to NeiuTriin:
Tean, mida tunned, sest väikese inimese kaotusevalu on samaväärne mistahes teise kalli inimese kaotusega, vähemalt see tunne on sama valus. Sellega tuleb siiski toime tulla, see võtab aega. Tugevatele antakse katsumused ja sa oled tegelikult tugevam kui arvad.

mul anzu111-ga mõnes episoodis natuke sarnane lugu, 1.lapsega oli 1 kord katkemise oht, aga sündis tervena ja kenasti ilma ravita. Järmised 3 katkesid, põhjusi ei leitud ja tollal 2000.a vere hüübivust ei uuritud vist Eestis üldse, 2009 rasedusega tehti uuringud ja selgus liiga kõrge verehüübivus, määrati süstid-tabletid ning see laps sündis kenasti. Pärast käisin geneetiku juures ja mul selgus geneetiline verehüübivuse häire. Osadel tekib see verehüübivuse probleem ainult raseduse ajal, teistel on see nö püsiv, aga ei sega elamist, sellega peab lihtsalt arvestama:pikad lennukireisid, rasedusvastaseid tabletid ei sobi jne. Tahan oma näite põhjal seda öelda, et noor organism tuleb sageli ise toime sellega, millega hiljem enam ei pruugi hakkama saada. Esimese rasedusega ma ei osanud eriti karta, ma ei teadnud oma verehüübivuse geneetilisest häirest midagi, raseduse katkemist polnud kogenud, no nagu öeldakse noor ja roheline, ei oska karta. Võib-olla muutub organismis midagi järgnevate rasedustega, ma ei tea, aga mulle tundub, et meie mõtted ja tunded mängivad suurt rolli kogu selles asjas. See muidugi ei tähenda, et uuringuid ja ravi poleks vaja. Väga on vaja. Üks toetab teist.