Ma mõtlesin vahepeal pikemalt selle sõnavara keerukuse üle – et ega tegelikult ei olnud need keerulised ajaloolised mõisted minule lapsena kuidagi lihtsamad kui mu lastele. Ei kandnud ka mina viiske, kedranud lõnga ega muud sellist, lihtsalt suure lugemisega sai kontekstist selgeks, millega umbes tegu.
Selle mõtte lõpetuseks näiteks guugeldasin, et mis asi täpselt on värten – eluaeg olen just tänu kirjandusele teadnud, et see vuriseb ja torkab ning kasutatakse ketramisel, aga kuidas välja näeb, pole olnud põhjust kunagi vaadata. ????
Kui ma meenutan, kuidas lapsena valimatult kõike järjest lugesin, kuna ega muud midagi eriti teha polnudki (telekast näitas 3 kanalit, lasteekraan oli kindlal ajal õhtul pool tundi jne), siis mind lapsena ei häirinud ka see, et ma aru ei saanud, lihtsalt ahmisin raamatuid lugeda. Minu vanemad olid sellised, et eeldasid, et lapsed tegutsevad omaette ja ei tüüta täiskasvanuid, see tähendas, et jäi ka ära võimalus minna ja küsida, mida mingi sõna tähendab (ma poleks julgenudki küsima minna), samas näen, et minu enda lapsed (praegu 7 a ja 5 a) küsivad väga palju erinevate sõnade tähendusi. Ja seda ka siis, kui ise omaette loevad ja midagi arusaamatuks jääb, või tulevad ja paluvad, et vaataksime koos internetist mingit asja, mis lugedes neile silma-kõrva jäi.
Mõtlesin veel, et üks põhjus, miks traditsioonilisi muinasjutte praegu vähem loetakse, on kindlasti see, et lasteraamatute valik on meeletu. Praegu on kasvõi igasuguseid loodus-, teadus-, kunsti- jne raamatuid lastele väga palju, mitte lihtsalt ilukirjandust.
