Olen esimest beebit püüdmas. Taustast nii palju, et mul on paar aastat olnud probleem sellega umbes nädala enne päevi toimub määrimine, mingi aeg ma võtsin selle jaoks isegi arsti poolt antud Duphastoni (puhtalt sellepärast, et see nii pikalt verisemine on jube tüütu). Kui ma arstile rasestumise plaanist rääkisin, siis ta ei näinud probleemi, ega arvanud, et mu probleem rasestumist mõjutada võiks.
Eelmisel sügisel sain oma triibud, aga juba suht algusest peale toimus määrimine. Ma panin endale kenasti 8. nädala paiku ämmaemanda aja ja mõtlesin kannatlik olla. Vahepeal oli aga määrimist rohkem ning hirmust ja teadmatusest ronisin u 6 nädala kandis arsti juurde, näha oli ainult lootekott. Arst veel peetumist ei kinnitanud ja saatis mind koju, öeldes, et ega siin ei saa midagi teha ja eks aeg näitab. Kuna mul oli see 8. nädala aeg nagunii, siis ta mind tagasi ei kutsunud. 8. nädalal oli seis sama ja ma tegin tabletipuhastuse.
Vahepeal oli 2 kuud normaalset tsüklit ja nüüd sain jälle kaks triipu. Aga nädal enne kui päevad oleks pidanud hakkama, tuli üks hommik üsna palju punast verd, lisaks veel määris paar päeva. Pärast seda on kõik kena olnud, aga ma juba näen väga õrna pruuni määrimist.
Kokkuvõttes ma olen üsna veendunud, et ka sel korral läheb samamoodi. Aga samal ajal on mul selline ärev tunne, et äkki ma saaks midagi teha. Ma tean, et vahel kasutatakse ka rasedatel Duphastoni? Mis on teie arvamus? Kas ma peaks minema homme arsti juurde (päevade järgi 5+2)? Või ei ole sellel mõtet, sest kui see rasedus ei ole mõeldud püsima jääma, siis ta nagunii ei jää? Ma täitsa tean, et enamasti lõpetab keha raseduse, millel on midagi viga ja loomulikult ma tean, et see on ok. Lihtsalt…õnnetu on aega veeretada ja oodata, millal minna kinnitama, et see kord läks ka kehvasti. Aga samas ma tunnen, et vastus stiilis “mis sa siit otsid, ega siin ei saa midagi teha, läheb nagu läheb”, teeks kah enesetunde kehvaks.
