Peale 16 aastat minuga leidis mees töölt \”elu armastuse\” kahe suht väikese lapsega kusjuures, mis seal ikka, ju siis on nii suur see armastus. Käis koju ja ära veel piinava aasta jagu, kuniks minul närvid nii krussi said et sõbrad ja sugulased mind mülkast püsti tõstsid ja ma ta minema saatsin. Temal on nagu roosa narkoudu peal kui ta selle teise juurest tuleb, niiet mingit adekvaatset teiste inimeste ja ka laste tunnete tajumist sealtpoolt ei tule, ei looda isegi enam. niikuinii olen lastega manipuleerija ja närvihaige kui räägin et lastele mõjub asi rängalt, ei viitsi seda teemat isegi temaga mitte enam algatada, hea meelega ei suhtleks temaga ilma kolmanda vahendajata üldse.
Nüüd oleme selles faasis, et vaja kokku leppida, millal ja kuidas tema lastega koos on. Ja siin olen parajalt nõutu. Tema seisukoht on, et suurem tüdruk nädalas 2-3 päeva tema juures, hea meelega väiksem ka aga 2 aastane on selleks ilmselgelt liiga väike. Kui sellele mõtlen siis tunnen kuidas mu saavutatud olukorraga leppimise tunne kõik kaob ja viha tõuseb lihtsalt üle pea kokku.
Tema tegi valiku mitte olla oma perega, tema susserdas sajaga seljataga et ehitada lähedust teisega. Ja nüüd peab laps hakkama mingit mottetut seljakotirænduri elu elama, esimese klassi kõrvalt. Miks peab laps tema otsuste pärast kannatama ja hakkama tema süümekate leevendamiseks jõlkuma kahe kodu vahet. Miks, kui laps tegelikult tahab kodus olla, sõpradega jalgrattaga sõita, õues mängida. Praegugi pean teda pikalt veenma – helista palun issile ta väga tahtis sinuga rääkida – \” miiiks ma peaaaan, mul on lego pooleli\” miiks ma praegu pean, emme teeme parem süüa\” on tavaliselt vastuseks. Väiksem hakkab peale esimest rõõmsat tervitust meeleheitlikult minu säärde kinni kui issi tuleb, tema jaoks sendub see ilmselt sellega et siis emme läheb ära või võtab issi ta kaasa või on emme jälle kurb. Lapse üks esimesi täislauseid oli \” emme ei lähe kunagi\”, ja seda kordab ta mulle nüüd igal hetkel kui temast pisut kaugemale suundun. Meil on nagu mingi oma pisike rahulik kindel maailm. Seal ei ole välise ilu suurt tagaajamist, sportlikkuse ja ideaalkaalus ja vormis olemise meeleheitlikku taga ajamist. Asjad mis mehe puhul muutusid nii palju et justkui võõras inimene vaataks sealtpoolt vastu. Kusjuures ma ei ole mingi spordipõlgurist paks mutt, kaalun 62 kilo mis minu pikkuse juures on S suurus ja teen mõnuga paar korda nädalas sporti. Ma ei taha et meie lapsed seda elu õpiks, milleks selleks et varsti oleks kodus 12 aastane anorektik sest ta on 2 kilo raskem ku klassiõde?
Minu seisukoht on, et mees tuleb 2-3 päeva nädalas peale tööpäeva ja on lastega meie kodus. Teeb misiganes nendega siis vaja teha on – õpib, mängib, vannitab jne. Mina võin kodust ära olla, mul pole midagi selle vastu, lähen trenni ja istun kasvõi raamatukogus ja teen oma ammu plaanitud Phd tööd. Koolilaps läheb kooli alati oma kodust, seal on tema erinevate päevade kooliasjad, riided, trennivarustus. Issi tuleb külalisena meie ellu, sest tema on teinud valiku olla külaline. Mitte laps ei pea minema külalisena tema ellu – laps ei tahtunud peret katki teha. Nädalavahetusel võib laps olla mehe juures juhul kui seal ei ole teisi inimesi.
Omaette teema on selle võõra tädi ja tema laste sissejuhatamine laste ellu. Mina arvan et muutused lastel on järk järgulised- esmalt harjumine sellega et issi elab eraldi siis pikema aja pärast kohtumine tädiga. Kusjuures enne seda pean mina olema kohtunud ja vestelnud selle Tädiga. Sest ma ei pea meie lapsi saatma võõra inimese juurde. Ja praegu ma selleks valmis pole. Võibolla poole aasta pärast, võibolla kahe aasta pärast. Hetkel ei tea ja ei mõtle selle peale.
Ma ei ole neid omapoolseid tingimusi veel mehele öelnud. Ilmselt tuleb sealt tugev vastuseis. Karta on et see Tädi on seadnud omapoolseks tingimuseks kui tahad lapsi näha tood nad siia.
Kes on selle tee läbi käinud, kas on kellelgi õnnestunud endale kindlaks jääda. Kas selliste seisukohtade tulemuseks on alati mingi nõme kohtulahing. ta pole üldse seda tüüpi et tahab oma asju kõrvaliste isikute ees lahata. Senised kokkulepped oleme rahulikult omavahel tehtud saanud. Mina ei piira tema suhtlemisvõimalust lastega mitte karvavõrd, käigu kasvõi igal òhtul. Lihtsalt suhtlemine on minu loodud tingimustes kus lastel on kõige mõnusam olla. Mees on lastega ju tegelikult püüdlikul hea, vaimselt nende jaoks rohkem kohal kui varem üldse oligi.
Tegelikult tahaks kohe mitmeks aastaks aja maha võtta, mitte midagi muuta, las tema siis lehvib kus ta parasjagu tahab olla. Aga laste ellu ei tahaks sellest jälge. Las see roosa narkoudu läheb mööda ja siis kui normaalne inimene ja normaalse inimese mõistus tagasi on siis räägime uuesti, mis ja kuidas ja millal ja kellega.
