Teema: Vanaema muretseb lapselapse kõne pärast.

#4081253:

Olen vanaema ja mures lapselapse kõne pärast. Lapselaps (poiss) praegu 2a5k. Eile oli poja minu pool ja kirjutasin üles kõik mis ta ütles. Päeva lõpuks sain kokku üle 80-ne sõna. Mitmed sõnad ilma esitäheta. Sõnapaaridest oli n uks kinni, issi opa, mis see on, palun juua, ilus pall. Kas peaksime muretsema lapse kõne pärast ja kuhugi pöörduma? Lasteaed märku pole andnud.

Ema ja isaga võiks käida, et kas nad on sama märganud.

80 sõna on igati normaalne hulk 2,5-aastase kohta. Iga laps areneb omal kiirusel, aga sinu lapselapse pärast muretseda pole küll vaja.

See vastab eakohasele arengule, kahepoolene kasutabki kahesõnalisi lauseid ja kõik sõnad ei pea olema täpsed. Kui laps saab aru lihtsamatest käsklustest, täidab neid, ajab juttu, on kõik normaalne.

Mina vanaemana ei tükiks vahele ja probleemitsema, kui ema ja isa ei näe probleemi ja tegelikult ka sinu kirjelduse järgi on kõik ok. Sa ise vist lihtsalt täpselt ei mäleta, kuidas 2-3a areng oli. Pealegi hindavad last perearst, lasteaed jne, kui keegi ei näe probleemi, siis pole küll vanaema asi hakata mingit kirjapulgaga detektiivi mängima.

Näed, loe, su lapselaps on täiesti normaalse eakohase arenguga: https://www.logopeed.ee/et/nouanded/136-nouanded/koneareng/211-koneareng

#4081253:

Olen vanaema ja mures lapselapse kõne pärast. Lapselaps (poiss) praegu 2a5k. Eile oli poja minu pool ja kirjutasin üles kõik mis ta ütles. Päeva lõpuks sain kokku üle 80-ne sõna. Mitmed sõnad ilma esitäheta. Sõnapaaridest oli n uks kinni, issi opa, mis see on, palun juua, ilus pall. Kas peaksime muretsema lapse kõne pärast ja kuhugi pöörduma? Lasteaed märku pole andnud.

Haige!!

#4081508:

Kes see “me” sul muidu on, kes muretsema peaks ja kelle nimel sa räägid? Last kasvatavad tema vanemad, ema ja isa, sina pole kumbki neist, seega kes see “meie” sul on? Pead ennast ka sinna peresse kuuluvaks ja meietad, aga tasub vaid üheks päevaks laps sinu hoolde jätta ja lähed ema-isa selja taga avalikus foorumis susima, et kas ikka lohakad lapsevanemad on midagi äkki märkamata jätnud.

Lasteaed pole märku andnud, irv. Kellele nad teatama peaks, sinule või? Juba see, et sul on täpselt teada, kas ja mis teemadel lasteaed ja lapsevanemad omavahel suhtlevad, näitab et oled urgitseja. Nüüd on vaja ennast upitada, näete, kus päästelaev purjetas randa, MINA kirjutasin terve päeva lapse sõnu üles ja tänu minule tuleb teil nüüd pöörduda, kuhu vaja!

Kui minu lapse vanaema niimoodi käituks, oleks see viimane kord, kui ta lapse enda juurde saab. Pooleks tunnikski ei jätaks.

Sorri, aga sa oled ka ikka jube hüsteeriline ja värsked mammad siin üldse hirmus tundlikud, ma vaatan.

Minu meelest on korrutatud ette ja taha, kui oluline on võimalike probleemide märkamine last ümbritseva tugivõrgustiku poolt – miks siis lüüa risti vanaema, kes ka lihtsalt märkas, ehkki tõenäoliselt õnneks ennatlikult, et lapse sõnavara äkki ei vasta tema ealisele arengule?! Saab ju lihtsalt ja viisakalt öelda, et probleemi pole, 2,5-aastane laps võibki u niisugusel tasemel rääkida – aga ei, vaja too muretsev vanaema haigeks tembeldada ja karjakesi maha trampida, et ta jumala eest tunneks, kui tühine on tema mure omaenese lapselapse pärast ja kui mittekeegi tema selle lapse jaoks peaks olema.

Loomulikult vastutavad lapse eest eelkõige vanemad, kuid kõik vanemad ei olegi pädevad lapse võimalikke probleeme märkama, nii kahjuks on. Ja siis on tegelikult tore, kui vähemalt on selline vanavanem või muu hea lähedane inimene, kes muretseb ja märkab – mitte ülearu pealetükkivalt, kuid tõstatab küsimuse, kui see tekib. Siinsed tundlikud mammad aga võtavad küsimust lapse tervise ja arengu kohta kui isiklikku solvangut – MINU maailmanaba loomulikult räägib nagu kulda, MINU lapsele küll mingi könn vanaema ei tule ette kirjutama, mitu sõna ta ütlema peaks, kui too jobu tahab veel lapselast hoida, siis hoidku mokk maas! Nõme ja naeruväärselt ületundlik suhtumine!

Vähemalt küsis ta enne siit, mitte ei pannud logopeedile aega kirja ema selja taga… Ja sai teada, et see on kõik eakohane ja tavaline. Vast siis ei lähe lapse emale “muret kurtma” ja suhteid rikkuma. Väga tüütud on need paanitsevad vanaemad, endal on viimasest väikelapsega tegelemisest möödas 30+ aastat, aga vot kui imik vaatab korraks poolunise ühe silmaga silmaga, “diagnoosib” see kohe nägemispuude ja laisa silma (oma susiva vanema näitel, aga ta ongi paanikatekitaja terviseärevik ja arstide püsipatsient, polegi paremat loota sealt).  Kuipalju see vanaema üldse lapsega aega veedab, peale sõnade üleskirjutamise?

Kui lasteaiast tagasisidet pole, ju siis on kõik korras.

Lasteaias hindavad logopeedid lapse kõnet tavaliselt  alates kolmandast eluaastast.

Lasteaia õpetaja oskab märgata ka seda kui laps vajab logopeedilist abi varem .

Olen ise õpetajana vajadusel soovitanud vanematel lapsega logopeedi juurde pöörduda kui näen , et lapse kõne areng ei ole eakohane.

Õpetaja  näeb rühmas paljusid sama vanuseid lapsi korraga , üldiselt kõik erisused hakkavad silma – kõrva.

Kui lapse kõne ei ole eakohane, siis usun, et vanemaid ka teavitatakse sellest.

#4082147:

Igal juhul on kõne arengule kasulik vanaemaga veedetud kvaliteetaeg ja koos mängimine, sest vanemad seda võibolla iga päev ei jaksa ning mida rohkemate erinevate inimestega laps vestlemise kogemust saab, seda parem.

Kas sa nimetad kvaliteetajaks seda, kui vanaema kirjutab terve päev üles kõiki sõnu ja loeb neid, selle kõrvalt ei jää küll aega siin mingiks kvaliteetajaks.

Ma ei saa aru, miks te nii õelad inimese vastu olete, kes lihtsalt siiralt muretseb lapse arengu pärast?
Mina selles küsimuses küll midagi imelikku ei näe, täitsa normaalne, et vanaema muretseb.
Tema kusjuures tuli siia nõuandeid otsima, mitte teisi tänitama. Milleks üldse vastata nii õelalt, olete ise kõik oma elus õigesti teinud?

Kui ma mäletan mingist logopeedi veebiloengust õigesti, siis saab aidata kaasa lapse kõne arengule nii, et täiendada korrates lapse öeldud asju: nt laps ütleb: “Ilus pall.” Täiskavanu ütleb: “Jaa, ilus punane pall.” või “Jaa, ilus ümmargune pall.” vm.

Ja kui laps hääldab midagi valesti, siis mitte kurjustades, vaid positiivselt ja julgustades korrata õige variant lihtsalt, nt: Laps: “ass”. Täiskasvanu: “Jaa, see on kass.”
Ma ise olen oma 3,5a lapsele korranud silp-haaval, nt ka-ka-kass. Nt lasen tal “ka” öelda ja siis kui ta “ka” on öelnud, siis lasen tal “ss” öelda ja siis järjest kiiremini kordame kahte silpi, “ka” “ss”, “kass”.

Lasen tal silphaaval keerulisemat sõna järele korrata, kui tal esimest korda pikemat sõna kuuldes kohe õige kordus ei tule, päris sageli on tükk tööd, et mõne pika keerulise sõna silpide kaupa kordamisega õigesti saaks sõna 🙂

Aga 2,5 poole aastaselt ei peagi veel nii keeruliselt oskama, peaasi, et õppimisrõõm ja õppimishuvi alles jäävad, küll see kõne ka areneb siis 🙂

Tean peret kus ka vanaema tundis muret (võrdlused varasemast olemas elus eks). Ja lasteaed arvas, et kõik ok, vanemad ka. vanaema pidavat olema vana, rumal, kaasajale mittevastavate teadmistega ja õudne paniköör.

Nüüd pere enam nii ei arva, oleks tulnud kohe aru saada, et ongi päriselt probleem.

Seega ei maksa alati loota mingite lasteaedade ja võõraste onude-tädide peale, seal on paljudel kasvatajatel täiesti suva lapsest X või Y. Olge realistid ikka. Igaüks võiks siiski vähem või rohkem muret tunda kui selline märkamine on.  Selles peres oleks saanud ilmselt palju paremini kõik minna kui poleks lasteaia peale lootma jäänud.

Ilmselt oskab laps siiski rohkem sõnu kui need 80, mida ta sel päeval kasutas. Lisaks on lapsel ka passiivne sõnavara ehk sõnad, mida ta ei ütle, aga millest saab aru. Mina keskenduks sellele, et kui palju laps kõnest aru saab. Nii mõnigi on vähesema jutuga, aga mõistab väga hästi. Kui tundub lihtsama kõne mõistmisega on probleeme, siis tasuks pöörduda logopeedile. Minul on selline laps, kellel oli ja on kõne mõistmisega raskusi. Kõne arenes aeglaselt, aga pidevalt. Lgopeedil käib alates 2a vanusest. Nüüd ta juba koolieelik, aga ikka iga päev pean mingeid lauseid ümber sõnastama ja lihtsustama, et ta aru saaks.

Mis plaanid kooliga seoses on? Kuhu kooli või mis õppekavale sellised lapsed lähevad, kas olete saanud mingite spetsialistidega juba arutada ka? Küsin, kuna mul endal sama murega laps, aga päris koolieelik ei ole veel.

Oleme käinud spetsialistide juures. Ta ei vaja mingit muud lisatuge kui lasteaia logopeed, kelle juures käib. Läheb tavakooli ja õppima hakkab tavalise riikliku õppekava järgi. Oleme ise teinud kodus ka tööd selleks, et kõneaerngut toetada. Tänaseks päevaks mõtleb ise juba vahvaid jutte välja ning räägib meile neid ilmekalt. Kõige raskem tema jaoks korrektse küsimuse sõnastamine, käändelõpud ja lauseeitus. Aga areng on olnud pidev ning koolis hakkama ta kindlasti saab, aga mitte nii lihtsalt kui mõni teine.

#4083835:

Ma ka ei saa aru, mida vanaema valesti tegi, et siia küsima tuli ja enne uurimistööd tegi?

Valesti oli sõnastus “kas peaksime muretsema ja kuskile pöörduma”. Muretsevad ja pöörduvad ikka lapsevanemad üksi. Samuti teatab lasteaed asju ainult lastevanematele. Sellest kumab läbi, et vanaema tahab võtta endale suuremat kontrolli kui tema sugulusaste annaks.

Samuti oli valesti ja väga kontrolliv kirjutada üles lapse kõik sõnad päeva jooksul. Sellist asja ei tee isegi spetsialist, kelle jälgimisel laps mitu tundi on, rääkimata kellestki, kellel ei ole vastavat haridust mingeid mõõtmisi läbi viia. Näitab ka ära, et suur “mure” oli juba olemas hommikul päeva alguses, kui tekkis ennetavalt idee hakata sõnu üles kirjutama – lihtsalt lapse taseme kontrollimiseks siis. Laps on inimene, mitte mingi subjekt, kellega igaüks võib hakata mõõtmisi ja teste tegema. Mis tunne oleks vanaemal endal, kui käib ilusti arstide juures ja on täies elujõus terve inimene, aga 15 aastane lapselaps hakkab kahtlustama dementsust ja lindistab vanaema kõne terve päeva jooksul. Ilmselt oleks häiriv tunne, sest see ei ole ilus viis, kuidas oma mure teise tervise üle välja näidata. Näitab, et mure ei olegi siiras, vaid see on mingi kontrolliv ärapanemise vajadus.