Teema: appi, laps sündis välismaal

Selles osas olen ma sinuga nõus, et ühest riigist teise (aga ka sama riigi piires) kolimist plaanivatele inimestele oleks vaja tekitada võimalus lapsed juba ette registrisse järjekorda kanda (nt enne koolikohtade jagamist). Järgmine aasta ootab ka meie pere ees kolimine tagasi Eestisse, vanem laps peaks siis minema esimesse klassi. Töölepingutel on nii minul kui mehel olemas konkreetne lõpukuupäev, mul on Eestis töökoht ootamas, töö alustamise kuupäev kuu täpsusega paigas. Meie kodus elavaid üürnikke on juba informeeritud, millal nad hiljemalt välja peaksid kolima. Aga mida ei ole, on lapsi ootav koolikoht ja lasteaiakohad. Nii palju kui ma uurinud olen, peaks nad hiljemalt veebruaris Eestisse elama registreerima, samas ei mina ega mees ei saa veel sel ajal Eestisse elama tulla isegi mitte fiktiivselt, sest sellest sõltub tervisekindlustus, maksuresidentsus ja ka lasteaiakohtade olemasolu riigis, kus me hetkel elame. Natuke tobe on eeldada, et pere kolimisel saab kogu elu ümber korraldamine (kaasaarvatud laste kooli- ja lasteaiakohtade leidmine) toimuda nädala jooksul või et peale kolimist saavad täiskasvanud rahumeeli pool aastat kodus oodata, kuni nende lastele aiakohta pakutakse. Lihtsalt näide riigist, kus praegu elan, KOV peab tagama lapsele lasteaiakoha 6 kuu jooksul alates lapse piirkonda elama registreerimisest, aga last ei saa enne sisse registreerida, kui ta reaalselt seal elama asub ja kui registreerida fiktiivselt varem, siis kaotab ta õiguse lasteaiakohale piirkonnas, kus ta parasjagu elab. Ja seda ühe ja sama riigi piires erinevates KOVides. Täiega loogiline, onju?

Mis keeleoskusesse puutub, siis mul toimus nädalavahetusel tööjuures üritus peredele. Töötan rahvusvahelises ettevõttes ja kohal olnud üle 20 perest vaid 2 olid sellised, milles nii ema kui isa emakeel oli ühine ja sama, mis kohalik keelgi. Ülejäänute lapsed olid kõik kas kaks-, kolm- või nelikeelsed. Kuivõrd olin enne just lugenud su teemat siit, siis vaatasin kohe huviga, et mis keeles siis keegi oma lastega räägib ja kuidas lapsed omavahel suhtlevad. Esimene tähelepanek oli, et sõltumata emakeelest erinevate perede lapsed omavahel mängisid kohalikus keeles (ka näiteks eri peredest pärit lapsed, kes kodus vähemalt ühe vanemaga inglise keeles räägivad). Paari erandiga, umbes vanuseni 4-5 aastat tundusid lapsed rääkivat kummagi vanemaga konkreetse vanema emakeeles, vanemate laste puhul oli konkreetne trend, et kogu pere rääkis omavahel ühes keeles. Oli neid, kelle kumbki vanem rääkis erinevat keelt ja ühiseks keeleks oli kujunenud ühe vanema emakeel, oli neid, kellel kummalgi vanemal erinev emakeel, ent ühiseks keeleks oli hoopis inglise keel või kohalik keel. Küsisin ka selle kohta mõnelt, et miks nad ühel hetkel on loobunud lapsega oma emakeeles suhtlemast, põhjused küll pisut varieerusid, ent prevaleeriv trend oli, et ühel hetkel ei suhtle enam laps vanemaga üks-ühele vaid mõlema vanemaga korraga ning sellest tulenevalt hakkab ka laps peres eelistama seda keelt, milles räägivad vanemad omavahel. Vähemalt neid lapsi vaadates ei jäänud mulle küll muljet, et mitmekeelsus neid kuidagi kahjustanud oleks. Isegi kui laps oma vanemate emakeelt põhikeelena ei kasuta, saab ta sellest enamasti vabalt aru ning suudab ka lihtsamat juttu rääkida. Pigem on mitme keele oskamine ikka rikkus.

Minul on mehega ühine emakeel ja 3 last käivad kohalikus lasteaias. Mina ei näe, et see, et mu lapsed kuni 8 tundi päevas teises keeleruumis viibivad, mõjutaks oluliselt nende eesti keele oskust. Jah, see laps, kes aastaselt lasteaeda läks, kasutas alguses ka minuga rääkides mõnda sõna teises keeles, aga need olid tõesti üksikud sõnad, mis ta sealt üle võttis. Alla 2-aastasena hakkas kenasti eestikeelseid lauseid moodustama ja ma ise küll ei tunne, et ta keeleliselt arengult oma vanemale õele, kes teise keelekeskonda kolis 3-aastaselt, oluliselt alla jääks. Keskmine laps, kes kolides oli peaaegu 2, oli kõige suuremas segaduses. Ta oli just õppinud ennast verbaalselt väljendama ning järsku ei saanud enam keegi tast eriti aru. Lastele oli väga suur trauma see, et nad järsku ei saanud enam oma eakaaslastega mängida. Väga kurb on vaadata last, kes mänguväljakul iga kord abitult emale (ehk siis mulle) otsa vaatab, kui mõni teine laps talle midagi ütlema tuleb. Kolides ei olnud meil mingit plaani lapsi lasteaeda panna (ootasin juba kolmandat), aga nähes kuivõrd teiste lastega ühise keele puudumine lapsi häirib, panime lapsed siiski lasteaeda – keeleõppe eesmärgil.

Mida vanem on laps, seda raskem on tal taluda seda, et ta teiste lastega suheldud ei saa. Isegi kui sa ei plaani Hollandisse elama jääda, panustaks mina küll kõvasti sellesse, et laps kiirelt ka Hollandi keele suhu saaks, kasvõi ainult selleks, et Hollandi sugulastega normaalselt suhelda ja seal külas olles teiste lastega mängida saaks. PS! Mis keeles isa lapsega räägib? Mis keeles te omavahel räägite?

Kägu kirjutas:

Aga mida ei ole, on lapsi ootav koolikoht ja lasteaiakohad. Nii palju kui ma uurinud olen, peaks nad hiljemalt veebruaris Eestisse elama registreerima, samas ei mina ega mees ei saa veel sel ajal Eestisse elama tulla isegi mitte fiktiivselt, sest sellest sõltub tervisekindlustus, maksuresidentsus ja ka lasteaiakohtade olemasolu riigis, kus me hetkel elame. Natuke tobe on eeldada, et pere kolimisel saab kogu elu ümber korraldamine (kaasaarvatud laste kooli- ja lasteaiakohtade leidmine) toimuda nädala jooksul või et peale kolimist saavad täiskasvanud rahumeeli pool aastat kodus oodata, kuni nende lastele aiakohta pakutakse.

Viimasele käole. Päris kindlasti ei pea koolikohta ootama, sest põhiharidus on ju kohustuslik ja kohalik omavalitsus peab tagama kõigi oma piirkonna lastele koolikoha. Ma ei tea, kuhu te tagasi kolite, aga paljudes kohades on sissekirjutus oluline kooli määramiseks. Nt. Tallinna linnas arvestatakse elukohta 1. veebruari seisuga. Aga ma olen üsna kindel, et kui teil on olemas elukoht, kuhu te tagasi tulles elama asute, siis te saate teha avalduse, et teie hetkel registris veel mitteolev laps määrataks kooli selle elukoha järgi. Aga loomulikult tuleb sel teemal vastava omavalitsuses haridusametnikuga ühendust võtta ja oma muret selgitada. Kui soov on laps katsetega kooli panna, siis sellega on juba keerulisem lugu. Erakoolidel on jälle omad tingimused. Kooli puhul on oluline ka piirkond, mõnes piirkonnas on koolid pungil täis ja teises jälle ruumi klassides küll.
Lasteaedadega on teine teema. Aga koha olemasolul saab laps kasvõi järgmisel päeval lasteaeda minna ja kui kohta pole, siis pole ka kuue kuu pärast. Aga tundub, et sul pole enam sõimelapsed ja lasteaiaealistele on juba kergem kohta saada. Aga jah, ei pruugi olla lähim lasteaed.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Paari erandiga, umbes vanuseni 4-5 aastat tundusid lapsed rääkivat kummagi vanemaga konkreetse vanema emakeeles, vanemate laste puhul oli konkreetne trend, et kogu pere rääkis omavahel ühes keeles. Oli neid, kelle kumbki vanem rääkis erinevat keelt ja ühiseks keeleks oli kujunenud ühe vanema emakeel, oli neid, kellel kummalgi vanemal erinev emakeel, ent ühiseks keeleks oli hoopis inglise keel või kohalik keel. Küsisin ka selle kohta mõnelt, et miks nad ühel hetkel on loobunud lapsega oma emakeeles suhtlemast, põhjused küll pisut varieerusid, ent prevaleeriv trend oli, et ühel hetkel ei suhtle enam laps vanemaga üks-ühele vaid mõlema vanemaga korraga ning sellest tulenevalt hakkab ka laps peres eelistama seda keelt, milles räägivad vanemad omavahel.

Huvitav, mul on 13-aastasega vastupidine probleem – ta kipub minuga rääkima eesti keelt ka situatsioonis, kus ma tahaksin, et ta kohalikku keelt räägiks (mina õpetaja, tema õpilane, ruumis ka teised, eesti keelt mitteoskavad õpilased). Ka 15-aastane räägib minuga enesestmõistetavalt eesti keelt. Aga võib-olla suhtleme me lastega rohkem üks-ühele,? Ja teine asi, me suhtleme ka mehega omavahel kahes keeles (st kumbki räägib oma emakeelt), kui neljakesi räägime, siis räägin mina igatahes eesti keelt, ka siis, kui ülejäänud kolm teist keelt räägivad. (See tuleb mu kohaliku keele oskusele kusjuures kahjuks, sest seetõttu kuuleb ainus inimene, kes oleks valmis mu vigadele tähelepanu juhtima, mind haruharva selles keeles rääkimas.)

Ega ma ei pretendeerigi oma sõnavõtuga absoluutsele tõele. See oli lihtsalt see, mida mina nägin. Ma mingit gestaapolaadset ülekuulamist kõigile ei korraldanud. Kellega sobis teema üles võtta, sellelt küsisin, kuidas nad oma keeltepaabeli kodus lahendanud on, vahel mõni juhuslik vestluse pealtkuulaja liitus ja rääkis ka oma kogemusest. Enamiku puhul ma tegin järelduse lihtsalt selle põhjal, mida ma sel hetkel nägin. Täiesti vabalt võib olla, et ka enamus suuremaid lapsi ühe vanemaga kahekesi olles kasutavad selle vanema emakeelt, lihtsalt mõlema vanema juuresolekul ei märganud ma kordagi, et vestlus kahe vanema ja lapse/laste vahel oleks olnud korraga kakskeelne. Aga ausaltütelda, mida peakski nõudma lapselt, kelle üks vanem on hiinlane ja teine venelane, kodune keel on suuresti inglise keel ja koolis õpib hoopis neljandas keeles, seejures vanematest üks ei räägi eriti hiina ja teine vene keelt. Minu meelest on päris tubli, kui selline laps hädapärase vestluse oma kummagi vanema sugulastega nende emakeeles peetud saab.

Aga ma ikkagi ei saa aru, kas teemaalgataja laps oma isaga ka mingis keeles suhtleb või kaalub selle lapse põhiõigus suhelda igal ajal ja igal pool ainult oma emakeeles üle õiguse suhelda oma isaga.