Mina olin ka valust ja väsimusest nii sassis, et viimased 5-6 tundi (sünnitus kestis 24 tundi) olin täiesti endast ära. St ma mäletan üsna hästi sünnitust ja ei olnud teadvust kaotamas, aga mul polnud iseenda ega lapsega enam mingit kontakti, oli lihtsalt mõõtmatu valu ja tahtmine, et see valu lõppeks.

Natuke selline tunne, nagu mu hing(? või no see teadlik ja mõtlev ja TUNDEV ja unistav ja lootev osa minust, mis teebki minu; seesama osa, mis terve raseduse aja unistas lapsest ja armastas kõhus olnud tegelast ja mõtles talle nimesid, see osa, mis käis joogas ja õppis õigesti hingama ja ei kartnud sünnitust ABSOLUUTSELT) – see osa minust oli valu tõttu kehast täiesti välja tõrjutud ja oligi ainult viimse piiri peal valutav keha ja külmalt kalkuleeriv mõistus järel.

Arvan siiani, et olin sünnituseks hästi ettevalmistunud, õigesti häälestatud (ei olnud hirme, läksin õhinaga sünnitama) ja ka füüsiliselt läkski kõik selles mõttes hästi ja loomulikult, et laps sündis ilma meditsiiilise tagantkiirustamiseta ja jäime mõlemad terveks, aga atuke hirmutav on järgmisi võimalikke sünnitusi arvestades see, et kogu sellest õigest ettevalmistusest ja eeldustest polnud mingit tolku, sest see osa minust, mis oleks neid ettevalmistusi võinud sünitusel edukalt ära kasutada, lihtsalt ei toiminud.