Teema: vanemad kooli lapse halva õppeedukuse pärast

Õppenõukogu ette kutsumine on üks viimaseid liigutusi. Enne seda on lapsega räägitud, õpiabi ja järelvastamisvõimalusi pakutud, vanemaga räägitud – kuid laps ei käi õppimas-vastamas ega püüa olukorda parandada.

Ega see nüüd päris normaalne ka pole, kui pooltes ainetes \”kaheseis\”. Eks vanemad peavad ju seda nägema ja otsima lahenduse. Või pole selle puberteetikuga võimalik midagi ette võtta?

no päris nii ka ei ole, et kodu ja vanemad \”pesevad käed puhtaks\” pärast seda, kui on 7-aastase kooliuksest sisse lükanud.
Pigem ei tasuks seda väljakutsumist võtta kui karistust, vaid kui ettepanekut koostööks, et probleem saaks lahendatud. Siinkohal tekib ka küsimus, et miks lapsevanem ei ole algatanud seda probleemilahendust, vaid esmase sammu teeb kool?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Poisi kodune majanduslik olukord pole kiita ja eraõpetajat ema ilmselt palgata ei saa. Ise tal aega ei ole ja ega ta ka paljusid aineid ise ei valda enam koolis nõutud tasemel (võõrkeeled, matemaatika ja loodusteadused).[/tsitaat]
arvan, et sellised on keskeltläbi pooled Eesti kooliõpilased ja pered, kui mitte rohkem.
Ometi ei ole ju kõigil probleeme. Kodu tugi ei tähenda eraõpetajat või vanemate võimekust olla õpetaja tasemel. Pigem on seal puudu tähelepanus ja hoolimises.

Alustame sellest, et sõitlemine ei aita teismelise puhul midagi. Eriti veel poisslapse puhul (naised kipuvad sõitlemise asemel pigem näägutama ja see on poisi puhul veel hullem).
Teiene küsimus: kas tundides on distsipliiniprobleeme? Ei puudu küll, aga tunnis õppetööga ka ei tegele. Seda varianti olete mõelnud?

Kas koolis on õpetajatel konsultatsioonitunnid?
Kui jah, siis peab neis kohal käima.
Kui sellest ka abi ei ole, siis tugi- ja parandusõpe.

Olen parimas teismeeas lastele õpetaja olnud…
Oli mul ühes klassis üks noormees, kes tundi ei seganud, alati oli kohal, loll ka just polnud, aga kaasa ei viitsinud teha ja kujutas ette, et kolme peaks kätte saama ka korraliku käitumise eest. Kui avastas, et minuga see läbi ei lähe, siis läks klassijuhatale kaebama ja siis pidin mõlemile selgitama miks hinded on sellised nagu on.

Mis siis teha? Eks võiks noormehe endaga rääkida ja uurida mis on probleemiks. Kas ei saa õpetajast aru või pole huvi või ei viitsi. Mina igatahes võtsin oma laisvorstist õpilase eritähelepanu alla ja panin ta tööle (mulle tähendas see muidugi lisatööd). Tema probleemiks oli äärmine aeglus koolitöödes, aga sõbralikult tagantutsitades sai ta oma kolmekesed kätte ja seda täiesti ausalt. Vahel sai ka mõne parema hinde, siis, kui mul oli võimalust teda individuaalselt õpetada.

Teiseks võiks uurida, et mis kool põhjuseks arvab ja mis lahendust pakub. Enamus õpetajaid on nõus järeleaitamistunde tegema. Kas neil ka kohustust on, ma ei tea, aga mina pidin küll tegema ja ka ise olin huvitatud, et õpilastele ikka midagi selgeks ka saaks.

mis siis teha, et ei tuleks pärast välja, nagu muulade pealkiri delfis, et on tulnud vaesusest ja on hariduseta ja tööta ja elukohata.
esimene asi, mis ise teha saaks, ongi omandada haridus. kui pere on vaene ja eraõpetajaid võtta ei jõua, koolis laps õppimisest aru ei saa või ei viitsi pingutada… no mis teha sellisega.
et koolis nõuatakse vastuseid millest pole õpikus juttu? mul ka lapsed küsivad ühele või teisele küsimusel vastuseid kooliasjade kohta. netis on kõik vastused olemas, kui otsida.

Äkki ajad segamini õppenõukogu ja õppenõustamiskomisjoni?
Meie koolis tegeletakse küll nii õpilaste kui vanematega – õppenõustamisel on kohal õppealajuhataja, klassijuhataja,aineõpetaja, laps, vanem. Üheskoos otsitakse lahendusi – esimene lahendus – järeleaitamistunnid. Meil on neid igal aineõpetajal suisa kaks tundi nädalas, toimuvad peale ainetundide lõppu. Paljude õpetajatega saab ka aega kokku leppida. Imede ime – veerandi alguses on klassid tühjad. Teeme tööde parandamist, valmistame järgmise päeva tunde ette. Viimasel nädalal enne veerandi lõppu oleme kõik populaarsed ja siis helistatakse suisa õhtul kell 10, et miks laps pole järeleaitamist saanud:) No kuulge, aidata saab seda, kes ikka aitamise tundi kohale tuleb! Ei saa santi sundida, kui sant ei taha kõndida.
Suur osa nn kahemeestest on ikkagi käitumisprobleemidega või siis tähelepanemise probleemidega, jumala antud \”väikese õpivõimega\” elik puupäid on ikka väga vähe. Kahelisteks võivad muutuda ka andekad, on mitmeid juhtumeid, kus põhikoolis nö maha kantud kahe/kolmemees gümnaasiumis ühtäkki aktiivseks priimuseks saab.

Õpetajana julgen märkida seda, et vanemad ei pea nui neljaks kodus õpetajate tööd üle tegema, aga nad peavad pidevalt lapse tegemiste ja eduga kursis olema, siis ei saa tulla olukorda \”upsi, pooled ained tunnistusel on kahed, ja mina pole siinjuures süüdi\”
Väga paljud vanemad nõuavad maksimumi – ikka viisi, ok, neljad käivad kah. Mul on paar persooni, kes iga veerandi lõpus kirjutavad e-kirju ja kauplevad oma järeltulijaile viit- nagu türklased. Imestavad, siis kiruvad, et näe, ei anta neid viisi niisama.
Igast õpilasest ei pea saama Tammsaaret, Ehinit või Ansipit – mõnest lapsest saab viimase peal keevitaja või automaaler! Väga paljud lapsevanemad astugu oma unistustest, milles näevad last eliitadvokaadi või tipparstina, välja.
On hea, kui kehvema peaga õpilane õpib raske asja kasvõi kolmele, saab põhimõttest aru ja oskab seostada – siis saab sealt edasi minna. Selles saab aidata vanem. Kui vanem last ei kasvata, saadab pubekaeas õpiraskustega laps õpetaja pikalt, sest \”mida see mutt peale rääkimise ikka teha saab? ta ju ei oska mind õpetada ja ennast klassis kehtestada, üleüldse on koolis õpetajad sellised, kes kuskile mujale ei sobi\” – kõik need tüüpvormelid tulevad just kodust – laps ise neid välja ei mõtle.
Iga edukas tegevus saab alguse aga just mõtlemisest.

Tundub, et lapse vanemad ei võta asja nii tõsiselt nagu paljud teised. Kui isa töötab välismaal ja emal ka töö olemas, siis raha natuke ikka peaks olema. Mina olen aastaid pidanud üksi, keskmise palgaga, kasvatama kahte last ja olen küll suutnud 100% üksi maksud maksta ja lapsi koolitada- trennitada. Kindlasti oleks ma vajadusel leidnud raha ka eraõpetajale.

õpetajana arvan, et ju on siis vanem end koolist seni eemal hoidnud.

Praegu on tõesti niimoodi, et IGAKS asjaks on vaja vanema nõusolekut, nt isegi istuma ei saa jätta ilma lapsevanema kirjaliku nõusolekuta.
võibolla ongi asi selles, et see lapsevanem on aastaid oma pea liiva alla matnud ning pole andnud luba ei nõustamiseks ega klassikursuse kordamiseks, samuti pole laps jõudnud kohale ühessegi konsultatsiooni ega tee ka tunnis tööd kaasa.
võibolla on see ümarlaud kutsutud kokku hoopis selleks, et anda asi edasi nüüd alaealiste asjade komisjonile ja lastekaitsele: kui vanematel pole oma lapse jaoks aega, siis järgmine samm on lapse kodunt eemaldamine ja turvakodusse paigutamine (nt üheks õppeveerandiks)

teemaalgataja ei peaks muret tundma selle üle, et llapse klassikaaslase vanem kooli kutsutakse, olen kindel et selliseid kutseid on sellele vanemale edastatud juba kümneid, kui mitte sadu.
lapse kasvatamine ON lapsevanema, mitte kooli kohustus. kui laps õppida ei taha ja oma vanem tema abistamiseks midagi ei tee või ei hooli temast, siis tuleb minna sellel abistamise trepil lihtsalt järgmistele tasemetele: nõustamiskomisjon, lastekaitse, turvakodu, asendusvanemad jne

Eks paljude laste jaoks teeb karuteene ka seadus, mis ütleb, et koju õppimist anda ei tohi. On lapsi, kes tunnis materjali omandada ei suuda ning vajavad kindlasti kodus asja üle vaatamist ning kinnistamist.
Lapsevanem saab lapse arendamisega tegeleda ka mitte ainult laua taga istudes ning koolitükke tehes. Kui ikka tunnistada, et lapsel on logopeediline probleem, siis vastavaid harjutusi saab teha ka näiteks pikematel autosõitudel või mõnikord hommikusöögi juurde poolnaljagagi.
Kui esimese või teise klassi lapsel on tulemused kehvavõitu, siis on see selge märk, et lapsega tuleb tegeleda ja teda arendada ka kodus.
Matemaatikas näiteks on paljude laste jaoks probleemiks, et pähe ei õpita korrutustabelit. Sest moodsas maailmas ju ei pea midagi pähe õppima, eksju, võib kõik tuletada ja loogiliselt välja mõtelda. Nojah, aga väga raske on hiljem orienteeruda nö tagurpidi korratabelis, mida vanemates klassides ikka väga palju vaja läheb. Kasvõi näiteks murdude 1/6 ja 5/9 liitmisel on vaja välja mõelda, et ühiseks nimetajaks sobib 18 (ehk teada korratabelist 3*6 ja 2*9). Seega tuleks üsna tõsiselt suhtuda nõudesse midagi pähe õppida. Kahel eesmärgil, aju treenimine ja algteadmiste omandamine. Algteadmised on nagu vundament, kui neid pole, siis ongi kuskilt 5-st ja 6-st klassist alates asjadega kööga, läheb aga allamäge. Või kuidas on võimalik olla edukas keeleõppes, kui ei viitsi sõnavara pähe tuupida. Mis imemoel seda siis selgeks peaks saama? Mingi loogika või internetist otsimise teel räägime tulevikus võõraid keeli või? Pähe õppimisi õpilase eest õpetaja ära teha ei saa. Palju neid asju pole ning seega võiks selle vaeva ikka võtta, et algastmeski vähemalt kontrollida, kas laps on teadmised omandanud.

Nn tugiõpe töötab aga meie riigis sageli ainult seadustes ja paberil. see ütleb, et õpilasel on õigus saada õpiabi, kuid koolile selleks raha ei võimaldata. Seega kui aineõpetaja koormus on juba näiteks niigi lõhki, siis ei ole tal võimalik individuaalseid tunde läbi viia näiteks veel nelja-viie õpilasega nädalas. Lisatöötaja palkamiseks aga mingit võimalust ei ole. Seega viskas riik abi vajavad õpilased väikekoolidest ja tasandusklassidest tavakoolidesse ilma mingisugustki reaalset abi neile võimaldamata. Vähemalt alates kuuendast klassist.

Enne kui hakkad lapse info põhjal kooli ja õpetajaid süüdistama, ole hea, mine ja kuula ära ka teine pool ära. Kas nendepoolsed pingutused tõesti on olematud ning probleemi märgati alles nüüd? Või on püütud asjaga ka varem tegeleda ja lahendusi pakkuda? Tean näiteks, et mitmel õpilasel on määratud kohustus käia konsultatsioonitundides, kuid sinna nad lihtsalt ei viitsi minna ja ega mingit sundtoomist rakendada ei saa ning kuidagi karistada nagu ka mitte. Nad pole huvitatud järeleaitamisest ning lapsevanem samuti probleemi ei näe selles, et laps konsultatsiooni minna ei viitsi.

Ka kipuvad sellised \”üle poole aineid kahed\” õpilased olema tunnis passiivsed. Tunnis on neil juuste all peas kõrvaklapid või näpitakse salaja pingi all telefoni ekraani. Tehakse nägu, et töötatakse kaasa, kuid sageli on vihikusse joonistatud kriipsujukusid või midagi muud. Eks siingi või pedagooge süüdistada, et see ei suuda ainet huvitavaks teha, aga kuidas sa jõuad kellegini, kes kõrvadesse on toppinud muusikat väljastavad klapid? Kuidas ta üldse teab, et tunnis räägitu oli igav või raske??

Ja olen oma koolis näinud, et sellised üle poole ainetest kahed saanud õpilastel on põhikooli lõpuks kahed ka muusikas, tööõpetuses, kunstiõpetuses, kehalises kasvatuses….. Olgem ausad, ei neid ega nende vanemaid lihtsalt ei koti…miski.