Väga rumal ja vale arvamus. Petmine ei ole kunagi teise poole süü. Kui üks abikaasa tunneb, et ta ei ole teise poole käitumisega rahul, siis ta räägib teise poolega ja koos otsitakse lahendust, mitte ei joosta järgmise partneri juurde. See küll mingi terapeut polnud, kes mehe petmises ka naist süüdistab.
suhetes on 2 poolt. naine ei ole otseselt süüdi, kui mees petab, kuid ka naine võib käituda valesti, mida mees mõistab valesti ja siis otsib teise suhte. muidugi võiks mees probleemide korral rääkida, aga mehed on pigem tegudeinimesed, mitte kurtjad ja nii nad kellegi teise leiavadki.
tihti on väikelaste puhul naine nagu emalõvi lapsega, st 100% naise tähelepanust on lapsel, mees tunneb end kõrvalejäetuna, mõnikord naine veel süvendab seda (sa ei oska teda hoida/toita/riietada jne). mitu tuttavat mees on kurtnud, et naine ei luba imikuga midagi teha ja naine ütleb kõrvalt, et sa hoiad teda valesti vms – sellega tõrjutaksegi mees eemale.
seega võib vabalt olla ka naise käitumine vale ning kui mees ka valesti reageerib sellele, siis selleks ongi hea terapeut või psühhloog abiks, aitab mõlemal teineteist mõista ja koos edasi minna.
või siis aru saada, et tegemist ongi väga erinevate inimestega, kellel oleks mõttekas lahutada.
esimese petmise peale ei tasu lahutama joosta, vaid võiks proovida suhte ära lappida, kui lapsed ka mängus. paljud jäävadki vaid ühe kõrvalehüppega, edasi on truud.
teist korda ma enam ei andestaks
