Teema: Xanax

Tunnen kaasa, jõudu ja vastupidavust!

Xanax on ju retseptiravim, järelikult kui arst selle sulle välja kirjutab, siis ta ka nõustab sind, kas, millal ja kui palju võtta. Kui niisama kuskilt kapist või sahtlist teise inimese Xanaxi kätte said, siis seda pigem ära võta.

Aga päriselt ka, võta perearstiga ühendust ja ta kirjutab sulle sobiva rahusti. Diasepami tilgad nt on ka variant ja mulle ütles arst, et need ei tekita nii kergesti sõltuvust, kui teised rahustid. Kirjutas ilma pikema jututa, kui kohale roomasin, sest ema oli infarkti järgselt haiglas ja mul vererõhk viskas ärevusest 160 peale.

Ei tekita ta nüüd nii kiirelt ka sõltuvust. Ma võtsin kolm päeva, võttis suurema hüsteeria maha, organism rahunes, sai edasi minna.

Mis loll jutt see on et Xanaxist tekib sõltuvus? Xanax ei ole narkootiline aine.See ei tekita mingit sõltuvust.See on lihaste lõdvesti.Arst kirjutab 1 karbi.Võtad vajadusel pool tabletti ja kogu lugu.

#4229153:

Mina võtsin, et toime tulla väga raske ja ootamatu kaotusega. Aitas üle saada kõige hullematest hetkedest, kui kaotusega leppimine ja enda eluga edasiminek tundus võimatu. Võisin kontrollimatult nutma hakata suvalisel hetkel näiteks autoroolis või tööl olles. Ma olin kurnatud, aga sain magada. Olin ikka väga sügavas augus. Elu ei ole kunagi enam endine, aga emotsioonid ei ole enam nii tugevad. Kahjuks ka positiivsed emotsioonid, tuleb sellega elama õppida, ilma xanaxita. Praegugi seda meenutades hakkasid pisarad voolama, aga nutmine enam ei halva mind täielikult, ma ei pea enam sellega toime tulemiseks xanaxit võtma.

Leinama tuleb õppida, leinamine ei peagi mesimagusalt mõjuma. Korra leinad, korra matad. Inimesed arvavad, et ainult positiviiseid emotsioone peab kogema elus? Ei pea!

#4229191:

Palju sul leinaga kogemust on muidu?

Kaks korda, kui lemmikud matsin, on minu kogemus surma-leinaga. Üks kord oli vaja eksamit teha järgmisel päeval, sain sooritatud läbi jubeda kogemuse ja mingi poolvõõra täiskasvanu nähvamise, et suur asi vä, see pole isegi inimene sul.

Järgmine kord oli eelmine aasta. Sügav lein kestis üks nädal, teisel nädalal tekkis kaevame-välja olukord, ja siis lõpuks tekkis leppimine. Kui pilte vaatasin nüüd eile pereliikmega, siis võtab silma märjaks küll mõlemil ja siin sellele mõeldes, aga leinaetapid on teinud oma töö, sest ma lasin endal leinata.

20ndate alguses oli jube suur kriis seoses vananemisega, olin veendunud, et kohe-kohe on maailm läbi. No nüüd on teine äärmus, üldse ei koti see vananemine.

Leinaetapid selle jaoks ongi, et inimene need läbi teeks. Meil ei oleks negatiivseid emotsioone, kui need normaalsed poleks!

Jah, arst on mulle välja kirjutanud. Kuid lähikondsed on selle manustamise maha laitnud, voodates nii võimalikule sõlltuvusele kui ka sellele, et lein tuleb läbi teha. Aga mul on sama, mis siin ühel eelkirjutajal – võimatu eksisteerida, suvalisel hetkel võib tabada hüsteeriline nutuhoog ja paanika.

#4229274:

#4229164:

Leinama tuleb õppida, leinamine ei peagi mesimagusalt mõjuma. Korra leinad, korra matad. Inimesed arvavad, et ainult positiviiseid emotsioone peab kogema elus? Ei pea!

Ravimeid ei võeta siis, kui tunned end korra tiba kurvana. Leina või muu kaotuse peab tõepoolest läbi elama, aga kui inimene on faasis, kus ta ei suuda absoluutselt nutmata olla, voodist välja tulla, on ülitugevad paanika- ja ärevushood, millega satutakse haiglasse, magada üldse ei saa, siis on ravimite tarvitamine õigustatud. Ilmselgelt sa ei tea, millest räägid, kui tood siin näiteks oma kahekümnendate paanika, et oled vana.

Või et kass suri ära.

#4229197:

#4229191:

Palju sul leinaga kogemust on muidu?

Kaks korda, kui lemmikud matsin, on minu kogemus surma-leinaga. Üks kord oli vaja eksamit teha järgmisel päeval, sain sooritatud läbi jubeda kogemuse ja mingi poolvõõra täiskasvanu nähvamise, et suur asi vä, see pole isegi inimene sul.

Järgmine kord oli eelmine aasta. Sügav lein kestis üks nädal, teisel nädalal tekkis kaevame-välja olukord, ja siis lõpuks tekkis leppimine. Kui pilte vaatasin nüüd eile pereliikmega, siis võtab silma märjaks küll mõlemil ja siin sellele mõeldes, aga leinaetapid on teinud oma töö, sest ma lasin endal leinata.

20ndate alguses oli jube suur kriis seoses vananemisega, olin veendunud, et kohe-kohe on maailm läbi. No nüüd on teine äärmus, üldse ei koti see vananemine.

Leinaetapid selle jaoks ongi, et inimene need läbi teeks. Meil ei oleks negatiivseid emotsioone, kui need normaalsed poleks!

Nähvajal oli õigus ja ise oled samasugune nähvits. Sa pole ühtegi lähedast inimest kaotanud ega päriselt leinama pidanudki ja tuled siin teiste kallal targutama. Sama hea kui sõiduauto juht hakkaks rääkima, et on kosmoselaeva piloot.

Suur kriis 20-aastaselt seoses vananemisega WTF.

????????????????????????

Ära rohkem võta sõna teemadel, mida sa ei valda.

Inimeste närvisüsteemid on teatavasti väga erinevad. Millest üks suudab omal jõul välja tulla, see võib teise jaoks olla ränk hoop, millele ravita järgneb kliiniline depressioon ja isegi suitsidaalsed mõtted. Kui arst on sulle ravimi välja kirjutanud juba, siis võta seda, vastavalt tema ettekirjutustele.

#4229340:

Ei ole nõuse sellega, et kassi/koera surm ei või inimesele mõjuda üliväga raskelt, sa ilmselt ei tea millest sa räägid. Kui sul on kass/koer olnud ligi 20 aastat (jah, loomad võivad ka nii vanaks elada) või ka lühemaet aega, siis on lein piiritu. See tühi koht ja tühi tunne. Aga seda mõistavad vaid loomaomanikud.

Ei soovigi pisendada loomaomanike leina, aga see konkreetne inimene kirjutas, et pärast lemmiku surma kestis temal SÜGAV LEIN ühe nädala ja kahe nädala pärast juba tuli leppimine ning hirmus kriis tema elus oli, kui arvas 20-aastaselt, et on nüüd vana.

Ja samal ajal targutab, et leina tulebki läbi elada, mitte rahustit võtta. See on j päriselt leinavale inimesele näkku sülitamine. Erinevatest allikatest on teada, et leinamisprotsess kestab minimaalselt 6 kuud kuni aastaid. Ja meeldib see loomasõpradele või mitte, tulla oma kassi või koera surmast jahuma lähedase inimese kaotanud leinajale on lihtsalt maotu ja groteskne. Nii ei tehta.

#4229340:

#4229278:

#4229274:

#4229164:

Leinama tuleb õppida, leinamine ei peagi mesimagusalt mõjuma. Korra leinad, korra matad. Inimesed arvavad, et ainult positiviiseid emotsioone peab kogema elus? Ei pea!

Ravimeid ei võeta siis, kui tunned end korra tiba kurvana. Leina või muu kaotuse peab tõepoolest läbi elama, aga kui inimene on faasis, kus ta ei suuda absoluutselt nutmata olla, voodist välja tulla, on ülitugevad paanika- ja ärevushood, millega satutakse haiglasse, magada üldse ei saa, siis on ravimite tarvitamine õigustatud. Ilmselgelt sa ei tea, millest räägid, kui tood siin näiteks oma kahekümnendate paanika, et oled vana.

Või et kass suri ära.

Ei ole nõuse sellega, et kassi/koera surm ei või inimesele mõjuda üliväga raskelt, sa ilmselt ei tea millest sa räägid. Kui sul on kass/koer olnud ligi 20 aastat (jah, loomad võivad ka nii vanaks elada) või ka lühemaet aega, siis on lein piiritu. See tühi koht ja tühi tunne. Aga seda mõistavad vaid loomaomanikud.

Looma surma ei saa võrrelda inimese surmaga. Loomulikult on raske ja leinad ka looma taga ning nutad ja kurvastad, aga inimese kaotus on hoopis midagi muud.
Olen matnud ema, venna, 2 vanaema ja 2 koera, 2 kassi ning hobuse! Seega tean, millest räägin.
1. Inimesed
2. Hobune
3. Koerad-kassid

#4229255:

Jah, arst on mulle välja kirjutanud. Kuid lähikondsed on selle manustamise maha laitnud, voodates nii võimalikule sõlltuvusele kui ka sellele, et lein tuleb läbi teha. Aga mul on sama, mis siin ühel eelkirjutajal – võimatu eksisteerida, suvalisel hetkel võib tabada hüsteeriline nutuhoog ja paanika.

No siis võta, kui arst kirjutas. Mis küsid. Lähedased pole arstid.

#4229373:

#4229351:

#4229197:

Kaks korda, kui lemmikud matsin, on minu kogemus surma-leinaga.

Väga nõme on lemmiku matmise kogemusega tulla õpetama leinamist inimesele, kes mattis oma lapse.

Ma saan küll aru, et lemmikloom on pereliige ja inimene kurvastab tema lahkumise üle, aga mina näiteks olen matnud poja ja kui keegi tuleks oma kassi surma võrdlema minu kaotusega, saaksin väga vihaseks. Leinal ja leinal on ikka päris suur vahe.

Ei hakka maailmavaatelisel teemal kaklema. Kellel suured emotsioonid, kellel väiksed. Pole meie asi nii täpselt.

#4229380:

#4229340:

#4229278:

#4229274:

#4229164:

Leinama tuleb õppida, leinamine ei peagi mesimagusalt mõjuma. Korra leinad, korra matad. Inimesed arvavad, et ainult positiviiseid emotsioone peab kogema elus? Ei pea!

Ravimeid ei võeta siis, kui tunned end korra tiba kurvana. Leina või muu kaotuse peab tõepoolest läbi elama, aga kui inimene on faasis, kus ta ei suuda absoluutselt nutmata olla, voodist välja tulla, on ülitugevad paanika- ja ärevushood, millega satutakse haiglasse, magada üldse ei saa, siis on ravimite tarvitamine õigustatud. Ilmselgelt sa ei tea, millest räägid, kui tood siin näiteks oma kahekümnendate paanika, et oled vana.

Või et kass suri ära.

Ei ole nõuse sellega, et kassi/koera surm ei või inimesele mõjuda üliväga raskelt, sa ilmselt ei tea millest sa räägid. Kui sul on kass/koer olnud ligi 20 aastat (jah, loomad võivad ka nii vanaks elada) või ka lühemaet aega, siis on lein piiritu. See tühi koht ja tühi tunne. Aga seda mõistavad vaid loomaomanikud.

Looma surma ei saa võrrelda inimese surmaga. Loomulikult on raske ja leinad ka looma taga ning nutad ja kurvastad, aga inimese kaotus on hoopis midagi muud.

Olen matnud ema, venna, 2 vanaema ja 2 koera, 2 kassi ning hobuse! Seega tean, millest räägin.

1. Inimesed

2. Hobune

3. Koerad-kassid

Mu meelest jälle on eriskummaline, et hobune tuleb enne koera.

Inimesed on mõtlevad olendid ja nende osas on pettumine ka suurem. Looma käitumine on põhjendtav. Inimestele seatakse teised standardid ja need on tihti kõrgemad kuna inimese aju on inimese aju.