Peres on tulemas uus tita, kui esimene laps on 3a. Sooviks nüüd kuulda teiste emade kogemusi, kuidas on kulgenud esimese lapse kohanemine uue titaga (millele võiks tähelepanu pöörata ja millega peaks arvestama) ja kuidas ise hakkama saite. Aitäh kõigile, kes vastata viitsivad 🙂
Ma sain just oma neljanda lapse. Kunagi aastaid tagasi sain ma suuremad lapsed 1a10k vahega ning nüüd kolmanda ja neljanda vahel on 1a7k. Mu lapsed pole kunagi uue beebi perre lisandudes armukadedust välja näidanud ja ma arvan, et see on suuresti selle pärast, et ma olen suurematele lastele jätkanud tähelepanu pööramist ja organiseerinud kahekesi olemise aega vanemaga. Ühtlasi olen ma alati suuremaid kaasanud beebiga tegelemisse. Nad on saanud mähkmeid, rätikuid, gaasirohtu ulatada ja nt musti mähkmeid ära visata. Nad aitavad beebit magama panna, pannes talle teki peale, õues vankrit lükata, vannitada ning saavad valida, mis beebile täna selga läheb. Ja ma ei keela neid, kui nad ka natuke liiga tormakalt ja tugevalt beebit kallistada ja musitada tahavad. Ehk siis ma arvan, et kõige kõige olulisem on mitte suuremat tõrjuda ja kõrvale jätta.
Võiksid tähelepanu pöörata ka sellele, et ka beebile poleks kõik lubatud (vanema lapse silmis). Et ka tema saab noomida, kui kogemata vanemat last tutistab, või et kui on pooleli midagi vanema lapsega, ei jäta seda beebi vääksu pärast, vaid seletad, et kõigepealt teen selle ära, siis tulen. Beebi sellest muidugi aru ei saa, see on vanema lapse jaoks.
Kõige olulisem on minu arvates ka, et vanem laps saab just ema tähelepanu. Paljud naised jäävad väga beebi külge ning mees tegeleb suuremaga aga see tekitab armukadedust tihti.
Oma lastel 3,5 a vanusevahe ning õhtuti tegime tavaliselt korda mööda, üks beebiga ja teine suuremaga. Nädalavahetusel võtsin alati selle aja, et suuremaga midagi kodust väljas kahekesi teha.
Mul sündis teine laps kui esimene oli 5a.11k vanune. Ehk siis natuke suurem ikka. Aga kuna ta oli suht pikalt üksiklaps ja koguaeg koos minuga siis ma proovisin tema jaoks väljakujunenud rutiine võimalikult vähe muuta. Näiteks me käisime alati nädalas korra kas restoranis või niisama jäätist söömas. Samuti ta magas selles vanuses minu kaisus, talle oli oluline, et keegi oleks kõrval ja aeg-ajalt kaisutaks.
Käisin temaga edasi kord nädalas restoranis ( isa oli beebiga kodus ), magas meie voodis ja me mehega vaheldumisi tema juures. Kuna beebi tahtis ka öösel süüa siis mehega magasime vaheldumisi ka beebiga elutoas diivanil. Selles mõttes oli meil mehega beebi hooldamisel äärmiselt sujuv koostöö ja see toimis laitmatult. Õnn oli ka see, et pisem laps sündis mõni päev enne jõule ja niikuinii oli mehel terve jõuluaeg vaba pluss töö juurest sai lisanädala veel beebi sünni pärast. Et 3 nädalat oli täiesti murevaba ja edasi läks ka hästi, sest lõpuks tita ei tahtnudki enam öösiti süüa ja saime kõik öö läbi magada. Nüüd sattusin nii hoogu, et kaldusin teemast täitsa kõrvale ????
Aga minu point ongi see, et suuremale lapsele olekski kõige parem kui ta tunneb, et ta päevane rutiin on sama. Ja kindlasti, et ta saab tähelepanu.
Näiteks kui suurem tahab sülle aga emmel on beebi süles siis istuda diivanile ja kutsuda suurem ka oma kõrvale, mitte öelda, et praegu ei saa, sest beebi on süles. Et sellised pealtnäha väikesed asjad on suuremale lapsele väga olulised.
Mul ka neli last (tõsi, kõik on sellisd rahulikumat sorti) ja toimisin nii, et iga beebi piuksu pärast beebi juurde ei tormanud. Kui suuremaga kannatas tegevus lõpetada, siis nii tegingi, kui ei kannatanud, siis selgitasin, mida ja miks ma pean vahepeal tegema.
Beebi tissitamise ajal lugesime suuremaga raamatuid, mängisime lauamänge. Beebi oli aeg-ajalt lamamistoolis, siis suurem vahel “kaasas” ta oma mängu, andis talle mingi passiivse rolli. See vist pakkus mõlemale huvi, beebi vaatas-kuulas vaikselt ja suurem mängis ta ümber, samal ajal seletades :). Ja mina toimetasin oma asju…
Kahe viimase vanusevahe 3,5a.
Tegelikult hakkab see töö pihta juba raseduse ajal. Jälgid, milliseid väljendeid sa kasutad lapsega rääkides – kas ütled, et “ma ei saa sind sülle võtta, sest tita kõhus saab haiget” või lihtsalt “,ma ei jaksa sind enam sülle võtta” jmt, st muudatusi suurema lapse kohtlemises ei põhjenda raseduse/noorema lapsega, vaid üritad neid kuidagi teisti selgitada. Muidugi on ka vahel kohane ikka otse nii öelda – nt kui vaja veidi vaiksemalt mängida, kuna beebi magab vmt. Aga just sinu tähelepanuga seotud asju. Aga kus vähegi saad, seal ära too beebit ettekäändeks (a la ma ei jaksa sinuga praegu mängida, kuna alles sain beebi magama ja tahan nüüd ise puhata – jäta see beebi osa lihtsalt välja)
Väga oluline on vahet teha, et teie mehega saate lapse, mitte ei saa teie vanem laps last. Tema saab õe/venna. Ja tema ei pea mitte midagi sellepärast, et saab õe/venna. St tema ei pea nüüd “suureks kasvama” sellepärast, ta ei pea ennast ise riidesse panema sellepärast, et sina said lapse vm asjadega ise hakkama saama. Jälle – neid asju saab teisti põhjendada, mitte tuues beebi olemasolu ettekäändeks, et sellepärast peab tema midagi, et nüüd on beebi majas.
Ja muidugi kaasamine. Palju asju saab teha korraga, nt imetad beebit ja samal ajal loed suuremale raamatut (kui pisemal ei ole probleemi – meil tekkis mingi vahe probleem, kui pidingi hämaras ja täielikus vaikuses imetama, isegi köhatada ei tohtinud, muidu laps ei söönud enam :/ ) Teadvusta endale, et vahel võib ka beebi nutta ja oodata, kuni sina suurema lapsega lõpetad oma tegevus e- on see siis mäng, patsipunumine, raamatulugemine vmt. Näita vanemale lapsele, et mitte ainult tema ei pea ootama, vaid ka beebi peab vahel tema järel ootama. Ja et nad mahuvad mõlemad sulle koos sülle ära 🙂
Ja et nad mahuvad mõlemad sulle koos sülle ära ????
Mul tuli viis aastat tagasi isegi seda näidata, et 13aastane mahub koos beebiga mulle sülle ära. 😀 Ja samas tuli sellelesamale 13aastasele õpetada, et vähe sellest, et ta ei pea vaikides välja kannatama, kui beebi juuksed haardesse on saanud, vaid lausa tuleks keelata ja juuksed ettevaatlikult käest ära koukida – mis siis, et väike ja ei saa aru, aga kust ta aru saama hakkabki, kui ei õpetata, et ei tohi?
Vanem laps oli siis 7, seega käisime kahekesi poes, raamatukogus, söömas, samuti käis isa temaga nädalavahetustel väljas – oluline on see, et laps saaks privaataega mõlema vanemaga.
Mina olen suuremale andnud ikka võimalikult palju tähelepanu. Ta on neljaaastane, rõhutasin seda, et ta on suur ja tähtis ning saab väikevennale kõike õpetada ja olla eeskujuks. Suurem ei ole jäänud ilma süles olemisest, kallistustest, kaiusus olemisest ja unerituaalidest. Unejuttu saab ka lugeda väiksem kõhukotis või meil on väiksem tihti suurema voodis sel ajal ja uudistab mänguasju ning kuulab juttu. Olen hästi palju tunnustanud ka seda, kui suurem on õrn või hellitab pisikest, et ta mõistaks kui oluline on tema uus roll meie suurenenud peres. Kui suuremaga on asi pooleli, siis olen palunud väiksemal oodata, ta küll ei saa sellest aru, aga suurem näeb, et kõik on võrdsed perekonnas.
Ta on neljaaastane, rõhutasin seda, et ta on suur ja tähtis ning saab väikevennale kõike õpetada ja olla eeskujuks.
Mul on laste vanusevahe väiksem olnud (2a, 3a) ja ma olen vastupidiselt rõhutanud seda, et nojah praegu ei oska beebi veel midagi, aga see on tühiasi, varsti oskab juba kõike, mida temagi, ja saavad toredasti koos mängida.
Ühesõnaga, ma olen üritanud vältida vanemal lapsel nii seda suhtumist, et väike olla on parem (kõik muudkui sehkendavad ta ümber, tema on väike ja tähtis) kui ka seda, et väike olla on halvem (uus laps on mõttetu titt, kes midagi ei oska, sina oled suur ja tähtis), vaid üritanud oma vanemaid lapsi veenda, et nad on nooremaga tegelikult täitsa üheväärsed lapsed ja kindlasti saavad neist suured sõbrad. Mis seal salata, tegelikult on tulnud/tuleb eelkooliealiste laste puhul vanemale tihti meelde tuletada, et pole tema kohustus ega õigus nooremat õpetada ja kamandada.
Mul on laste vanusevahe väiksem olnud (2a, 3a) ja ma olen vastupidiselt rõhutanud seda, et nojah praegu ei oska beebi veel midagi, aga see on tühiasi, varsti oskab juba kõike, mida temagi, ja saavad toredasti koos mängida.
Tegin ka sama asja enne beebi sündi juba, et rääkisime sellest, mida beebid teevad, oskavad. Selle mõttega, et suuremale poleks üllatus, et beebid nutavad ja pole esialgu just eriti põnevad mängukaaslased.
Eks neid lähtekohti ja rõhupunkte on erinevaid, mida täpselt teha. Minu suurem laps kindlasti ei mõtle, et väiksem on mõttetu titt, vaid hoiab teda väga, samas ei ole ka nähtavat armukadedust. Ilmselt on see vanusevahe piisavalt suur, et suur ei näe väikest enda kõrval nii suure konkurendina.
Meie ei saanud hakkama, tekkis suur armukadedus esimesest päevast. Kuigi lugesin kuidas tuleb eeltööd teha ja kuidas on õige pesle sündi käituda. Vanusevahe 1a 8 k. Vanem laps hästi aktiivne, ta ei püsinud mu kõrval et nt raamatut vaadata kui beebit toitsin, tiris mind mängima aga ma ei katkestanud 2 nädalase toitmist, mistõttu hakkas meid puidust klotsidega loopima jne. Mähet toob senini rõõmuga ja mängivad nüüd koos ka nt peitust, ags samas kõndima õppida ei lase, lükkab selja tagant pikali näiteks. Ei tea kaua see armukadedus veel kestab, mees tassib kogu aeg kahte last süles et vanem ei solvuks, mina ei joua.
