Teema: 10 aastat koos ja pole valmis abielluma

Sa oleksid võinud ju ise selle ettepaneku teha, kui mees muidu sinu jutust aru ei saa. Siis oleks vähemalt vastuse saanud. 🙂 Aga tegelikult mina ei näe suurt probleemi (eks ta tuju rikub jah, et mees ei mõista), kui mees tegudega näitab välja, et tahab sinuga kokku jääda, siis saate abiellutud ka. No ei ole jah kõik mehed nii romantilised, et korraldaks mingi piduliku ettepaneku ja laskuks põlvele… Ja nüüd kohe oleks see ettepanek halvasti välja ka kukkunud, eksju? Anna veel natuke aega ja kirjuta, kuidas läheb.

Kägu kirjutas:

Eile oli meil jälle sel teemal suurem jutuajamine (õigemini mina pidasin monoloogi), õhtu lõpuks olin päris joogine, hakkasin lõpuks nutma (nagu alati) ja tema lihtsalt ütles selle peale, et noh, aga lähme paneme nimed kirja. Nii ei saa ju, ma tahan saada temalt “seda tunnet”, mitte et lähme teeme siis ära.

Mina sinu asemel võtaks pakkumisest kinni ja paneks nimed kirja. Vähemalt kuu aega enne planeeritavad pulma peaks ju avaldused sisse viima. Sealt edasi hakkab ehk ka mees rohkem emotsiooni üles näitama. Kui tal on pigem suva, saadki ise otsustada kui suurel-väikselt tähistada. Usu mind, tegelikul pulmapäeval on mehel emotsiooni ja ärevust juba küllaga. Ning pärast seda kõike on teil sõrmused sõrmes ja perel ühine nimi.

Mõnikord on meestel vaja konreetset tegutsemisjuhist. Kui sinu jaoks on oluline, et ta sõrmuse kingiks ja paremale põlvele laskuks, siis nii talle ütlegi. Võimalik muidugi, et juba ütlesidki, aga ei miskit! Sel juhul võtaks ma pigem selle pakkumise vastu, et nimed kirja ja teeme ära. Vähemalt saab tehtud!

hm – olen küll abielus (mehe soovil), aga jäin oma nimele ja sõrmuse paneb mees 1x aastas sõrme – pulmaastapäeval.
Aga mõelge sellele – kui palju head, ilusat ja toredat on olnud 10 aasta jooksul ja kas on väärt see, kõik prügikasti visata?

Ma olen sinuga suht samas paadis. Kohe saab 10a koos oldud, kaks last on ka. Ja mina enam abielluda ei tahakski. Kui nüüd ettepanek lõpuks tuleks, ütleks, et kõlbas siiani koos elada, elame edasi ka samamoodi.
Meil sai algusaegadel ikka omajagu sel teemal räägitud. Mehel endal varasemaid suhtekogemusi polnud, sõbrad kõik siiani vallalised (loe: naise ja lastega), isa tal ka polnud, seega eeskuju null. Mina olen küll nn tervest perest pärit, aga sellist abielu ei tahaks vihavaenlasele ka. Eks ma olen ka patja nutnud, aga ma mõtlesin need asjad endale (enda seisukohast!) selgeks – mehe leidsin hilja, lapsed, keda väga tahtsin, sain – mida ma siin pipardan mingi paberi pärast. Jah, olen vallaline, kahe lapsega. Aga mitte kordagi pole keegi vaadanud, et mul pole sõrmust, seega oleksin justkui rämps. Sõbrad jah vahel küsivad, millal pulma saab, aga nad ka teavad, et see on võimatu missioon. Visata toimiv elu prügisse puhtalt jonni pärast, lõhkuda laste elu, ajada segi enda ja mehe oma – milleks?

Kas ma sain õigesti aru, et teil lapsi pole veel? Siis on muidugi lahkumine mõnevõrra kergem. Aga seda pead sa ise teadma – kas uus mees oleks kindlasti see suur õnn ja koos abiellumisega saabuks ka armastus ja südamerahu? On ju ka neid mehi, kes suht kiirelt armastust avaldavad ja abielluvad, kuid juba mõne aasta pärast on suhe mõrasid täis. Kumb on siis parem – soe kooselu või abielu, kus sa ikkagi justkui üksi oleksid?

Ma ei saa aru, kas osad siinsed vastajad soovivad olla abielus või romantilist ettepanekut? Sain aru, et mehed on nõus abielluma, aga ikka virisete, et see pole see, kui mees põlvili ei lasku?
Olen abielus (käisime vaid kahekesi registreerimas), oma nimega, sõrmust ei kanna. Ei abiellunud sellepärast, et teistele midagi tõestada või näidata.

Mina saan tegelikult aru. Need naised tahavad tunnet, et mees päriselt tahab seda abielu ja neile tundub, et romantiline ettepanek mehe poolt näitaks justkui oleks mees ka päriselt huvitatud abiellumisest.

Reaalsuses paljud mehed ei saa üldse sellest romantilise ettepaneku vajadusest aru, nad on küll kuulnud, et kohati seda tehakse, aga kui seni on 10 aastat ilma läbi saadud, siis loodavad nad, et äkki saabki elu elatud ilma selle piinliku ja ebamugava momendita. Sest suur osa mehi ei näe sellistes romantilistes hetkedes muud kui piinavat ebamugavat hetke, mis tuleb kuidagi üle elada. Nende jaoks on koos elamise mõnu justnimelt selles rahulikus üksteisemõistmises ja üksteise abistamises ja üksteisest rõõmu tundmises, mis ei vaja suuri sõnu ja eksponeerimist. Seetõttu suhtuvad nad ka abielusse kui sellisesse täiesti külmalt, abielu ei tekita neis mingeid emotsioone peale “milleks see?”. Kui siis selgub, et naine ikka väga tahab seda, siis tundub see neile sama keeruline ja ebameeldiv tegevus kui lühikese etteteatamisega idioodist hiire mängimine lasteaia lapsevanemate ees. Nad võtavad end kokku ja kohmavad kuidagi “no teeme siis ära!”. Ise suures kergendusetundes, et sai ära öeldud ja see keeruline hetk on möödas. Aga ei, naine tahab ikka neid läägeid sõnu, mis ühel introverdist mehel kuidagi üle huulte ei taha tulla. Need mehed, kes on ekstraverdid ja armastavad esineda, armastavad alati pildil olla, neil ei ole kunagi ka probleemi enese eksponeerimisega, ei idioodist hiirt mängides isadepäevapeol ega ka kõvahäälselt romantiliste sõnade puistamisel. Kui te olete aga valinud enale introvertsema tagasihoidlikuma romantilisi žeste ebasiiraks pidava mehe, siis neile tundub see kõik nii ebavajalik ja lääge eneseületus. Lisaks on mehed sageli selle koha pealt täiesti mitteempaatilised. Kuna nad ise ei näe vajadust abiellumiseks ja romantiliseks ettepanekuks, siis neile tegelikult ka ei jõua kohale, kui tähtis kaasale ikkagi see abielluimine ja romantiline ettepanek on. Nad mõtlevad, et see on hetkeline emotsioon, mis ühel hetkel ohutult mööda läheb. Kui siis ei lähe niisama mööda, siis käituvad nii nagu poisike, keda sunnitakse “vabandust” paluma. Ütlevad mokaotsast, pilk maas. See kõik tegelikult ei tähenda seda, et nad ei armasta. Nad lihtsalt jälestavad sellist enese eksponeerimist ja seega ei tunne abiellumisest mingit rõõmu. Naine aga tahab, et ta sunniviisiliselt abielu üle rõõmu tunneks, sest muidu ju ei armasta… Nokk kinni saba lahti olukord.

Kui oled võtnud mehe, kellele romantilised žestid on raske eneseületus, no anna talle asu ja tunnusta tema “noh registreerime siis ära” eneseületust. Tead ju küll, millise inimtüübiga sa kümme aastat oled koos elanud.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Aga jah, mulle tundubki niimoodi, et mõned elavad 7-10 aastat koos, pole abielu ega lapsi. Minnakse lahku, leitakse uued kaaslased. Siis aga on tavaline, et üks osapool abiellub järgmise kaaslasega kibekähku, nii aasta pärast kokku hakkamist ning saadakse kohe lapsed. Saa siis aru, miks selle eelmisega 10 aastat venitati, kui järsku kõlbab poolvõõraga abielluda ja lapsi saada.

Sest eelmine ei meeldinult piisavalt.

Elada 10 aastat kellegagi, kes niiväga ei meeldi. Mõni saab lapsedki…
Ja siis tulla ütlema, et niipalju ikka ei meeldi, et abielluda.

Mislaadi puue see on?

Selle kohta on mitu vanasõnagi:

Ega vana saabast tasu minema visata, kui uusi kohe asemele võtta pole.

Ära vanasse kaevu enne sülita, kui uus valmis pole.

Nii et hoiad aga silmad uute saabaste ja kaevu osas lahti ning tallad aga vanu saapaid ja kaevuteed edasi.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Aga jah, mulle tundubki niimoodi, et mõned elavad 7-10 aastat koos, pole abielu ega lapsi. Minnakse lahku, leitakse uued kaaslased. Siis aga on tavaline, et üks osapool abiellub järgmise kaaslasega kibekähku, nii aasta pärast kokku hakkamist ning saadakse kohe lapsed. Saa siis aru, miks selle eelmisega 10 aastat venitati, kui järsku kõlbab poolvõõraga abielluda ja lapsi saada.

Sest eelmine ei meeldinult piisavalt.

Elada 10 aastat kellegagi, kes niiväga ei meeldi. Mõni saab lapsedki…
Ja siis tulla ütlema, et niipalju ikka ei meeldi, et abielluda.

Mislaadi puue see on?

Selle kohta on mitu vanasõnagi:

Ega vana saabast tasu minema visata, kui uusi kohe asemele võtta pole.

Ära vanasse kaevu enne sülita, kui uus valmis pole.

Nii et hoiad aga silmad uute saabaste ja kaevu osas lahti ning tallad aga vanu saapaid ja kaevuteed edasi.

Minumeelest abielluda ainult siis saabki, kui suhe veel värske ja roosad prillid ees. Kui see aeg mööda lastakse, nii 7-10 aastat hiljem, on kooselu enamasti juba muutunud tüdimust tekitavaks rutiiniks ja teine inimene kõikide oma vigadega sulle selge. 7 aastat enamasti toob ka esimese kriisi, mis minumeelest ongi just tüdimusest tingitud. Siis on lapsed väikesed ja elu tundubki üpris igav, raske ja mõttetu.
Mina usun, et kui sellisel ajal abiellutaksegi, siis enamikus juhtudel, kuna naine võtab initsiatiivi või kus mõlemad suhte osapooled on korraliku (kristliku) kasvatusega. Mitte romantilistel põhjustel.

Olen mees.
Abielukande tegemise riigilõiv on 30€.
Ütle mehele, et teeme avalduse ja maksame pooleks. Veel enam, kinnita, et sinu huvi ongi abielu, mitte romantilis-lääge jura. Ja ongi sul abielu olemas. Ütle mehele, et kui väga vaja, siis lahutamine pole ju keeruline. Selgita ka põhjusi, miks sa abielu soovid – lapsed tuleks ühe nime all (reisimine lihtsam), ühisdeklaratsiooni esitamine jms.

Aga seda kõike sa ju ei taha. Sa pole mõelnudki nendele teemadele.
Räägi siis asjadest õigete nimedega.
Et sind ei huvita tegelikult abielu, vaid tahad mehe “kinnitust”, et ta ikka “armastab tõeliselt”, tahad uhket pidu, valget kleiti (leinavärv!), sõrmuseid jne.
On leitud korrelatsioon – mida uhkem pulmapidu, seda lühem abielu.

Kägu kirjutas:

Tammsaarel oli pruut lehte kuulutuse pannud, et abielluvad x kuupäeval. Lõpuks olidki pulmad ja asi korras. Kus sa enam ära ütled, kui kõik teavad pulmade toimumisest?

Aga jah, mulle tundubki niimoodi, et mõned elavad 7-10 aastat koos, pole abielu ega lapsi. Minnakse lahku, leitakse uued kaaslased. Siis aga on tavaline, et üks osapool abiellub järgmise kaaslasega kibekähku, nii aasta pärast kokku hakkamist ning saadakse kohe lapsed. Saa siis aru, miks selle eelmisega 10 aastat venitati, kui järsku kõlbab poolvõõraga abielluda ja lapsi saada.

olen mõne suhtepsühholoogi käest kuulnud sellist teooriat, et inimene abiellub ja saab lapsed täpselt siis, kui ta selleks valmis on ning seda siis selle inimesega, kes tema kõrval nö samal ajal on. Sellepärast ongi tihti nii, et üks ja sama inimene võib olla 10 a ühes suhtes ilma abielu ja lasteta ning peale seda teises suhtes 2 a ning abielus ja lastega. Et siis teooria järgi ei ole oluline, kellega, vaid just “millal”.

ise tegime asja ametlikuks, kui sai koos oldud 10a. Ja meie suhtes olin just mina see, kes ei tahtnud abielluda. Siis üks hetk mõistsin, et olen nii vana juba, kuidas ma oma meest siis õieti nimetama peaksin – poiss-sõber, elukaaslane? Nüüd ütlen uhkusega “abikaasa”, “mees”.
Kusjuures mingit romantilist käe palumist ja pulma ei toimunudki, lihtne otsustamine, et “nüüd” ja “nii” (registreerimine notari juures). Arvan, et ei ole häbiväärne ka öelda naisel, et “abiellume”, kuid pole mõtet oodata neid romantilisi filmistseene, kui mees pole eelneva kooselu jooksul romantilisusega silma paistnud.

Lisaks, mis ma sellest SAAN? Mis lisaväärtust? Annad sa mulle ju niikuinii. Ja lisaks, armastusel pole pulmadega midagi seost.”

Teemaalgataja kirjutab, et mees plaanib, et võiks lapse saada. Abielludes selle naisega ta lapse ka saaks, see olekski tema jaoks abiellumise lisaväärtus, kui muu ei koti.

Armastusel aga on pulmadega vägagi seos, sest kui sa teist inimest armastad, siis ikka soovid talle heameelt valmistada ja kui teise jaoks on see pidu oluline, siis miks mitte seda rõõmu talle pakkuda?

Minu mees rääkis ühtelugu abiellumisest, iga paari kuu tagant küsis, millal me pulmad teeme? Arvasin, et aega on. Siis juhtus, et jäin lapseootele kaitsevahenditest hoolimata ja enam mees ei tundnud üldse huvi abielu vastu, ei maininudki kordagi. Siis ütlesin ise, et kui soovime ühiselt last kasvatada, siis sünnib see laps abielus inimestele. Ja siis hakkas mehel kiire pulmade ettevalmistamisega.
Arvan, et mees soovib abielluda selleks, et näidata maailmale, et see naine on “tema”, võetud, hoidke eemale, teised mehed. Laps annab mehele kindluse, et see naine on niikuinii tema oma, ja kogu maailma teistele meestele sõnumi, et see naine on kellegi teise lapse ema, ja teised mehed hoiavad eemale niikuinii, nii et oma mehel pole mõtet pingutada.
Ma elus ei sünnitaks last mitte abielus olles, sest olen näinud kõrvalt niipalju koledust, purunenud lootusi, hüljatud rasedaid, kuuse all imiku emasid, et aru ma ei saa, kuhu naistel on kadunud reaalsus ja mõistus armastusest pime olles. Tööturul ei ole rase või 3 lapse ema mitte iial samal positsioonil kui terve noor mees, selletarvis see abielu ju välja mõeldud ongi.
Ka kõige targem ja kõrgema palgaga naine on hoopis teisel tasandil, kui tal on mitu last üksinda kasvatada..

abielu on hea test kas naine tegelikult armastab meest või näitleb. kui naine tunneb suhet mehega raisatud aastatena siis pole mingit armastust kunagi olnudki. ruttu abiellu ja siis lahutus, saamaks raha jne. kahju meestest, koer on ka rohkem sõber kui naine.

Kägu kirjutas:

Minu mees rääkis ühtelugu abiellumisest, iga paari kuu tagant küsis, millal me pulmad teeme? Arvasin, et aega on. Siis juhtus, et jäin lapseootele kaitsevahenditest hoolimata ja enam mees ei tundnud üldse huvi abielu vastu, ei maininudki kordagi. Siis ütlesin ise, et kui soovime ühiselt last kasvatada, siis sünnib see laps abielus inimestele. Ja siis hakkas mehel kiire pulmade ettevalmistamisega.
Arvan, et mees soovib abielluda selleks, et näidata maailmale, et see naine on “tema”, võetud, hoidke eemale, teised mehed. Laps annab mehele kindluse, et see naine on niikuinii tema oma, ja kogu maailma teistele meestele sõnumi, et see naine on kellegi teise lapse ema, ja teised mehed hoiavad eemale niikuinii, nii et oma mehel pole mõtet pingutada.
Ma elus ei sünnitaks last mitte abielus olles, sest olen näinud kõrvalt niipalju koledust, purunenud lootusi, hüljatud rasedaid, kuuse all imiku emasid, et aru ma ei saa, kuhu naistel on kadunud reaalsus ja mõistus armastusest pime olles. Tööturul ei ole rase või 3 lapse ema mitte iial samal positsioonil kui terve noor mees, selletarvis see abielu ju välja mõeldud ongi.
Ka kõige targem ja kõrgema palgaga naine on hoopis teisel tasandil, kui tal on mitu last üksinda kasvatada..

Mismoodi annab abielu naisele garantii, et lootused ei purune, et teda ei hüljata, et ta kuuse alla ei satu või et tal on tööturul noorte lastetute meestega sama positsioon.

Ära solvu, aga su jutt on ikka üsna imelik, lisaks tundub mulle, et abielu oma mehega teatud mõttes pressisid välja.

Kägu kirjutas:

Teemaalgataja, nõustun siin nii mõnegi eelkõnelejaga. See, et mees sind kosinud pole, ei tähenda sugugi, et ta sinust ei hooli või sind ei armasta. Ilmselt ta pole lihtsalt sedatüüpi mees, kes peab abielu oluliseks. Temajaoks on tähtis suhe, mitte paberitükk.
Sõpruskonnas on päris palju pikaajalisi õnnelikke paare, kes ei ole abielus. Ilmselt, kui sa peale käiks, ta su ka ära kosiks. Aga kuna tema jaoks ei ole see tähtis, siis mõtle, kas sa sellist kosimist soovid.

Siin on küsimus, kas mehe jaoks ei ole oluline abielus olla või tema jaoks on oluline abielus mitte olla. Esimesel juhul – miks ta ei peaks kalli naise rõõmuks selle paberitüki hankima? Kui mehele ei ole vaja eriti peale käia, siis ilmselt polegi tal abielu vastu midagi. Muidugi rääkimine, et nõme igand… ei ole kuigi julgustav, oleks mees öelnud, et oih, ma ei teadnud, et see sulle nii oluline on, abiellume siis pealegi, siis ma ütleksin kah, et lihtsalt tavaline mitteromantiline mees.