Asi ei ole mingis kaasaegsuses ja moe pärast keeldumises. Ei meeldi mulle selline lahmimine (kusjuures seda kohtab isegi arstide poolt). Oli mul ka arst, kes hakkas kohe mõnitama, kuidas ma internetist hirmujutte loen ja nii nõrk olen, et lasen end ära hirmutada. Üks arst suutis nii tobe olla, et ütlesingi b-hep süsti kohta – esimesel eluaastal suudan ma jälgida, kellega mu laps voodit ja süstlaid jagab (pisut äärmuslik näide, aga selles olukorras ei saanud enam muul moel).
Ma tean, mida ma teen, sest mu lapsed olid sündides nõrgad. Mõlemad algul intensiivis, üks enneaegne, teine üsasisese kasvupeetusega. Nad on mõlemad väga targad, asjalikud ja eakohase arenguga, kuigi mõningaid kergeid probleeme võib raske sünniga seostada. Üks lastest kaalus ainult 2300 ajalise lapsena. Tal oli hüpoglükeemia. Kuidas ma lasen talle kohe sünnitusmajas veel vaktsiine ka organismi süstida? Kusjuures ta oleks saanud ju sama doosi, mis kõrvalpalati 5-kilone.
Ehk siis – asi ei ole moes, vaid minu lastes. Ma ei lase neile lihtsalt midagi sisse süstida, sest vaktsineerimiskava nii arvab. See kava ei tea midagi mu laste põetud haigustest, minu elukeskkonnast, võimalusest tõepoolest mõni selline haigus kinni püüda jne.
Kusjuures – osaliselt on mu laste sünnijärgses seisundis süüdi olnud arstid, kes minu probleemidest teadlikud olles, ei jälginud raseduste lõppusid piisavalt.