Teema: Emaga võõrad

njaa.. olin oma ema ainus laps. isa suri, kui olin päris noor.
Elasime vanaema juures . Vanaema peksis mind ( ikka korralikult ) iga päev. Ema ei teinud midagi, et seda lõpetada või mind kaitsta ( ise ta ei löönud) . Nooremana ei saanud sellest väga aru, arvasin et mul on normaalne ema ja kõik peabki nii olema. Nüüd, kui endal lapsed- mõtlen, kui keegi mu lapsele näpu külge paneks, annaks ise peksa sellisele inimesele. Ei suuda mõista, kuidas mu emal sai minust nii ükskõik olla.

Sellest on tekkinud vastumeelsus ja vastikustunne. Ema käest ei küsi nõu millegi suhtes. On pigem viisakussuhe- tere, kuidas läheb jne. Mingeid probleeme temaga ei aruta.
Olen iseseisev ja noh- eks kahju on ikka, et ei ole päris ema/ vanaema oma lastele- aga eks kõigil on siin elus oma hädad. Elan üle. Mul on oma mees ja lapsed, proovin mitte oma ema tehtud vigu teha.

Piibuga naine kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kas siin on veel keegi, kes on oma emaga võõrad? Kes pigem ei tutvusta uusi suhteid või kes ei looda ema nõuandele raskemates olukordades? Mina olen, ja mul on sellest väga kahju. Aga me oleme väga erinevad inimesed. Intellektilt, isikuomaduste põhjal, kõiges. Aga ometi ma tahaks temaga lähedasem olla ja ma tean, et tema tahab minuga ka. Aga mingi võõristus on, ja ma ei tea, mis see on ja kus ja kuidas see tekkis.

Intellekti ja isikuomaduste põhjal oled oma emaga võõras?
SUL on EMA olemas, võta temaga ühendust ja klaari ära kõik lahtised otsad, seni kuni sul ema on…
Emata maailm on üsna kõle paik.

Oi, kullake, emaga maailm võib olla väga kõle paik!
Sinul oli emaga lähedane suhe ja seepärast võtad sa siin alatasa sõna saamata aru, et sinu kogemus ei laiene mitte kõigile inimestele. Huvitaval kombel ei ole sinu head suhted emaga muutnud sind empaatiliseks ega tolerantseks, kuigi võiks ju arvata, et mõistmises kasvamine võiks seda teha.

Kägu kirjutas:

Piibuga naine kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kas siin on veel keegi, kes on oma emaga võõrad? Kes pigem ei tutvusta uusi suhteid või kes ei looda ema nõuandele raskemates olukordades? Mina olen, ja mul on sellest väga kahju. Aga me oleme väga erinevad inimesed. Intellektilt, isikuomaduste põhjal, kõiges. Aga ometi ma tahaks temaga lähedasem olla ja ma tean, et tema tahab minuga ka. Aga mingi võõristus on, ja ma ei tea, mis see on ja kus ja kuidas see tekkis.

Intellekti ja isikuomaduste põhjal oled oma emaga võõras?
SUL on EMA olemas, võta temaga ühendust ja klaari ära kõik lahtised otsad, seni kuni sul ema on…
Emata maailm on üsna kõle paik.

Oi, kullake, emaga maailm võib olla väga kõle paik!
Sinul oli emaga lähedane suhe ja seepärast võtad sa siin alatasa sõna saamata aru, et sinu kogemus ei laiene mitte kõigile inimestele. Huvitaval kombel ei ole sinu head suhted emaga muutnud sind empaatiliseks ega tolerantseks, kuigi võiks ju arvata, et mõistmises kasvamine võiks seda teha.

Ja emast olla võõrandudnud intellekti ja isikuomaduste (täpsustamata millised isikomadused need on) põhjal on empaatiline?
Olen näinud väga erisuguseid emasid ja lapsi ja nendevahelisi suhteid ning just seetõttu ma soovitangi emaga asjad korda ajada enne, kui on hilja.
Jah, ka emaga maailm võib olla kõle, ei eitagi. Või nägid sa kusagil mind seda ütlemas, et asjad on teisti?
Ning vaevalt et neid emasid nüüd lademetes on, kes oma lapsi kupeldavad, nende verd müüvad, neid hoolimatult ja hommikust õhtuni peksavad ja vägistada lasevad, emotsionaalselt ja psühholoogiliselt tundide viisi piinavad või totaalsesse hooletusse jätavad.
Need on ikka pigem erandid ja üksikud juhtumid kui norm ja tavaolukord.

Kägu kirjutas:

Sellised “emaga võõrad” võiksid tutvuda lastekodulastega, kes igatsevad isegi oma paadialustest vanemaid taga et saaks nendega kasvõi korraks kohtuda.

Lapsed kahjuks armastavad tingimusteta. Saavad peksa ja sõimata, vanemad on hommikust õhtuni purjus, aga ikka armastavad ja igatsevad. Nagu koeradki, kes jõhkardist peremehele truuks jäävad.

Ning vaevalt et neid emasid nüüd lademetes on, kes oma lapsi kupeldavad, nende verd müüvad, neid hoolimatult ja hommikust õhtuni peksavad ja vägistada lasevad, emotsionaalselt ja psühholoogiliselt tundide viisi piinavad või totaalsesse hooletusse jätavad.
Need on ikka pigem erandid ja üksikud juhtumid kui norm ja tavaolukord.

Ilmselt on need jah erandid, aga nagu sa ilmselt vastustest võiksid järeldada, siis ka siia teemasse on sattunud mõned selliste emade lapsed.