Ma leian, et selle teema puhul ei ole põhiline point mitte üksikemadus, vaid tugivõrgu puudumine. Sest paraku väga väga palju on neid naisi, kellel on küll mees, aga ta ei tegele lapsega absoluutselt. Selliste meestega elavatel naistel on kindlasti raskem kui üksikemadel, sest lisaks sellele, et nad on üksinda lapsekasvatamisest väsinud, on nel ka kodus keegi, kes leiab et võiks ikka äge söök laual olla iga päev ning seksi tahaks ka. Üksinda elades teed mis tahad, ilma et keegi sulle nõudmisi seada üritaks. 2-aastane peaks ju vara magama minema, nii et õhtud peaks ju omale jääma.
Mina olen ka oma lapsi kasvatanud nii, et ei olegi kedagi, kes neid hoiaks aegajalt. Vanavanemad ühed kaugel ja teised lihtsalt kunagi ei võtnud lapsi enda juurde. Mees mul küll tegeleas lastega, see oli hea. Aga ikkagi tundsin puudust kellestki teisest, kellega lapsi jätta, nii et saaks ise koos mehega kuhugi minna. No nii nagu paljudel on vanaemad.
Lohutaks ka, et aja möödudes läheb kergemaks. Kui laps on juba 3-4, siis saate hakata lapse sõpru külla kutsuma. Meil näiteks on kujunenud nii, et mõni päev võtab mõne lapse sõbra ema/isa minu lapse koju ja laps mängib seal, sööb õhtusööki. Teinekord jälle võtan mina. Ja kui lapsed on juba 4+ ja sul endal on vaid üks, siis see kui kaks last on sul kodus, annab sulle ka aega ajalehega maha istuda kui lapsed mängivad.
Ma vaatangi lasteaias, et just ühe lapse vanemad on eriti varmad teiste laste küllakutsujad. Siis lapsel ju mängukaaslane.
Teema: väikelapsega üksikema ja hullumas
sellised nõrgad ei peaks üldse lapsi saama
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]sellised nõrgad ei peaks üldse lapsi saama[/tsitaat]
Kahjuks ei ole see alati ette ennustatav, kui nõrk või tugev sa oled, kui olukord on käes. Palju mehedki, kes on naisega enne aastaid koos elanud ja alati lapsest unistanud, lasevad olukorraga silmitsi jäädes pere juurest jalga. Mis siis veel naine, kes on oma probleemidega üksi. Vähemalt teemaalgataja tunnistab probleemi ja loodetavasti otsib abi, et olukord lahendada.
Mina ei oska muud moodi aidata kui öelda, et sa pead v’tma endale kasvõi paar õhtut/päeva kuus vabaks. PAlu vanemaid, et nad sel ajal hoiaksid. Sa lihtsalt mine ja käi kasvõi kinos. See on väga tähtis.Teiseks proovi sättida nii, et magad laup. pühapäeval lõuanaund koos laspsega, mitte ei korista. Kolmandaks lohuta end sellega, et vaid ühe lapsega saad sa kindlalt uue suhte. Ja nii mõnegi mehe jaoks ongi hea, et sul ei ole eksi, kes töllerdaks su elus.
Laste isalt nõuaksin mina elatusraha- tema ei pea sugugi mugavalt oma pere rüpes elama. Mina läheks välja lõpuni – kui vaja teeks dna testi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma tean kui raske on väikese lapsega, aga see ei ole õige, et sa lased mehel puhtalt pääseda vastutusest. Mis tähendab, et mees elab oma elu? Miks ta siis lapsi teeb süüdimatult kui ta ei kavatse pärast naist aidata? Mina sinu asemel võtaks mehega ühendust ja ütleks talle, et tal on lapse ees kohustused ja lisaks peab ta sind majanduslikult toetama. Seadus näeb nii ette, ei ole tal kusagile põgeneda. Mind ei huvitaks, et mees tahab elada oma elu. Oma elu on meil kõigil, tema pole parem kui meie kõik, mis sa teed talle privileege, pane kord majja ja nõua oma õigused välja. [/tsitaat]
Meest lapsega vägisi suhtlema ei pane, aga majanduslik toetus aitaks kasutada vahel hoidjat, hiljem näiteks last laagrisse saata vms, et endale aega jääks.
Seda teemaalgatust peaks alati esile tooma, kui rasedatel üksikemadel soovitatakse soojalt sünnitada väitega, et lapsest on palju rõõmu. Mitte kunagi ei arvesta soovitajad, et inimesed on erinevad ja asjad, millest nad rõõmu tunnevad, on ka täiesti erinevad. Ikka ja alati on sama jutt: sünnita muidugi, küll sa hakkama saad. Kus nüüd on need taganttõukajad, kui üks selline ema on rahuloelmatu ja hädas?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
ma olen isegi sinuga päri…aga siin ta on nüüd ja olen hädas. Sellepärast on teema kaheti püstitatud. Üheti, et rääkige rohkem, et üksi (vahest ka kaksi) last kasvatada on väga väga raske ja ainsad mured ei ole rahas.
teisalt otsin lahendust metsikule väsimusele ja stressile. [/tsitaat]
No ma ei saa kuidagi rääkida, et üksi last kasvatada on raske, kui minu meelest on see hoopis väga tore ja meeldiv. Raha on teineasi.
soovitan ikkagi nädalavahetusel leida lapsehoidja, et nt käia joogatrennis, pilateses vms. st et oleks oma aeg. minul hoidis last lapse isa sel ajal.see päästis. kuskil spetsialistide juures on raske käia kui oled tööpäeviti tööl ja sel ajal ei saa.aga tegelikult oleks neid vaja, Tallinna Perekeskus võiks olla üks võimalus.
uue mehega tutvusin internetis, suhtlesime sel ajal kui minu laps magas.esimesed kokkusaamised olid sel ajal kui laps oli minu vanemate juures, teises linnas.nõudis veidi logistikat aga toimis.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Pere teab kui katki ma olen, olen murdunud nende nähes. Täiesti endast välja läinud. Kahjuks ei võta nad sellele vaatamata last rohkem. Ööseks on nad võtnud kahel korral. Kord kui olin haige ja üks kord veel, siis sain välja. Magada küll mitte, sest ema helistas juba enne 8-t, et mis kell järele tulen. Siis tema teab söögiga arvestada.
Mul ei ole kahjuks nende abile loota, ei hakka varjamagi, et panustasin otsust tehes nende abile aga seda ei tulnud.
Rahaliselt lapse isa juba toetab ja tänu sellele tulen ka enam vähem toime ning puudust ei ole. Samas lapsehoidja oleks luksus, mille lubamisel peaksin millestki loobuma. Kuidas sa aga loobud millestki kui juba niigi ostan ja otsin internetist teise ringi asju. Nagu ütlesin, puudust ei ole aga samas elame kokkuhoidlikult. Lapsehoidjat olen kaalunud, aga see pole nii, et palkad ühe korra paariks tunniks. Laps peaks harjuma. Ma siiski hoolin tema tunnetest ja üritan parimat. Kaalusin mingi aeg trenni aga see tundus vale. Peale lasteaeda lohistada ta endaga kaasa trenni ja jätta pärast pikka päeva mängutuppa. No ei ole ju õige![/tsitaat]
Aga proovi, vaata, äkki lapsele sobib sinuga trenni minna ja mängutoas mängida. Ma tean paljusid, kes nii teevad ja kellele see ka sobib. Kui sa pole proovinud, siis sa ka ei tea.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ok, mul on sinu pärast heameel. Siiralt. Tahaksin väga tunda nii, et see oleks tore.
On sul häid mõtteid või vihjeid jagada? [/tsitaat]
Kirjelda natuke oma vabu päevi. Kuidas käitud sina, kuidas laps? Mida teete?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]Rahaliselt lapse isa juba toetab ja tänu sellele tulen ka enam vähem toime ning puudust ei ole.[/tsitaat] Kui rahaliselt on nii kitsas, et ei ole oma vaimse tervise säästmiseks isegi võimalust lapsehoidjat palgata, siis on ikka küll puudus. Ei pea alati olema näljas ja kodutu, et olla hädas. Paljuga see isa siis toetab, kas miinimum (160¤ kuus) tuleb ikka kokku? Ning kui sellest ikka ei piisa, siis ehk rääkida temaga, et summat suurendada? Sest kui tal on oma pere ja sina ja laps olete \”saladus\”, siis lapsega ta sind ju ei aita ning oleks õiglane kui ta selle arvelt siis rohkem maksaks. Vähemalt mulle tundub nii. [tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]Lapsehoidjat olen kaalunud, aga see pole nii, et palkad ühe korra paariks tunniks. Laps peaks harjuma. Ma siiski hoolin tema tunnetest ja üritan parimat. Kaalusin mingi aeg trenni aga see tundus vale. Peale lasteaeda lohistada ta endaga kaasa trenni ja jätta pärast pikka päeva mängutuppa. No ei ole ju õige![/tsitaat] Lapsehoidja ja trenni osas ei oska midagi väga öelda, mul ei ole selline hull altruist, et ma teiste nimel (isegi oma lapse nimel) oma vajadusi nii sügavalt eiraksin. Kas tal tekib mingi sügav trauma paar tundi teise inimesega olemisest? Ei usu. Paar korda sinu emaga olemisest ju ei tekkinud, samas ei tundu, et su ema (lapse vanaema) väga suur ja tähtis osa lapse elust oleks, võõras inimene nagu iga teine lapsehoidjagi. Samas, sina murdud suht varsti kui natuke oma aega ei saa, see on sinu postitusi lugedes selge.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ma olen selle ise läbi teinud ja tõesti oli nii raske vahel, et ma ei suutnud peale ahastuse ja viha midagi tunda, oli hetki kui tahtsin autoga ennast koos lapsega kusagile vastu seina sõita või kõrgelt alla. Lapsel olid ka terviseprobleemid ja mitte keegi mind ei aidanud, ainult võõrad palgalised hoidjad vahel, neile maksmiseks pidin aga jälle veel rohkem töötama.
ellu jäin, ühe perioodi võtsin antidepressante ka ja see ikkagi aitas, tegi tuimaks, sain magada, jaksasin rohkem töötada ja psüühika kosus.
See kõik on jäänud peaaegu 15 aasta taha. Ma armastan oma vanemat last aga aitan teda kui ta seda vajab, praeguseks on ta juba aastaid iseseisev, kuid suurt lähedust meil pole.
Mind pole mu poeg kunagi kallistanud, olin selline karm ema kes püüdis asjad koos hoida ja ellu jääda. Isa, kes sai kogu sellest raskest perioodist eemal olla, suhtleb praegu temaga vahetevahel ja isaga kohtudes avastasin hiljuti, nad kallistavad.
Kuidagi valus oli seda näha. Arvatavasti ei saa poeg seniaajani aru, miks ma nii karm pidin olema ja miks meie elu tema lapsepõlves nii raske oli.
Ma ei hakka talle rääkima, et tema isa ei suutnud taluda kõiki neid tema tervisega seotud probleeme ja häbenes käitumishäiretega lapsega seltskonnas olla ja erilise lapsega poes käia. Minul polnud valikut, mina olin ju ema. Ma ei tea, kas oleksin jõudnud veel rohkem pingutada, et lapsele ka rõõmus lapsepõlv kindlustada või oleksin siis veel rohkem katki läinud. Ma sain ka majanduslikult ikkagi hakkama, arvestama pidin aga polnud hullu, emotsionaalselt olin aga väga katki ja kuigi hiljem loksus mu elu paika, tekkis uus suhte ja teine laps, ei saa ma endast seda vanema lapsega üksielatud perioodi kuidagi välja. Jah, meil oli ka ilusaid hetki aga neid oli vähe.[/tsitaat]
Lugesin su lugu ja tahaks sind ise su vapruse eest kõvasti kallistada! Olen midagi sarnast läbi elanud, sellepärast vist läkski nii südamesse. Esimene abielu lõppes mehe vaimse ja füüsilise vägivalla tõttu (okei, mina olin sel ajal nii naiivne ja pere loomise tuhinas, et ei osanud katkist ja tasakaalutut natuuri ära tunda<<)ja sellest abielust jäi minuga pärast lahutust laps. Mees lapse kasvamist ei toetanud, ei moraalselt ei rahaliselt. Hiljem täiskasvanud lapsega siiski on kontakteerunud ja sama lugu: isa näib talle olevat kena inimene, kellele eluraskused on liiga teinud ja kellele kaasa tuleb tunda, kuid ema karm helluseta naine, kes tema lapsepõlve ära on rikkunud. Tajun tema süüdistavat hoiakut selle eest, et pole talle suutnud sellist lapsepõlve pakkuda, nagu ta oleks tahtnud. Ja muidugi kannan endas ka süütunnet selle pärast. Muuta ei saa kahjuks midagi enam. Ometi näen minevikku analüüsides, et andsin tookord parima, mis mul anda oli – rohkem lihtsalt sellel hetkel ei olnud – ei emotsionaalselt, ei materiaalselt.
Abielurikkumise ja hooramise kibedad viljad, mis muud.
Eks see ongi Eesti naiste tase, olla mingi libu ja lasta ennast ilma kummita mingitel abielumeestel koinida
esimene teema,minu perekoolis olemise ajaloos, kus mu esimene mõte oli, et SEE ema on täitsa normaalne, too see titt minu juurde mõnel õhtul.
aga siis tuli meelde, et ma ju ise käin trennis, ja mu kodu on nii tilluke ja mul pole enam sellist \”kõik on meetri kõrgusel\” elamist 😉
see kõik tahaks ümberorganiseerimist.
aga jah, esimene kord, kui ma võtaks võõra tite hoida, sest ma tahan sellele lapsele millegipärast head.
äkk ion veel mõni minusugune ,paremate võimalustega?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]esimene teema,minu perekoolis olemise ajaloos, kus mu esimene mõte oli, et SEE ema on täitsa normaalne, too see titt minu juurde mõnel õhtul.
aga siis tuli meelde, et ma ju ise käin trennis, ja mu kodu on nii tilluke ja mul pole enam sellist \”kõik on meetri kõrgusel\” elamist 😉
see kõik tahaks ümberorganiseerimist.
aga jah, esimene kord, kui ma võtaks võõra tite hoida, sest ma tahan sellele lapsele millegipärast head.
äkk ion veel mõni minusugune ,paremate võimalustega?
[/tsitaat]
Jutt pole ju titest.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Abielurikkumise ja hooramise kibedad viljad, mis muud.
Eks see ongi Eesti naiste tase, olla mingi libu ja lasta ennast ilma kummita mingitel abielumeestel koinida[/tsitaat]
Abielurikkumise ja hooramise kibedad viljad, mis muud.
Eks see ongi Eesti meeste tase, olla mingi litsmees ja rikkuda oma abieluvandeid mingeid kõrvalisi naisi kummita koinides (ning siis seda \”armastuse vilja\” ignoreerides ja mitte toetades).
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Just. Toetagu niigi palju, et saaks vahepeal mõneks tunniks lapsehoidja palgata ja ema saaks end tuulutada.[/tsitaat]
No kasvõi sedapidi, peaasi, et toetaks.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Jutt pole ju titest.[/tsitaat]
jutt on vägagi titest. (ok 2 aastasest titest)
kui see titt saaks kellegi hoida, saaks ema ennast tuulutada. saaks kodus koristada, saaks 3h muretult juuksuris istuda.
see ema saaks \”korda\” ja titel oleks rõõmsam elu.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Pere teab kui katki ma olen, olen murdunud nende nähes. Täiesti endast välja läinud. Kahjuks ei võta nad sellele vaatamata last rohkem. Ööseks on nad võtnud kahel korral. Kord kui olin haige ja üks kord veel, siis sain välja. Magada küll mitte, sest ema helistas juba enne 8-t, et mis kell järele tulen. Siis tema teab söögiga arvestada.
Mul ei ole kahjuks nende abile loota, ei hakka varjamagi, et panustasin otsust tehes nende abile aga seda ei tulnud.
Rahaliselt lapse isa juba toetab ja tänu sellele tulen ka enam vähem toime ning puudust ei ole. Samas lapsehoidja oleks luksus, mille lubamisel peaksin millestki loobuma. Kuidas sa aga loobud millestki kui juba niigi ostan ja otsin internetist teise ringi asju. Nagu ütlesin, puudust ei ole aga samas elame kokkuhoidlikult. Lapsehoidjat olen kaalunud, aga see pole nii, et palkad ühe korra paariks tunniks. Laps peaks harjuma. Ma siiski hoolin tema tunnetest ja üritan parimat. Kaalusin mingi aeg trenni aga see tundus vale. Peale lasteaeda lohistada ta endaga kaasa trenni ja jätta pärast pikka päeva mängutuppa. No ei ole ju õige![/tsitaat]
Lapse isa on see, kes peab muretsema, et kes last hoiab, võta temaga ühendust ja ütle talle, et tal on 2 varianti: kas annab raha juurde kindla lapsehoidja palkamiseks või hakkab ise veetma kindaid aegu oma lapsega, et sina saaks puhata ja vaba aega teinekord üksi veeta, oma asju teha. Ja kui ta raha andma nõus ei ole, siis viid lapse tema juurde ja ütled, et nüüd on tema kord mudilast hoolitseda. Mina teeks nii, tal pole kusagile põgeneda, tema vastutus peaks olema sama suur kui sinu oma. Ja kui tema pole nõus võtma, siis viiks mehe sugulastele hoida. Vot nii.
Esiteks: Raha ei päästa antud olukorda!
Teiseks, sugulased ei pea kannatama teema algataja otsuste pärast.
Kolmandaks: Ravi on hetkel ainuõige lahendus.
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Lapse isa on see, kes peab muretsema, et kes last hoiab, võta temaga ühendust ja ütle talle, et tal on 2 varianti: kas annab raha juurde kindla lapsehoidja palkamiseks või hakkab ise veetma kindaid aegu oma lapsega, et sina saaks puhata ja vaba aega teinekord üksi veeta, oma asju teha. Ja kui ta raha andma nõus ei ole, siis viid lapse tema juurde ja ütled, et nüüd on tema kord mudilast hoolitseda. Mina teeks nii, tal pole kusagile põgeneda, tema vastutus peaks olema sama suur kui sinu oma. Ja kui tema pole nõus võtma, siis viiks mehe sugulastele hoida. Vot nii. [/tsitaat]
Normaalne soovitus voi? Ma ei laseks elus ule oma kodu läve mehe minu petmisest tekitatud titte. Seda naist ja last ei oleks minu jaoks olemas.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ok, mul on sinu pärast heameel. Siiralt. Tahaksin väga tunda nii, et see oleks tore.
On sul häid mõtteid või vihjeid jagada? [/tsitaat]
Aga ma ei teagi mis vihjeid või asju jagada. Tegime lapsega asju koos, chillisime ja olime niisama lahedad 🙂 Mängisime, rääkisime jne. Oma asju tegin siis kui laps magas või vahel kui viisin lapse hoida. Ma muidugi jah päris seda ette ei kujuta, et mitte kunagi last hoida ei vii. Mul oli vastupidi, laps oli iga nädal korra isaga, aga ma pmst lihtsalt nutsin need õhtud teki all- mul oli väga raske nii pisikesest lapsest eemal olla(lahutasime, kui laps oli 1). Mulle oleks taevaõnnistus olnud, kui poleks pidanud üldse lapsest eemal olema. Nüüd kui laps suurem, siis on muidugi eluterve, et ta saab isaga olla ja mina ehk veidi ka oma aega, aga vanuses 1-3 oli mul väga väga raske ja kurb igakord kui last kodus polnud. Ise nö. vabatahtlikult oleksin hoida viinud ehk 1-2 korda aastas.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Normaalne soovitus voi? Ma ei laseks elus ule oma kodu läve mehe minu petmisest tekitatud titte. Seda naist ja last ei oleks minu jaoks olemas.[/tsitaat]
Pole sinu asi, tegu on mehe lapsega ja mehel on lapse ees kohustused.
Tere, Teemaalgataja
Millises linnas elad?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Normaalne soovitus voi? Ma ei laseks elus ule oma kodu läve mehe minu petmisest tekitatud titte. Seda naist ja last ei oleks minu jaoks olemas.[/tsitaat]
Ja petjast mehe, kes oma lapsest ei hooli, lased loomulikult nunnutades tuppa ja voodisse.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tere, Teemaalgataja
Millises linnas elad?[/tsitaat]
Küsin sama. Ehk saaksin su last hoida, tasuta muidugi.
Mina olin ka 4 aastat üksikema. Seega saan sinust aru. Praeguseks olen juba abielus, aga ka koos elades pole sugugi elu lihtne ja roosiline. Lisaks enda ja lapse eest hoolitsemisele tuleb arvestada ka mehega.
Mind aitas tohutult see, et ma läksin lapsega kodust välja. Saime sõpradega kohvikus kokku, käisime matkal, erinevatel üritusel. Leidsine endale sõbrannad, kellel olid samuti väiksed lapsed. Kui laps sai kahe-aastaseks, siis läksin ise õppima ja õde hoidis last. Majanduslikult oli veidi keeruline, kuid saime hakkama. Privaataega mul palju ei olnud, aga ma lahendasin selle vajaduse nii, et tegimegi kõike koos lapsega. Seega soovitangi sul lihtsalt püüda teha seda, mida sa tahad, kuid teha seda kas koos lapsega või leida lapsehoidja.
Sinu suurim mure on üksindus. Pole kerge olla üksinda ja kõige eest vastutada, ja just see teebki sisemiselt haigeks. Tekivad mingisugused ebamäärased ja vahel isegi kummalised hirmud, enda süüdistamised ja muud taolist. Ravi ma sellele välja ei mõelnudki, lihtsalt nii oli ja tuli tugev olla. Sain hakkama ja vajadusel saan veel hakkama.
Sa saad hakkama, kuid ära enda vajadusi kunagi unusta.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
