Nii et, teemaalgataja, küsi oma isalt, miks ta ema järelt pärimist ei algatanud. Tõenäoliselt on selles konks, mitte erastamises.
Aga kuidas too sugulane sellest surnud kaasomanikust nö vabanes, et siis maa erastamist ajada? Kas nii lihtne oligi, et viisid kaasomaniku surmatunnistuse ja keegi rohkem midagi ei küsinud, kas tal pärimist polegi. Kustutati omanikuna ja hoplaa – teine sugulane oligi igasuguse pärimiseta justkui terve maja omanik ning hakkas maad erastama?
Ma pigem kahtlustan, et pärimine algatati, aga isa loobus lapse esindajana pärandist ja see teine sugulane sai kõik omale. Sel juhul saab vastuse pärimistoimikust. See on loogiline kui selles esivanemalt päritud majas pere ei elatud, vaid mingis teises korteris. Ah las see naise sugulane, kes majas sees elab, võtab kõik omale.
See ei ole võimalik – surmatunnistuse alusel ei kustutanud hooneregister midagi, tema tegi muudatusi omanike osas ka notariaalse kinke- või müügilepigu alusel või siis pärimisõigusetunnistuse alusel. Oluline ongi see, kas TA ema vormistas pärmise ja kas ta oli hooneregistris kaasomanikuna kirjas, sest maa erastamise õiguse saigi hooneregistri õiendi alusel (see kinnitas, et tegu oma omanikuga).
Muide sel ajal määras sundosa notar juba kohe, siis ei pidanud eraldi nõudma (sundosa on siis ainult testamendi korral.
Sellised maade ostuseesõigusega müügi korraldused olid 30 päeva vaidlustamis tähtajaga, lisaks veel kui on toimunud edasivõõrandmamine st. heauskne omandamine, siis on see suht lootusetu värk, pärimise vaidlustmine sel ajal aegus ka 10 aastaga.
