[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

tahaks kohe teada, kus koolis sa käisid?
mina käisin nõuka aja lõpus tavalises väikelinna koolis ja no põhikooli ainetega tõesti probleeme ei ole kui vahel vaja aidata. Füüsikas tegime ülesandeid ja laboratoorseid töid nii palju, et ma ütleks, et tänapäeva kooliprogramm on sellega võrreldes ikka väga lihtne ja humanitaari poole kaldu. [/tsitaat]

Humanitaari poole kaldu tunduvad põhikooli ained enamasti nende jaoks, kes on ise hiljem midagi reaalainetega seoses õppima läinud.
Mu meelest on meie kooliprogramm igal tasandil keerukamaks muutunud võrreldes nõukaaja lõpu ja EV algusaastatega. Tõesti, kõik on detailsem ja keerulisem: võõrkeeled, eesti keel, ehk on lihtsamaks muutunud vaid kirjandus ja ajalugu (rohkem rõhutatakse koolis laste kirjutamis- ja arutlemisoskust, vähem kuivade faktide massilist pähetuupimist, mis on mu meelest väga tervitatav). Matemaatika on mu meelest samale tasemele jäänud, lihtsalt mahud on väiksemad ja mõtlema peab ehk natukene rohkem, aga füüsika on tõesti raskemaks läinud. Võrrelge ise nõukaaegset 7. klassi füüsikaõpikut praeguse 7. klassi loodusõpetuse-füüsikaõpikuga ja saate aru, millest ma räägin. Meil olid tõesti 7. klassis muinasjutud füüsikast, st füüsika ajalugu. Keemia koha pealt ei tea esialgu veel sõna võtta.

Eks süüdistada võib üksteist (õpetajad vs õpilased/lapsevanemad) lõputult, kuid fakt on see, et ilma vanemate suure lisatööta kodudes meie kooliprogrammi läbida ei ole võimalik. Laps, kellel vanemate tugi kodus õppimisel puudub, langeb varem või hiljem riskitsooni \”kaheliseks\”.
Ma ise arvan ka, et kui kooli õpetajad (või sageli ka laps ise) või mõlemad korraga ei viitsi tugiõppes osaleda, siis paberi peale see lahke võimalus meie koolides jääbki.

Pole sel poisil häda midagi, on lihtalt pisut alla keskmise andetum ja ilma koduse toeta süsteemi hammasrataste vahele jäänud hetkel.