Teema: minia ei taha leppida, et ma ei taha lapselast hoida votta

Kägu kirjutas:

Mina olen ka just selline vanaema nagu teemaalgataja kirjutas. Koeri küll ei ole aga on pingeline töö. Nädalavahetustel hobid, trenn, elukaaslasega matkad, teater, kino. Pojanaisel tuli järjekordne titeisu peale ja nüüd siis sündis mõned ajad tagasi neljas laps. Poeg tihti tööasjus kodus ära. Suurperel on ju suurede väljaminekud. Pojanaine on oma lastekarjast lihtsal väsinud, karjub piskeste laste peale. Kodu koristamata. Mina olen ka paha ämm, ei võta kuus kaks, kolm nädalavahetus lapsi enda juurde hoida.

Ühe nädalavahetuse ikka oled nõus loovutama või ei aitagi üldse? Mitte et sa peaksid, aga kui sa tead, et lapsed närvilise ema pärast kannatavad( nemad ju ei palunud ennast siia ilma sünnitada), siis võiks ikka veidike ehk aidata. Oma lapselapsed siiski.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mina olen ka just selline vanaema nagu teemaalgataja kirjutas. Koeri küll ei ole aga on pingeline töö. Nädalavahetustel hobid, trenn, elukaaslasega matkad, teater, kino. Pojanaisel tuli järjekordne titeisu peale ja nüüd siis sündis mõned ajad tagasi neljas laps. Poeg tihti tööasjus kodus ära. Suurperel on ju suurede väljaminekud. Pojanaine on oma lastekarjast lihtsal väsinud, karjub piskeste laste peale. Kodu koristamata. Mina olen ka paha ämm, ei võta kuus kaks, kolm nädalavahetus lapsi enda juurde hoida.

Ühe nädalavahetuse ikka oled nõus loovutama või ei aitagi üldse? Mitte et sa peaksid, aga kui sa tead, et lapsed närvilise ema pärast kannatavad( nemad ju ei palunud ennast siia ilma sünnitada), siis võiks ikka veidike ehk aidata. Oma lapselapsed siiski.

See, et minial pidevalt need “titeisud” peale käivad, selles pole mina süüdi. Mina pole palunud niipalju lapsi sünnitada, kui oli juba näha, et kahe lapsega oli raskusi. Olen olnud nõus olnud lapsi paar-kolm tundi hoidma mitte kolm päeva jutti. Kõige noorem on alles 9 kuune.

Aga sa oled ju täiesti vastiku käitumisega inimene 🙂 Näed, et minia on hädas, kodu korras ei jaksa hoida, aga sa ei aita mitte kuidagi. Kas sul oma lapselastest ei ole kahju? Milles nemad süüdi on? Kui näed, et olukord on ülepea kasvanud, on täiesti tähtsusetu, kes mida tahtis, mõtle oma lapselaste peale ja mine appi.

Minu ämm pole ka kordagi avaldanud soovi lapsi hoida võtta. Vähe sellest, kui külas käivad või külla lääheme, on tal kogu aeg midagi öelda. Kogu aeg on tal vaja lapsi jalust ära oma tuppa saata, kui siin on, ja igatpidi mõista anda, et nad segavad teda.
Ma ei eeldanud, et vanavanemad lapsi hoidma hakkavad, aga ämma käitumisest olin üllatunud küll. Eeldasin, et ta näha vähemasti tahab neid rohkem.

Mu ema on supervanaema see-eest. Emana ta ei olnud midagi erilist, pigem eemalhoidev ja kuidagi nagu kättesaamatu. Lapselastega on aga hoopis teine inimene. Korraldab ja käib ja teeb ja küsib ise neid enda juurde, käivad Eesti piires reisimas ja teevad igasuguseid põnevaid asju. Lapsed nii vaimustuses.

Teemaalgataja, mina olen ka koerahuviline:) Tervitused siinkohal sama hobi harrastajale! Mina soovitan sul miniaga selgelt rääkida. Saadad talle meili peale, et sul on koeranäitused 11.-12.märts, 9.aprill ja 29.-30.aprill, 3.juuni. Et edasi sa pole veel otsustanud. Et nendel nädalavahetustel noorpere teaks, et sinu abiga lastehoiul ei saa arvestada. Mina pakuks välja, et vabadel nädalavahetustel, kui sa ei ole oma hobiga hõivatud, võid hoida kuni 24 h järjest. Seega mitte tervet nädalavahetust, kaks ööd, vaid ühe öö ja järgmisel päeval pikemalt, et noored saavad ennast peost välja magada. On ju mõistlik, et toovad sulle lapse nt reedel kell 18.30, ja ära viivad laupäeval kella 12-13 paiku. Kuus on neli nädalavahetust, pole ju palju ohverdada kaheksast vabast päevast üks lapselapse hoidmiseks. Samas pead olema resoluutne, et ongi täpselt see üks päev kuus ja ärgu enamaga arvestagu.
Oleneb, kuidas on noorpere majanduslik olukord, aga nad võiks ka mõelda tasulise lapsehoidja otsimise peale. Minu jaoks, kui lapsed olid veel väikesed, oli see sobivaim lahendus. Tuli meie koju, lapsel kõige mugavam. Mulle meeldis, et rahaga sai sotid selgeks ega pidanud tundma ennast lapsehoidmise eest kellelegi võlgu olevana. Suvel olid lapsed minu ema juures pikemalt, paar nädalat järjest, aga ema elas ka kaugemal ega saanud hoida paar tundi õhtuti, kui meil oli vaja kuhugi sõprade sünnipäevale minna või muule peole.

Täitsa mõtetu on selle teemaalgatuse juures rääkida lapselaste ja vanavanemate sidemete mitte tekkimisest jms. Antud juhul on ju tegemist beebiga, kellest ema tahab lihtsalt enda mugavuse huvides nädalavahetuseks vabaneda ja tahab selleks kasutada vanaema. Me ei räägi siin 6-aastasest, keda vanaema saaks enda tegemistesse kaasata, minia tahab pidutseda ja tal on tasuta lapsehoidjat vaja.
Mina ütleks ka, et kahjuks ma ei saa nii väikset võtta, sest esiteks pole mul aega ja teiseks koerad ajavad karvu, limpsivad taldrikuid ja ronivad voodisse, aga hiljem kui laps juba suurem ja nii tundlik ei ole, siis ma võin ta küll endaga näitustele kaasa võtta vms. Rõõmsalt, naeratades ja mitte mingil juhul ennast halvasti tundes.

Mina näen peamise probleemina seda, et ämm ja minia ei paista teineteisele meeldivat: minia on liiga nõudlik ja see surub ämma (teemaalgataja) oma tegemisi kaitsma. Kui nad teineteisele inimestena meeldiksid, ei oleks raske leida lahendust. Aga nüüd on mõlemad oma seisukohas sellevõrra kangemad. Ei ole ju võimatu leida varianti B selle kõrvale, et sa pead hoidma lapselast terve nädalavahetuse. Miks mitte mõned tunnid kahel nädalavahetusel kuus? Kas ta sellise abi lükkaks tagasi? Siis on ise rumal.
Ma usun sinu õigusse oma elu elada, aga sa pead endale aru andma, et paratamatult ka sinu elu natuke muutub sellega, kui sul on lapselaps. Küsimus on selles, KUI kiivalt sa selle astu sõdid. Trenni, matka, koertenäituse, restoranide, kinoskäimiste hulka võiks mahtuda ju ka lapselaps.

See arvamus, et vanavanemad tingimata peavad pidevalt tasuta lapsehoidjad olema, on ajast ja arust. Tänapäeva vanavanemad käivad tööl ja nädalavahetused on nende vaba aeg. Mujal maailmas üldiselt ei sokutata küll lapsi vanavanematele, vaid kui noored lapsevanemad tahavad välja minna, palgatakse lapsehoidja.

Taevas halasta! Minu jaoks on selline arusaam nii kummaline. Hoidis mind minu vanaema, hoidis minu lapsi minu ema (mõlemad nüüd surnud) ja hoian oma lapselast ka mina (9kuune). Käin ka tööl, aga leian ikka aja korra või kaks kuus üheks ööks, et hoida, et tütar saaks veits puhata ja abikaasaga aega veeta. Ega ta rohkem palugi. Peale tööd, õhtuti, olen ka abiks käinud. Ja nädala vahetustel lihtsalt käruga õues jalutamas, kui tütar palub, et ta koristaks või puhkaks. Pole probleemi.
Kui lapselaps juba suurem, lähme koos suvilasse pikemaks ajaks ja muidu rändama. Aega enda jaoks on ka piisavalt, et kinno või teatrisse minna.
Vahest küsin ise, et kuidas tütrel on ja kas vajab abi, vahest helistab tütar ise, et kas ma saaksin hoida. Enamasti saan(ta tihti ei vaja), aga kui ei saa, siis mingit solvumist ma tütre poolt pole küll tundnud.
Meil on hästi vanaemalikud vanaemad olnud naisliini pidi, hästi tore minu arust. Minu mees pole kunagi oma vanaema juures hoida olnud ja ka tema ema oma kahte lapselast pole hoidnud. Hea, et minu suguvõsa teistmoodi on, väga lastesõbralikud ja aitavad lapselapsi kantseldada.

Kägu kirjutas:

Olen vanaema ja teemaalgatajast saan aru ainult poolenisti. Ma käin ka loomulikult tööl, kuna vaba Eesti riik ei raatsi ega ole tal ka 25 iseseisvusaastaga tekkinud võimalusi maksta pensioni ja tagada elutingimusi samal määral kui võimaldas meie vanavanematele Nõukogude Liit. Sellest on kahju.
Aga lapselaste hoidmisega on see, et kui vähegi võimalik, alati võtan. Isegi kui olen väsinud, isegi kui on kuhugi minek, kuhu saab lapsi kaasa võtta – ikka võtan. Ma ei ütle eluilmaski ära, nagu minu vanemad ei öelnud ilmaski ära mulle. Tulemus on selline, et mulle endale olid vanavanemad (mõlemalt poolt) lähedasemad kui mu oma vanemad; mu lastele on mu vanemad lähedasemad kui mina, ja loodetavasti armastavad minu lapselapsed kunagi samavõrra mind.
Ma tõesti armastan neid, hoolimata sellest, kas minia mulle meeldib või mitte. Mul pole küll ka sellist nõudlikku miniat. Nii mu lapsed kui ka nende abikaasad üldiselt mõistavad, et ma käin tööl, ja ikka klapitame oma graafikuid ja nädalaid. Ootamatult peale meil ei lennata, aga kui lennatakse, ka siis katsun leida võimaluse. See praegune koormus tasub ennast kunagi intressidega ära. Soovitan kõigile vanavanematele väsimus maha suruda ja investeerida palju armastust oma lastelastesse. Nii palju kui võimalik. Ega lapsed ei ole ka kollid – nad mõistavad, et me käime tööl.

Mine kassi hänna alla oma lolli jutuga ja nuta oma Nõukogude Liitu kusagil mujal taga. Eks punastel komministidel oli tõesti suur pension ( kes küüditasid, panid inimesi vangi) Tavalisel inimesel oli ka Nõukoguse liidu ajal väike pension

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Olen vanaema ja teemaalgatajast saan aru ainult poolenisti. Ma käin ka loomulikult tööl, kuna vaba Eesti riik ei raatsi ega ole tal ka 25 iseseisvusaastaga tekkinud võimalusi maksta pensioni ja tagada elutingimusi samal määral kui võimaldas meie vanavanematele Nõukogude Liit. Sellest on kahju.
Aga lapselaste hoidmisega on see, et kui vähegi võimalik, alati võtan. Isegi kui olen väsinud, isegi kui on kuhugi minek, kuhu saab lapsi kaasa võtta – ikka võtan. Ma ei ütle eluilmaski ära, nagu minu vanemad ei öelnud ilmaski ära mulle. Tulemus on selline, et mulle endale olid vanavanemad (mõlemalt poolt) lähedasemad kui mu oma vanemad; mu lastele on mu vanemad lähedasemad kui mina, ja loodetavasti armastavad minu lapselapsed kunagi samavõrra mind.
Ma tõesti armastan neid, hoolimata sellest, kas minia mulle meeldib või mitte. Mul pole küll ka sellist nõudlikku miniat. Nii mu lapsed kui ka nende abikaasad üldiselt mõistavad, et ma käin tööl, ja ikka klapitame oma graafikuid ja nädalaid. Ootamatult peale meil ei lennata, aga kui lennatakse, ka siis katsun leida võimaluse. See praegune koormus tasub ennast kunagi intressidega ära. Soovitan kõigile vanavanematele väsimus maha suruda ja investeerida palju armastust oma lastelastesse. Nii palju kui võimalik. Ega lapsed ei ole ka kollid – nad mõistavad, et me käime tööl.

Mine kassi hänna alla oma lolli jutuga ja nuta oma Nõukogude Liitu kusagil mujal taga. Eks punastel komministidel oli tõesti suur pension ( kes küüditasid, panid inimesi vangi) Tavalisel inimesel oli ka Nõukoguse liidu ajal väike pension

Huvitav, et minu vanemad olid täiesti tavalised töölised ja said sovetiaegset maksimumpensioni 120 rbl. Nemad pidasid endid küll jõukateks ja olid majanduslikult üsna vabad. Isa käis küll mõned aastad veel tööl, aga seepärast, et tervis oli korras ja niisama kodusistudes oleks väga igav hakanud. Ta oli väga toimekas kogu elu.

Kägu kirjutas:

minu vanemad olid täiesti tavalised töölised ja said sovetiaegset maksimumpensioni 120 rbl. Nemad pidasid endid küll jõukateks ja olid majanduslikult üsna vabad.

Minu vanematega seesama. Ja mul oli veel vanaema ja vanaisagi. Mõlemad said vist natuke vähem, umbes saja rubla ringis, aga ära elasid nemadki täiesti keskmisel tasemel. Vähemalt mingit mittehakkamasaamise juttu ma ei mäleta. Lapselapsi olid kõik mihklid hoidma ja minu käest raha ei tahetud. Mu vanavanemad olid ometigi osa oma tööelust kinkinud kodanlikule EW-le, aga ometi NL maksis neile panuse eest penssi. Panus polnud mingi parteiline, vaid üks oli kolhoosnik, teine külakooliõpetaja.

Praeguse aja noortel on palju raskem kui meil omal ajal oli. Töö- ja elukohta soetada on ikka väga palju keerulisem kui mitte võimatu noorel inimesel iseseisvalt. Sellepärast juba üksi tuleb vanavanematel katsuda pingutada koos noortega.

Kägu kirjutas:

räägid asjast, millest mitte midagi ei tea.

Mida ma ei tea? Suhtumist oma vanematesse?

Kehv provokatsioon. Ilmselt on siin viimasel ajal mitu vanaemade teemat olnud, nii et inspiratsiooni on. Aga haledalt läbi kukkunud.

Ei usu, et provokatsioon.
Minu sõbranna on täpselt selline noor vanaema, kellele imikust lapselaps pea iga nädalalõpp hoida tuuakse. Imiku ema lapsele rinda ei anna, sest talle ei meeldi see tegevus ja pealegi on lutipudelid ju olemas… Laps on vanaema hoida olnud pea ühe kuu vanusest saati, sest “noored on ju nii väsinud ja tahavad OMA AEGA ka saada”. Minu meelest õudne, seda enam, et juba soovitakse uut last, nö “ühe soojaga” kätte saada, et siis pärast olevat lihtsam. Lihtsam kellel? Vanaemal? Selle peale need noored ei mõtle, et vanaema soovib ka OMA ISIKLIKKU AEGA veeta ja ei taha iga jumala nädalavahetus imikuga üleval olla.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

minu vanemad olid täiesti tavalised töölised ja said sovetiaegset maksimumpensioni 120 rbl. Nemad pidasid endid küll jõukateks ja olid majanduslikult üsna vabad.

Minu vanematega seesama. Ja mul oli veel vanaema ja vanaisagi. Mõlemad said vist natuke vähem, umbes saja rubla ringis, aga ära elasid nemadki täiesti keskmisel tasemel. Vähemalt mingit mittehakkamasaamise juttu ma ei mäleta. Lapselapsi olid kõik mihklid hoidma ja minu käest raha ei tahetud. Mu vanavanemad olid ometigi osa oma tööelust kinkinud kodanlikule EW-le, aga ometi NL maksis neile panuse eest penssi. Panus polnud mingi parteiline, vaid üks oli kolhoosnik, teine külakooliõpetaja.

Praeguse aja noortel on palju raskem kui meil omal ajal oli. Töö- ja elukohta soetada on ikka väga palju keerulisem kui mitte võimatu noorel inimesel iseseisvalt. Sellepärast juba üksi tuleb vanavanematel katsuda pingutada koos noortega.

minu vanaema sai pensioni 27 rubla – kuna nõukogude liit ei tunnistanud teda kodutöötajana (vanaema õmbles kodus ja hooldas oma haiget last). Loomulikult ei elanud ta sellest rahast ära sp. elasime kõik ühes peres. Ometi mäletan, kuidas ta vahest unistas oma kodust, kus saaks üksi elada. saime vanaemaga hästi läbi, aga ikkagi oli tal igatsus oma korterist.

Kägu kirjutas:

teemaalgataja olen.
teema on siin juba nii mitmeharuliseks läinud. mõtlesin veel ise meie olukorra läbi ja kuna minia minu argumente peab tühiseks, minu plaane mõttetuks ning näitab üles äärmist empaatiavõimetust, siis äkki peaks vastama talle tema enda vahenditega. näiteks teatan reede õhtul, et sain laupäevaks soodsa spa-paketi ning kavatsen sõbrannaga minna, oma koeratüdrukud stefi ja sofi toon seniks temale. ega nendega muud polegi kui tuleb kaks korda päevas süüa keeta, jalutada-hommikul väike tiir ca kilomeeter, õhtul umb kolmekilomeetrine ring kuna nad vajavad palju liikumist, lisaks on ühel neist jooksuaeg, vaata et siis jooksupükse õigel ajal vahetad ning õhtul on nad harjunud massaazi saatel uinuma. ja loomulikult tahavad nad inimese vahetuses läheduses 24/7 viibida. ja enne kui ta silmi pööritama hakkab, mainin :a mis sul muud ikka teha, sa istud nagunii päevad läbi lapsega kodus.

eks ole, tundub julm. see on aga täpselt see, mida mu pojanaine pidevalt teeb.
nb! oma kutsudele ma ka muidugi midagi sellist ei korraldaks, et annan nad inimese kätte kes neid ei salli.

Kahju, et teil selles omavahelises jagelemises meelest läheb, kes selles teemas nagu kõige olulisem peaks olema: lapselaps.

Kas sul poeg on täitsa kõne- ja arusaamisvõimetu seal vahepeal või? Et ok, minia on nö juurdetulnud, ei saa ühele lainele jne. Aga poeg? Temaga ei saa ka räägitud? Ja kui ei saa, siis selles osas pead küll enda otsa vaatama, seda pole kellegi teise kraesse kirjutada.