Ma ei ole enne sünnitust niimoodi mõelnud kuid pärast sünnitust küll. Lapsel olid gaasivalud, allergia (nina oli pidevalt turses) ning vale imemisvõte, mida ma iseseisvalt ei osanud muuta ning minu jaoks oli alguses imetamine kohutav piin. Ma vihkasin ennast ning vihkasin imetamist, veel rohkem vihkasin kõiki, kellel oli kommentaar tagataskust võtta, kas siis teemal et õige ema ikka peaks imetama või siis, et mida sa näljutad last hakka kohe kunsttoitu andma. Siis oli küll tunne, et ma ei taha, tõstan käed üles ning annan alla. Lapse kaal tõusis väga visalt ning mees andis ka vihjeid, et võiks ikka kunstpiimale üle minna. Mõtlesin, et hästi, annan endast parima ja kutsusin imetamisnõustaja koju. Ta oli supernaine, ta vaatas ehmatusega mu kõhnakest 3,5kuust last aga ei kommenteerinud. Ta vaatas üle kõik meie majapidamise nurgad, padjad, diivani ja voodi, leidis mulle kõige mugavamad asendid, kus imetada, vaatas üle imemisvõtted ning jagas heldelt soovitusi. Olin lummatud, kui nägin kuidas mu laps sai esimest korda rinnapiimast kõhu täis, ta oli rahulolev ning tänuliku ilmega ning uinus minu külje vastu. Nagu oleks öelnud: “Aitäh, emme nii mõnus on olla, sa oled maailma parim ja ma armastan sind.” Eelnevalt oli lapse magamapanek üks suur rist ja viletsus. Hakkasin aktiivselt imetama ning 6 kuuselt hakkasime ka lisatoitu andma ning sellega saime kaalu korralikult tõusma. Imetasin last 1a ja 7 kuud ja see oli kõige raskem kuid samas kõige imelisem kogemus minu elus.