Meil on kolm last. Nõudepesumasinat pole, koristajat pole, lapsed eriti kraamida ei viitsi.

Kord on aga üsnagi majas, sest:
\”Koristame\” lihtsalt jooksvalt. Kui näen midagi vedelemas, siis panen kappi või riiulile, ja panen kohe. Mees samamoodi. Mehel on mingid oma kiiksud küll, ta näiteks ei märka musti sokke ja segamini diivanikate võib tema poolest igavesti nii jääda. See-eest on ta must palju mihklim laste mänguasju kokku korjama.

Nõud pesema ära kohe pärast söömist, mitte ei jäta vedelema.
Laste tuba on mõnikord küll mitu päeva nagu seapesa, aga see ülejäänud elu eriti ei häiri ja siis võtame selle nendega koos korda teha.

Kõige olulisem on, et igal asjal oleks oma koht ja et kõik teaks, kus see on. Et poleks nii, et mees paneb ajakirjad diivanilauale ja mina sealt raamaturiiulisse ja tema sealt jälle diivanilauale.