Muretsen siin ennast hulluks. Kolmekuune (veidi enneaegne) pole veel koogama ega õieti naeratama hakanud, ja mis kõige hullem – ei vaata eriti otsa. Kui võtan kätte enda ette, siis vehib peaga paremale-vasakule või fikseerib pilgu kuhugi eemale. Laelampi võib igavesti vaadata. Vahetevahel vaatab peaaegu otsa, nagu üle õla. Ja vahetevahel õnneks siiski õnnestub ka tema pilk tabada, aga pigem veidi eemalt, nii meetri kauguselt. Mõne korra on ikka näkku naeratanud ka, aga iga päev seda ei juhtu. Olen näinud teda seinale naeratamas…
Ei ole ei liialt rahulik ega rahutu laps. Tüdimusest, väsimusest ja puuksude väljapressimisest ikka nutab ka, näljanuttu pole mina veel päriswlt suutnud tuvastada (pigem sööb rinnast minu seatud graafiku järgi, v.a. öösel, kus annan rinda selle peale, et hakkab nihelema ja tihkuma). Füüsilost kontakti ei karda, aga käsi minu suunas just ei siruta.
Arsti juurde minek alles järgmisel nädalal, ja ma olen murest halliks minemas. Oskab keegi ehk jagada kogemust, kas selliste tunnustega beebist ei kasva autist?
Teema: Viited autismile kolmekuusel?
Olen füsioterapeut. Kolmekuuse lapse puhul ei saa veel keegi öelda, kes temast kasvab. Probleem võib tõesti olla, aga ei pruugi. Maini arstile oma muret, eks ta vaatab ja vajadusel suunab edasi, neuroloogi juurde näiteks.
Kui palju laps enneaegne on? Kas ta suudab pead keskasendis hoida st otse üles vaadata, mitte koguaeg küljele pöörata? Kui see on raske, toeta lapse pead kukla tagant, et ta püsiks keskel ning proovi siis kontakti saada. Üldiselt peaks kolmekuusel olema korralik pilkkontakt olemas küll, seega mure on igati õigustatud.
Need autistid, keda mina tean- ainult üks neist jäi beebina arstile silma kuna pilk eksles ruumis ringi ning kontakti oli raske saada, edasiste uuringute käigus selgus kromosoomirike, millega kaasnes ka autism. Teiste puhul on kahtlus tekkinud ikkagi hiljem, väikelapseeas ning siis tagantjärgi on emad meenutanud, et tõesti oli teatud eripärasid ka beebina.
Autismi enne 3ndat eluaastat ei diagnoosita. Enamasti ei saa veel selleski vanuses seda diagnoosi panna.
Minu arust sa kirjeldad täiesti tavalist beebit.
Töötan tugispetsialistina ja kõige nooremad lapsed, kellega töötan, on 10 kuud vanad. Ja nende puhul on küll autistlikud jooned juba tuvastatavad. Kolmekuuse kohta ma kahjuks midagi öelda ei oska kuna ei ole endal kogemusi nii pisikestega.
Igaks juhuks aga mainin, et autismi puhul ei ole muretsemisest mitte kõige vähematki kasu, pigem kahju. Ärev ja depressioonis vanem süvendab lapse autislike jooni. Autistliku last on võimalik väga hästi arendada ja õpetada. Mulle isiklikult väga meeldib autislike lastega töötada, sest nende areng on silmaga nähtav kui kasutada õigeid võtteid.
Mul on 2 tugevate autistlike joontega last ja ei mäleta, et nad oleksid niimoodi teinud. Silma on nad kogu aeg vaadanud. Ja kooganud rõõmsalt kui mingeid asju nende silme all liigutasin.
Minu viimane laps vaatas esimesed 4 kuud ühte kindlat toa nurka ja naeratas õndsalt. Meile naeratas ka mõnikord, aga see nurk sai raudselt rohkem tähelepanu kui pereliikmed. Viskasime nalja, et kaitseingel istub seal kardinapuu peal. Hetkel on laps 2-aastane. Käib lastesõimes ja tundub täitsa normaalne. Kas sa ise naeratad oma lapsele? Lapsed matkivad ilmeid. Need, kellel rohkem naerunägusid ümber, naeratavad ise ka rohkem.
Töötan tugispetsialistina ja kõige nooremad lapsed, kellega töötan, on 10 kuud vanad. Ja nende puhul on küll autistlikud jooned juba tuvastatavad. Kolmekuuse kohta ma kahjuks midagi öelda ei oska kuna ei ole endal kogemusi nii pisikestega.
Igaks juhuks aga mainin, et autismi puhul ei ole muretsemisest mitte kõige vähematki kasu, pigem kahju. Ärev ja depressioonis vanem süvendab lapse autislike jooni. Autistliku last on võimalik väga hästi arendada ja õpetada. Mulle isiklikult väga meeldib autislike lastega töötada, sest nende areng on silmaga nähtav kui kasutada õigeid võtteid.
Sellegipoolest, ei panda 10-kuustele autismi diagnoosi. Ammugi mitte 3-kuustele. Iga käitumuslik eripära ei ole autism. Lisaks, autismile viitavaid jooni esineb ka nn. norminimestel.
Mina näiteks ei ole autist. Ma suhtlen ka täiesti vabalt, kuid terve elu on mul olnud raskusi inimestele silma vaatamisega.
Autismi enne 3ndat eluaastat ei diagnoosita. Enamasti ei saa veel selleski vanuses seda diagnoosi panna.
Pole nii. Ma ei tea täpselt, kuidas Eestis on, aga Ameerikas diagnoositakse ka alla 3seid. Youtuubis on videod: early signs of autism.
Küsimus ju pole diagnoosimises, ega diagnoos last autistlikuks ei tee. Autistlik laps sünnib autistlikuna ja mida varem selline laps saab reha plaani ja arendavaid teraapiaid, seda paremad tulemused. Beebina vajavad sellised lapsed turvalist ja õnneliku keskkonda, mida eelkõige saavad pakkuda vanemad.
Mulle paistab küll, et tegu on pigem nägemise puudulikkusega. Selles osas lihtsalt jälgi last. Kui ta valgusele reageerib, siis midagi kindlasti näeb. Aga nii tugevalt enneaegsetel on nägemisprobleemid sagedased.
tahan mainida, et vaatasin kord saadet Discoverilt vm taoliselt kanalilt ja seal näidati lapse aregut kuude kaupa. Nägemise kohta öeldi, et see imikueas alles areneb. Alles 8-kuuselt suudab laps kindlalt fokusseerida pilku ühele esemele, näiteks emale ja näha seda selgete kontuuridega.
Enneaegsed lapsed ongi algul teistest veidi maas, mis arengusse puutub. Võrdle teda pigem lastega, kes syndisid siis, kui ta kalendri põhjal pidanux ilmale tulema, & siis lisa veel kuu aega, sest see varem saabumine ei saanud olla meeldiv synnikogemus.
Minu enneaegne laps seisis esimest korda toe najal pysti täpselt päeval, kui aastasex sai. Praegu hoia alt, see ‘alaarenenu’ käib tööl jalgrattaga või rulluiskudel. Silma vaatamisest ma muidugi ei tea, ma ise väldin pilkkontakti, sest minul on sinane syndroom kyll.
Tänud kõigile kommenteerijatele, püüan mitte liialt muretseda. Tunnen ise ka, et laps on rahulikum ja rõõmsameelsem ning teeb arengus märgatavamaid edusamme, kui ma ise olen tšill ja ei püüa teda kramplikult endale otsa vaatama saada.
Ma räägin sulle…
Mu esimesel lapsel olid kahe kuu vanuses kohutavad gaasivalud. Mis iganes trikke ma tegin, muudkui nuttis. Ma olin a. hulluks minemas ja b. kiirabi kutsumas.
Olin siis ema juures, lõpuks ema võttis lapse enda sülle ja käskis mul jalutama ja rahunema minna. Laps jäi vait enne, kui ma uksest välja sain.
Küsisin ema käest solvunult, et miks nii. Ema vastas, et eks värsked mammad ikka muretsevad üle ja ajavad lapse ka ärevile, see pole midagi enneolematut. Aga tema on juba vana ja elukogenud ja ei närvelda.
Novot.
Korrigeeritud vanusega on su laps alles 2 kuune. Ei mäleta mida 2 kuune tegi või pidi tegema.
Soovitan teha kõige pealt testi mis näitab autismispektrihäire võimalikkust. Teha saab seda 6-36 k vanustele lastele. Registreeruda ei ole vaja, vastama peab küsimustele kas jah või ei, vajadusel aitab google translate tõlkimisel. Test asub leheküljel:
https://www.autismspeaks.org/what-autism/diagnosis/screen-your-child
Kui testi tulemus näitab autismispektrihäire võimalikkust, siis tasub kiiresti pöörduda eripedagoogi või tegevusterapeuti poole. Kõige enam väga väikeste lastega on kogemust ilmselt sügava ja raske vaimupuudega töötavatel eripedagoogidel.
Helidele reageerimist ei tasu alustada autismispektrihäire puhul mitte kõnele reageerimise treenimisega, vaid hoopis rütmipillihelidele reageerimisega, st kelluke, kõristi, tamburiin, vile vms piisavalt vali heli. Kindlasti välja lülitada igasugune pidev taustamüra, autistliku lapse aju võib väga kergesti õppida helisid ignoreerima, kui need pidevalt taustaks on, sama ka kõnega, pidevalt lapsega rääkides laps hakka kõnet pidama müraks ja hakkab kõnet ignoreerima. Muusikateraapia on ka autistlikele lastele väga sobiv.
Soovitan ka kasutada montessori põhimõtteid, need on autistliku lapse arendamiseks väga head.
Vabandust, test on jah 16-36 kuud. Pidev müraallikas sh raadio kindlasti ei soodusta kõne arengut. Tasuta saab tugispetsialisti juurde läbi taastusraviarsti.
Spetsialisti juurde saate ka perearsti saatekirjaga, näiteks küsite Adeli rehabilitatsiooni keskusesse saatekirja ja siis lepite seal aja kokku.
Adelis on olemas neuroloog, taastusraviarst, logopeed jt. kuuldavasti ollakse seal rahul.
Töötan tugispetsialistina ja kõige nooremad lapsed, kellega töötan, on 10 kuud vanad. Ja nende puhul on küll autistlikud jooned juba tuvastatavad. Kolmekuuse kohta ma kahjuks midagi öelda ei oska kuna ei ole endal kogemusi nii pisikestega.
Igaks juhuks aga mainin, et autismi puhul ei ole muretsemisest mitte kõige vähematki kasu, pigem kahju. Ärev ja depressioonis vanem süvendab lapse autislike jooni. Autistliku last on võimalik väga hästi arendada ja õpetada. Mulle isiklikult väga meeldib autislike lastega töötada, sest nende areng on silmaga nähtav kui kasutada õigeid võtteid.
Sellegipoolest, ei panda 10-kuustele autismi diagnoosi. Ammugi mitte 3-kuustele. Iga käitumuslik eripära ei ole autism. Lisaks, autismile viitavaid jooni esineb ka nn. norminimestel.
Mina näiteks ei ole autist. Ma suhtlen ka täiesti vabalt, kuid terve elu on mul olnud raskusi inimestele silma vaatamisega.
Mul on ka probleem inimestele rääkides otsa vaadata, aga pole ka autist. Olen ise mõelnud, miks see nii on?
Tere teemaalgataja!
Kuidas teil läinud on? Kas on muutusi või mure endiselt?
Ma saan aru, et olete ka logopeedi juures käinud? Mis tema on arvanud?
Ma ei saa aru, miks ma olen miinuseid saanud selle eest, et tunnen huvi kuidas teemaalgata beebil läinud on?
Minul on ka mure oma beebi pärast ja teiste emmede kogemused oleks abiks.
Ise väga loodan, et te mure on asjata!
Mina ei ole mingi spetsialist, aga tuletan meelde, et enneaegne ongi ju veidi arengus maas esialgu. Parim, mis emme olemasolevas situatsioonis teha saab, on olla rõõmus ja rahul, sest Eestis pole reaalselt kompleksset ravi nii väiksele autismikahtlusega lapsele saada. Aga kui sa olukorda muuta ei saa, tuleb sellega kohaneda. Ja laps vajab hädasti rõõmsat ja rahul emmet, et võimalikult hästi areneda.
Minu esimene laps oli ka teistmoodi, ongi olnud veidi aegasema arenguga. Sündis pisikesena. Küll õigeagsena 37 + 6. Aga ei vaadanud otsa, ei teinud nägusi järgi, nuttis koguaeg beebina.
Häälitsusi ka ei teinud eakohaseid – koogatamaise jms. Kõne saime alles 5 ndaks eluaataks täiesti korda.Hetkel ongi viiene ja lõpuks igas aspektis eakohaselt arenenud.
Lihtsat kõik tuli viimsel hetkel ja osad asjad jätis täiesti vahele. ( nägude tegemine, järgi kordamine , rollimänge nukudega hakkas alles 3selt mängima) keerama ja pöörama hakkas viimasel hetkel st normist isegi veidi kauem läks).
Sülle tahtis siis nuttis ja magas meie juures aga minupoole käsi ta ei sirutanud esimestel aastatel, sülle ei roninud, kaissu ka mite pigem ei tahnud füüsilist kontakti st. maas ei meeldinud olla tahtis istuda nö. puusal mull aga kallistused lükkas ära pai ei lubanud üldse teha.
Nüüd küll tahab kaisus olla ja kaisutada aga mitte pikal st. tal on ebamugav ja ronib kaisust minema ca. 5 miniga. Samas sõbruneb kergel, hetke väga sotsiaalne õpetajad ütlevad lastaias, et talle meeldib liidrirollis olla. Aga paremini saab läbi endas noorematega.
Kuna kodus kasvamas ka 2,5 siis teiselapsga olen eriti hästi märganud asju mida suurem laps ei teinudki.
Aga lambid on mõlema lapse lemmikud olnud. Minuteada vastsünndinu ei näegi muud kui valgust – kui tegu ka veidi enneagse lapsega siis vb. su laps ihtsalt ei näinudki sind veel korralikult 3 kuusena. Leidsin sellise artikli ka http://www.teadlikvanem.ee/mida-tuleks-vanemana-teada-laste-silmade-arengust-ja-silmaprobleemidest/
siin ka välja oodud, et laps hakkab korralikult esemeid fokuseerima alles 2 – 3 elukuul, kui sinu laps oli ka veidi enneaegne siis võsiki see lihtsalt hijem tulla. Kuna lamp on aga ere siis seda vaaavad kõik beebid väga varakult.
aa nimele hakkas kuskil 9 kuusel alles reageerima aga see peaks normikohane olema 🙂 ega nad väga varem ei saagi sellega hakkama.
Ole ise rahulik ja naudi beebiaega.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
