Otsesele küsimusele vastus on, et suhted on head. Niisama kiunumas, turtsumas ja külmkappi tühjaks söömas muidugi keegi neist ei käi ka. Samas keegi lastest on pea igal nädalavahetusel meil külas.
Kui mõni lastets käituks nii, nagu sinu poeg, ma ilmselt mingil hiljemalt 5. korral ütleksin et palun tule siis tagasi, kui sul on vähem turtsakas tuju ja sa suudad minuga viisakalt rääkida – autistiks kutsumine seda ei ole. Seniks head aega ja helista, kui saad sõbralikult tulla. Ja kui ta siis tuleks ja olekski sõbralik, ma ei meenutaks seda noomivat vestlust muidugi iial ega poole silbigagi.

Vahe on ilmselt ka hoopis muus asjas. Kui lapsed välja kolisid ja kodus käisid, oli neil ikka midagi imestada, mõnikord lausa nördinult, et miks oleme teinud tubades nii ja miks on tema endises toas naa, aga mitte hoopis teistmoodi. Või et miks te mu lemmik-tikri üles võtsite või miks meie valge vannituba on nüüd sinine, üldse pole meie kodu moodi.

Siis me mehga kolisime. Sellest ajast lapsed käivad meil külas, mitte oma kodus. Kõik muutus oluliselt viisakamaks ja mingit meie koduse elu korraldamist nad enam ei proovinudki. Soovitan, kui võimalik. Täiskasvanud lastel pole siis omanditunnet ega nostalgilisi mälestusi selle kohaga ja nende emotsioonid mingite lapsepõlvekardinate äraviskamise vastu on hoopis mahedamad.

Müügihetk oli neile muidugi ehmatav, aga mu mees pidas neile väikese sõnavõtu teemal, et me ei saa kolmekesi (üks vanem pereliige on ka meiega) jääda elama 7-toalisse majja lihtsalt seepärast, et ise juba lapsevanemad olevatel lastel on seal nostallgiline liivakast. Paar retoorilist küsimust, kas nad ise kavatsevad elus mitte enam kolida pärast laste saamist, ja kõik said asjast aru.