Ma sooviks veel lisada, et see “kuni koolini üksi ringi ei käi” on ikka viimase 25-aasta teema. ma olen 38 ja meie lapse põlves oli täiesti normaalne, vähemalt meie väikelinnas, et 4-5aastased lapsed käisidki üksi väljas. 6-7aastaselt käisime juba mitme kilomeetri kaugusel emadepäevaks lilli korjamas (sh sisaldas see maantee ääres kõndimist). Ega ma tea, kas ema tegelikult teadis, kui kaugel meie lillekasvamise kohad olid 😀 Vanasti ei olnud lihtsalt teistsugust valikut, kuna kodutöödes ei abistanud masinad nii nagu tänapäeval ja ka nädalavahetustel ei olnud vanematel aega, kui pesumasin oli heal juhul poolautomaatne, põrandapesu käis käpuli maas, nõudepesumasinast võis ainult unistada jne. Aga ei ole ju meeletult põlvkondade viisi ebakindlaid inimesi või siis vatsupidi, põlvkondade viisi endaga hästi hakkama saavaid inimesi. Lapsed ikka kasvasid vastavalt oma geneetilisele pagasile + kasvatuse koosmõjule (sh kasvatuse osas on tähtsam, kuidas vanemad käituvad koosveedetud ajal, mitte tingimata, kui palju aega koos ollakse).