise jaoks hea ja õige valik.
tegin aborti ülikooli ajal, isegi ei mäleta mis aastal – aga oli toona õige otsus. lapse isa oli juhusuhe (sel ajal ei pidanud kartma suguhaigusi nagu nüüd) – ning arvasin, et on ohutu aeg. Abordi tegin kohe kui teada sain (ca 1 kuu vast olin rase) – seega ei tekkinud isegi mingeid tundeid, mõtteid, ka mitte süümemaid. Eks sellist jama juhtus ka teistel.
Tegelikult isegi ei mõtle selle peale, ammugi ei ole süümekaid.
Nüüd on 2 last (rasestusin kerge vaevaga) ja ilmselt , kui kellelegi see sõna meeldib, olen oma patu lunastanud.
Jääda üksikemaks või veel hullem sõbrale isadust kaela määrida – ei olnud plaanis. lapsed on sündinud mehega kellega 15.a. abielus ja kes on lastele väga hea isa.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Olen teinud 2 aborti elus olude sunnil. Ei ole see kogemus mind saatma jäänud ega oletatavat vanust pole kunagi arvestanud. Mis ei tähenda, et oleksin südametu jõhkard, sest olemasolevat 2 last armastan üle kõige maailmas.[/tsitaat] Ma ei tunne sind ja usun, et oledki väga hea ja tore inimene. Siiski märgin, et see nüüd küll eriline headuse ja südamlikkuse tunnus ei ole, et keegi OMA lapsi armastab. See, et seda nagu headuse tõestuseks tuuakse, näitabki, millises jubedas ja julmas maailmas me elame, et see, mis peaks olema loomulik, tuuakse välja kui eriline voorus.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Miks sa tegid üldse need abordid, kui pärast siiski kohe rasedaks jäid? Ilmselt ei olnudki tegelikult justkui põhjust? Eks peadki nüüd mõtlema sellele, miks sa kaks loodet ära põlgasid, kui kaks järgmist sobis sünnitada ja üles kasvatada.[/tsitaat] Mina sain aru, et ta tegi ca 18 aastaselt kaks aborti ja hiljem sai need kaks last, mitte abortide kohe otsa.
Mina töötan igapäevaselt probleemsete peredega ja näen, mis tingimustes lapsed elavad, kuidas neid koheldakse jne. Mida raskem pere, seda katkisema närvikavaga inimesed sealt üles kasvavad, tulevikus hakkavad juba oma lapsi väärkohtlema ja enda elu hävitama. Kahjuks see lihtsalt kandub niimoodi edasi. Kui ei ole midagi paremat kogenud, et oska seda ka luua. Erandeid on väga harva.
Tihti mõtlen, et iga laps ei peaks siia ilma sündima. Abort on parem lahendus kui soovimatu laps. Või valedel põhjustel soovitud laps (väga palju sünnitatakse tänapäeval vanemahüvitise nimel ja antakse laps pärast selle lõppemist lastekodusse, paljudel sellistel emadel on lapsi lastekodus juba hulgim ja ükski seadus ei keela tal neid juurde teha).
Tahan lihtsalt öelda, et ärge olge nii äärmuslikud, et igal inimesel on õigus elule ja kuidas need väiksed käekesed-jalakesed sel lootel ja muud taolised argumendid…
Kummaline..viimasel ajal nagu perekooli teemaalgatajad mõtleksid minuga samu asju ja teevad teema enne kui ise jõuan teha.
Ma ei ole ise aborti teinud, kuid ühel päeval ma mõtlesin nendele naistele kes seda teinud olen. Ise olen selles suhtes neutraalselt meelestatud, et iial ei tea mis elu toob ja ma ei saa olla 100% selle vastu või selle poolt…On olukordi kus on seda vaja.jah ka normaalsetel ja täie mõistuse juures olevatel inimestel on õigus seda teha, sest nemad oskavadki kõige paremini hinnata oma hetke seisu ja sellele vastavalt adekvaatseid otsuseid teha:)
Ma ise just mõtlesin ükspäev, et kas need naised on aastaid hiljem mõelnud et \”nüüd oleks meie poiss/tüdruk 2 aastane\”….või nt igal nö oletataval sünnikuupäeval või siis abordikuupäeval küünla süüdanud ja leinanud…Ma ei mõelnud seda paha pärast, nagu ma neid süüdistaks..ei süüdista, see on igaühe enda valik..Lihtsalt tulid sellised mõtted…
Kunagi üks mu tuttav kes arvas et tema tüdrukul oli olnud iseeneslik abort(kuigi sümptomite järgi ma seda ei usuks ja arstid ei kinnitanud)…andis mulle ühe laulu mida ta kuulab igal \”sünnipäeval\”….väga armas lugu..http://www.youtube.com/watch?v=XijQW0DqLLk
Ei poolda abordi tegemist, aga kui rasestud vaatamata spiraali või tablettide kasutamisele ja tegelikkuses last ei soovi, siis peab see võimalus olema. Ise olen pidanud tegema aborti paar korda. Kõige iroonilisem abort oli siis, kui olin lasknud end eelnevalt steriliseerida ning 2 ndl hiljem sain teada oma rasedusest. Ei mõtle sellele ja ei kahetse tehtut.
Annan kogu oma armastuse ja hoolivuse 3 olemasolevale lapsele.
Teemaalgataja saaks oma hingelist valu oluliselt kergendada, kui teeks lapse … igal lapsel on kindel eesmärk, miks ta siia ilma peab tulema … paljud aborditajad üritavad paar kuud peale aborditamist teadlikult rasestuda, ilmselt saavad nad nii mingi \”hingelise kergenduse\”.
Tegin üle 20 aasta tagasi. Peale seda olen saanud veel 3 last, aga … ikkagi vaevab. Natuke läks kergemaks peale esimese lapse sündi. Enne seda oli mitu aastat ikka väga valus ja raske. Siiani mõtlen vahel, milline ta oleks, nüüd juba noor naine (olen millegipärast kindel, et tüdruk oli). Samas mõistusega saan aru, et mul polnud tol hetkel teist valikut, olin alles 19 ning lapse isa ei olnud see, kellega oleks tahtnud oma elu veeta või kes oleks lapsele hea isa olnud. Kurb on ikka. Hingedepäeval panen talle küünla ja palun andeks.
targemad teavad rääkida, et hingedemaailmas on abordi viimane otsus tegelikult lapse hinge käes mitte emal..kui laps otsustab, et ei soovi ikkagi siia ilma syndida siis tekib abort või suunavad naise mõtted ta abordile.
tean, mida läbi elasid..mul oli sama, nyyd 5 aastat sellest möödas ja enam ei mõtle.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]targemad teavad rääkida, et hingedemaailmas on abordi viimane otsus tegelikult lapse hinge käes mitte emal..kui laps otsustab, et ei soovi ikkagi siia ilma syndida siis tekib abort või suunavad naise mõtted ta abordile.
[/tsitaat]
See jutt mõjub mulle küll haigena. Igasugu põhjusi on, miks rasedus katkestada, aga suitsiidne loode on küll hale vabandus.
Tegin aborti 7 aastat tagasi. Teadsin algusest peale, et enam lapsi ei soovi. Kaks oli juba olemas. Nutsime mehega mõlemad . Kui aga abort möödas, siis ka kurbus oli välja nutetud juba ja rohkem pole selle pärast kurvastanud. Midagi ei kahetse. Vahest mõtlen ikka lapse peale, kes jäi sündimata, aga ilma kurbade tunneteta.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
