Suure vanusevahega paaride kooselud on enamjaolt kõrvaltvaatajale mõistetamatud. Aga mina olen just selles seisus, kus tunnen, et see inimene, kes on minust pea 30 aastat vanem, ongi just see õige.
Mees on minust poole vanem, aga vanus mind ei sega. Mitte miski ei häiri. Küll aga on mu lähikondlastel raske mõista, miks ma nii vanu mehi vaatan. Mul ema on umbes sama vana, nagu mu praegune elukaaslane. Jah, mind ei mõisteta, aga kas just sellepärast peaksin oma tunded ja suhte nurka viskama?
Kuniks meie suhe sinnamaani jõudis, et seda võis suhteks nimetada, läks ca aasta. Alguses suhtlesime niisama, olime sõbrad või nagu jutukaaslased. Aga see kõik muutus kiirelt 🙂
Aga miks mind ei mõisteta? Miks peetakse seda veidraks, kui elan endast poole vanema mehega koos?
Tulevik. Tulevik on täpselt selline, nagu me selle elame. Tema saab vanaks. Mina jään vanemaks. Aga see on elu. Ja elu peab olema ilus.
Teema: Vanusevahe 30 aastat
Eks ta ole. Järk-järgult avanes mehe positsioon – kinnisvara ja uhked autod, suvilad… kõvasti va krabisevat – ja eks nii siis jalad neiul laiali imestusest vajusidki. See on elu. Kahjuks.
(tõde on kibe – noor neiu mingi raugaga – perversne ja ilma igasuguse tulevikuperspektiivita suhe!)
Teiste suhteid ei kritiseeri, aga ise ei valiks sellist suhet. Lapsed ja nende sõbrad on minust 20-25 aastat nooremad ja minu vanemad ja nende sõbrad on minust sama palju vanemad. Tunnen, et tegu on ikka juba täiesti teise generatsiooniga- teised tõekspidamised, teised naljad, teised huvid ja käimised. Minu sõbrad on minust maks 12 aastat siia-sinna. See oleks järelikult minu puhul ka suhtes vanusevahe piir.
kuna sa räägid vaid oma ema vanusest, siis tõenaoliselt sinu elus (praegu) isa ei ole (elab eraldi, surnud mingi aeg vms) ning näedki selles mõistvas mehes oma isa asemikku.
isaga aga paraku ei seksita…
Ära põe teiste arvamuse pärast. Minu mees oli minust 24 aastat vanem, elasime koos 17,8 aastat. Juhtus paratamatus, aga see oleks võinud juhtuda ka noorema mehega. Mitte mingit varandust ei olnud, ainult väga hea inimene, hooliv mees, hea isa lastele. Arvesta oma tunnetega, need loevad, aga mitte teiste negatiivsus.
sina ära pane tähele neid kommentaatoreid,vaid ela oma elu nii,nagu sulle meeldib,eks aeg näitab,mis ja kuidas
Minu lähedane inimene on ka suhtes endast kaks korda vanema mehega. Teate, noor ilus naine, vana mehe kõrval jääb ruttu vanaks, ta ei paista juba aastaid välja nii noorena, kui ta päriselt on. See-eest vana mees noore naise kõrval paistab noorem, kui tegelikult.
Aga sellest naisest on kahju, sest mees (enam) lapsi ei soovi, naine on aga praegu sellistes aastates, kus tal on tekkinud soov last saada. Kümne aasta pärast kui mees on raugastumas, on sellest kaunist naisest saanud elus kibestunud keskeale lähenev lastetu naine, kes peab lõpuks seda rauka hooldama hakkama.
Kujuta nüüd iseennast ette kümne aasta pärast, kui sina oled 40 ja tema 70. Vaata tänapäeva 70-aastaseid mehi ja mõtle ikka väga hoolega, kas tahad seda pilti 10-15 aasta pärast näha?
Kahjuks kõik ei sure une pealt, nii et minu arvates väljavaade hooldada voodihaiget allapissivat ätti on üsna masendav, eriti kui samal ajal oleks võimalus oluliselt enamaks.
Loomulikult on sinu ema jaoks imelik, et tema väimees on temaga sama vana. See on tegelikult enamuse inimeste jaoks imelik.
Ma ei suuda ettegi kujutada sellist vanusevahet. Minust 30a vanem mees oleks ju minu isastki vanem…Mis meil saaks sellise vanapapiga üldse ühist olla???
Tõenäoliselt see hästi ei lõppe ja teiseid inimesed ümberringi teavad seda, seepärast vaatavadki selle suhte peale viltu. Üks mu tuttav abiellus ka endast ca 30 aastat vanema mehega. Nüüd on aastaid mööda läinud ja ta ütleb, et ela nagu oma isaga, st kodus on porisev ätt, mitte mõttekaaslane. Kui nad kohtusid, oli mees sportlik, seltskondlik ja hakkaja inimene, nüüd on vanur mis vanur. Minu meelest peaks mehe ja naise vanusevahe nii väike olema, et nad jõuaks enam-vähem ühel ajal uude eluetappi. Seal peres sai mehest mõne aasta pärast kodune pensionär, kes vandus valitsust ja kannatas suhtlemisvaeguse all, samal ajal kui naine oli n-ö parimais aastais, tegi tööl karjääri, kodus kantseldas algkooliealisi lapsi.
ma olen 46. mees oleks mul siis 76. tänan, ei. aga kui hetkes mõnus on ja tuleviku peale ei mõtle, siis las minna.
mul on mees 14 a vanem, koos oleme olnud 10 aastat. Algul oli lihtsam, nüüd aga tema sõbrad kõik 50-sed, mina 33-ne. Tunnen, kuidas olen ise ka selline 50-le lähenev juba, mõttemaailm selline- tasakaalukas, mõistlik, elukogenud. Vahel tahaks karjuda, et ma ei taha olla mõistlik, tahan teha samu rumalusi, mida teised minuvanused 33-aastased (ja neid lollusi, uskuge mind, on ikka palju). Ühesõnaga- vana mehe kõrval jääd ise vanemaks. Mees on ka selline torisev mees (algul oli hea ja hoolitsev, kõik oli ilus). Nüüd õpetab ja viriseb.
Teemaalgataja- kaalu ikka seda suhet hoolega. Sinu noorus on see, mis on kaalul.
Mina saan mõne aasta pärast 40 ja ma ei kujuta ettegi, et mul oleks elukaaslaseks 70-aastane vanaisa. Kuigi jah, minu vanemad saavad ka varsti 70, on tegusad, tegelevad palju lastelastega, reisivad, aga noh…… see pole ikka see, vana inimene on ikka vana inimene. Ma näen ju kõrvalt, minu minu sportlikud ja tegusad vanemad aasta aastalt väsivad rohkem, ei taha enam suurt kisa-kära enda ümber. Mina aga seevastu käin oma lastega nt lõbustuspargis okseratastel. Minu isa peaks lõbustuspargis meie pakikandjana vastu vast 1 tund, karussellidele ta ei tuleks iial. Mina n tunnen, et mida suuremaks lapsed kasvavad, seda rohkem aega jääb meil mehega omavahel olemiseks ja oma asju toimetades. Ma ei kujuta ette, et kui ma olen 50 ja lapsed oleks juba oma elu peal, siis ma peaks elama 80-aastase vanainimese kõrval, kui ta üldse enam siis siin ilmas ongi. Su partner võib olla küll hea mõttekaaslane ja hea sõber, aga füüsiliselt ta sind enam ei rahulda ja mida aeg edasi, seda vähem seda juhtub. Elukaaslaseks ma nii palju vanemat inimest siiski ei valiks, väga head sõbrad võiksime sellegipoolest olla.
Minu jaoks oleks 15a piir. Ma lihtsalt ei kujutaks ette suhet, kus mu mees on mu isast vanem.
Ja see on ka tõsi, et vana mehe kõrval jääb ka naine vanaks ruttu.
Aga ma ei saa sellepärast ka võrrelda, et mul omal 5a noorem mees:))
Aga mõnele ju meeldivadki vanainimesed, sellised kortsus ja torisevad toredad hmm, on ju see playboy mõiski noori jänkusid täis. Muidugi mõnele lihtsalt meeldivad mõisad. Aga eks see ole nende kahe(kümne) vaheline asi ju. Ema muidugi jah mõtleb tuleviku peale ilmselt, aga samas ei pruugi ju teemaalgataja üldse mõelda, et suhe peab igavesti kestma.
Palun väga, vanusevahe märksa rohkem kui 30 aastat:
http://www.kroonika.ee/index.php?id=2814
Tegelikult sõltub kõik mehest endast.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Palun väga, vanusevahe märksa rohkem kui 30 aastat:
http://www.kroonika.ee/index.php?id=2814
Tegelikult sõltub kõik mehest endast. [/tsitaat]
Mis sõltub kõik mehest? Ära sureb või raugastub. Või algul raugastub ja lõpuks sureb. Surm võib igaüht millal iganes tabada, aga endast nii palju vanema mehega kari lapsi treida… On ju ilmselge, et isa ei ela laste suurekssaamiseni. Kusjuures ei ole abieluski ja mehel pole isegi mitte testamenti tehtud – inimeste optimism on ikka piiritu.
Teemaalgataja – vaata Kati Tootsi. Oli noor naine (jätame muud omadused kõrvale), nüüd on tädi mis tädi.
Eelnevaid, valdavalt halvustavaid kommentaare lugedes lisan, et Sinu elu on vaid Su enda elada. Kui tunned, et oled kohtunud õige inimesega, ära lase end teiste arvamusest kõigutada.
Mees, kellest sa praegu hoolid on sama inimene ka kahekümne aasta pärast.
Käod, keda hirmutab võimalus hakata abikaasal pamperseid vahetama, on valdavalt tühised, isekad ja omakasupüüdlikud tüübid, kes ilmselt põgeneksid abielust kohe, kui nad saamise asemel jagama peavad hakkama. Muuseas, pamperseid tuleb vahetada ka endavanusel abikaasal kui ta näiteks mingi õnnetuse tagajärjel liikumisvõime kaotab…
Kägu,
25 aastat õnnelikus abielus, neli ühist täiskasvanud last,vausevahe 26 a.
Küsimus teemaalgatajale.
Kas sa armastad seda vana meest või vanamehe rahakotti ja kinnisvara? Mõtle endale need küsimused hästi selgeks.
Teemaalgataja, kui vana sa oled? Kui sa oleksid 30 täis, siis ma ei ütleks midagi, lase käia. Aga kui vaevalt üle 20, siis …..
Minu lapse klassiõe vanemad on 30 aastase vanusevahega. Ema on 40 ja isa 70. Tead kui jube. Mees on küll lahke ja armas ja hoiab last, aga ta on vana, ta on penskar.
No okei, okei, teie veel vast ei hakka lapsi tegema. Aga ma ei saa aru, mis toimub selle vanamehe peas, kes hakkab suhet looma endast nii palju noorema naisega.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Teemaalgataja – vaata Kati Tootsi. Oli noor naine (jätame muud omadused kõrvale), nüüd on tädi mis tädi.[/tsitaat]
arvan samamoodi. kati toots veel ühes intervjuus uhkustas (nagu oleks midagi, mille üle uhkust tunda), et ta mees on pigem nooruslikum ja tema tunneb end 10 aastat küpsemana vms (ei mäleta sõnastust). ehk siis nii ongi, noored naised vananevad kordades kiiremini vana mehe kõrval. ja raha ei ole kohe üdse abiks siinkohal.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Eelnevaid, valdavalt halvustavaid kommentaare lugedes lisan, et Sinu elu on vaid Su enda elada. Kui tunned, et oled kohtunud õige inimesega, ära lase end teiste arvamusest kõigutada.
Mees, kellest sa praegu hoolid on sama inimene ka kahekümne aasta pärast.
Käod, keda hirmutab võimalus hakata abikaasal pamperseid vahetama, on valdavalt tühised, isekad ja omakasupüüdlikud tüübid, kes ilmselt põgeneksid abielust kohe, kui nad saamise asemel jagama peavad hakkama. Muuseas, pamperseid tuleb vahetada ka endavanusel abikaasal kui ta näiteks mingi õnnetuse tagajärjel liikumisvõime kaotab…
Kägu,
25 aastat õnnelikus abielus, neli ühist täiskasvanud last,vausevahe 26 a.[/tsitaat]
wtf? eeldusel, et sa olid 20-aastane (ehk mees oli 46), kui sa paljunema hakkasid, siis oled praegu u 45-aastane ja su mees on pensiokas ehk 71. eesti mehe keskmine eluiga on 67-eluaastat. jube mõnus elukorraldus küll, mida kadestada – koguaeg ole ärevil, kas sinu mees satub keskmise mehe hulka või mitte… ma ei tahaks elu sees oma lastele elu, kuhu on sisse kodeeritud võimalus, et nende isa ei jõua nende põhikooli lõpuaktusele. kust otsast see elu ihaldusväärne on naisele? armastusväärne mehele kindlasti, saab vanuigi veel keppi. aga mees, kes ei mõtle omaenda lastele, on ju isekas.
kui veel eeldada, et laps pandi kohe hakkama ja 1.lapse said 21.aastaselt, on mees lapse põhikooli lõpetades 63-aastane. eeldades veel, et lapsed saadi kohe jutti a 2 a vahedega, siis on 4.lapse põhikooli lõpetades mees 69-aastane. no mida detailsemalt mõelda, seda jubedam on pilt laste seisukohast.
Teate, ärge elage teiste elusid.
Mina abiellusin 40-aastaselt 65-aastase mehega.
Mõlemad, pärast esimest abielu ja mitmeid niisamasuhteid teadsime (tema muidugi rohkem), et ilmselt on tegu elu viimase armastusega. Ühesõnaga – ideaalne klapp igal tasandil.
Mu mees suri eelmisel aastal pärast 15-aastast kooselu. Kurb, kuid ma ei kahetse neid imeilusaid aastaid, mis muidu kogemata oleksid jäänud.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Teate, ärge elage teiste elusid.
Mina abiellusin 40-aastaselt 65-aastase mehega.
Mõlemad, pärast esimest abielu ja mitmeid niisamasuhteid teadsime (tema muidugi rohkem), et ilmselt on tegu elu viimase armastusega. Ühesõnaga – ideaalne klapp igal tasandil.
Mu mees suri eelmisel aastal pärast 15-aastast kooselu. Kurb, kuid ma ei kahetse neid imeilusaid aastaid, mis muidu kogemata oleksid jäänud.
[/tsitaat]
mul on täiesti ükskõik, kui vanalt keegi abiellub või kellega seksib. küll aga saab minu tolerantsus otsa, kui oma elu naudingute ohvriks tuuakse lapsed. jube terve suhtumine küll, kui lapsed on sundseisus isaga veedetud väheste aastate osas.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
mul on täiesti ükskõik, kui vanalt keegi abiellub või kellega seksib. küll aga saab minu tolerantsus otsa, kui oma elu naudingute ohvriks tuuakse lapsed. jube terve suhtumine küll, kui lapsed on sundseisus isaga veedetud väheste aastate osas. [/tsitaat]
Eee… ja kuidas veedavad need 20-aastaste lapsed oma isaga kauem aega, kui 3, maksimaalselt 10 aastat peale abiellumsit on vaja ära lahutada ja seejärel sõjakirvest välgutama hakata?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Eee… ja kuidas veedavad need 20-aastaste lapsed oma isaga kauem aega, kui 3, maksimaalselt 10 aastat peale abiellumsit on vaja ära lahutada ja seejärel sõjakirvest välgutama hakata?[/tsitaat]
lahutatud isa on ikka isa edasi, surnud isa ei ole isa edasi. mis seal küll keerulist on. kui isa ei soovi olla isa, siis ei ole tegemist isaga vaid spermadoonoriga ja naine peaks ka enda silmist pinde otsima.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
mul on täiesti ükskõik, kui vanalt keegi abiellub või kellega seksib. küll aga saab minu tolerantsus otsa, kui oma elu naudingute ohvriks tuuakse lapsed. jube terve suhtumine küll, kui lapsed on sundseisus isaga veedetud väheste aastate osas. [/tsitaat]
Totuke, seepärast oma vanuse kirjutasingi, et 40-aastane inimene suhet luues enam lapsi ei planeeri. Meil olid, muide, mõlemal selleks ajaks täiskasvanud lapsed.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Teate, ärge elage teiste elusid.
Mina abiellusin 40-aastaselt 65-aastase mehega.
Mõlemad, pärast esimest abielu ja mitmeid niisamasuhteid teadsime (tema muidugi rohkem), et ilmselt on tegu elu viimase armastusega. Ühesõnaga – ideaalne klapp igal tasandil.
Mu mees suri eelmisel aastal pärast 15-aastast kooselu. Kurb, kuid ma ei kahetse neid imeilusaid aastaid, mis muidu kogemata oleksid jäänud.
[/tsitaat]
No ja nüüd oled 55-aastaselt lesk. Tõenäoliselt üksi kogu ülejäänud elu, 20 või rohkem aastat. Imeilus tulevik tõesti!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
