Teema: No mis krt see on?!

Kägu kirjutas:

Tavaline lugu, et inimene arvab oma probleemi põhjuse olevat teises inimeses

Oh ei, ma saan väga hästi aru, et probleem on vägagi minus. Ma siin üritangi nüüd sellega tegeleda. Aga no ma tõesti ei näe, et enda isikliku probleemi ja vigade tunnistamine peaks tähendama seda, et ma pigistan edaspidigi silma kinni ja mõtlen, et pole rohkem väärt.

Kägu kirjutas:

Mulle tundub, et sa oled selle probleemi enda peas suuremaks mõelnud, kui see tegelikult on.
Aga selle mehe kirjeldus kõlas mulle ka tuttavalt – eks selliseid on rohkem, kui üks, muidugi. Nagu minu eks.
On ta lühemat kasvu ja tüse?

Ei ole ei tüse ega lühemat kasvu.

Paraku ka suuremaks ei olnud probleemi mõelnud. Nüüdseks on kõik asjad silmast silma selgeks räägitud. Minu poolt ühepoolne armastus ja teiselt poolt suutmatus asju välja öelda ning edasi lükkamine, sest kartis must ilma jääda (kuigi teadis, et mina olen tunnete osas eest ära läinud). Munadeta mees. Kogu lugu.

Lõpetasin ära.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

sul on õigus aga teemaalgataja ei ütle, et käib kah. Mehele käib kah, teemaalgataja ise ütleb, et on rohkem kui käib kah aga samas, ise tahab lahti saada.

Kui ma ise kedagi väga tahan, siis lepiksin teise jaoks “käib kah” olemisega

Loe, palun, uuesti.
Ma ei olegi öelnud, et teemaalgataja arvaks, et käib kah.
See väljend oli nende kägude kohta, kes saavad mehega kokku, seksivad, hakkavad kokku elama, aga suuri tundeid pole. Ja seetõttu nad ei saa aru ka teemaalgataja probleemist.

Seletan sulle kui lapsele lihtlausetega uuesti:
Teemaalgataja kohtas meest, armus ja hakkas arvama = ette kujutama, et siin on midagi sügavamat ja jäävamat.
Mees, aga ei vastanud tunnetele, nautis kohalejooksvat seksi, samal ajal jätkas oma tavalist elu, k.a. sõbrad, saunad ja vblla ka tutvumisportaalid.
Selge see, et selline suhtumine inimesele, kes loodab rohkemat, on see olukord väga haiget tegev. Seetõttu ta ka tahab endale mitte rohkem haiget lasta teha ja soovib sellest suhtest end taandada.

Kuidas sa aru ei saa?
“Kui ma ise kedagi väga tahan, siis lepiksin teise jaoks “käib kah” olemisega” – jah, umbes paar kuud kuni aasta. Mitte rohkem.

See on emotsionaalselt ikka väga kurnav.

Teemaalgataja siin. Tänan, väga kenasti kokku võetud. Just nii oligi. See sööb sisemiselt ära. Ma ei saa ennast lõhkuda, mul on kohustused ja vastutus.

Sellist asja välja mõelda? Oijah… kui ainult. Olin mugav ja tore kaaslane, loodeti, et ma ei armu ja selline chill kestab igavesti. Aga vat, armusin.

Alguses rääkida, et mida ootame ja kes mida tunneb? No me olime ikka lihtsalt võõrad ju. Õppisime tundma. Kirg tekkis. Minul hiljem ka sügavamad tunded. Ma ei käinud ringi ja otsinud elukaaslast. Ega praegugi otsi ja seda temast poleks ka praegu eeldanud. Polnud kiiret. Eeldasin austust ja ausust, väärtustamist ja mitte iseenesest mõistetavaks pidamist. Siis oleksin ka varem teada saanud, et ta pole samal lainel.

Kägu kirjutas:

Teemaalgatajale küsimus. Mis elu see inimene varasemalt elanud on? Ma mõtlen, et kas ta on suhtest suhtesse käinud, kaua üksi olnud või alles suhte lõpetanud? Et vb tal ongi selline periood hetkel, kus ta ei soovi ennast siduda. Või ongi inimene, kes suhtleb üsna pealiskaudselt, seksi tahab/annab, aga ennast siduda rohkem ei taha. Kindlasti sa mingit tausta ju tead, selle põhjalt saad ka järeldusi teha. Ennast süüdi pole mtet tunda.

Ma saan vaid väga üldiselt rääkida, sest ma ei taha, et see lugu oleks väga äratuntav.

Jah, me tutvusime vägagi kohe pärast seda, kui ta lõpetas eelmise suhte, mis oli omakorda üpris traagiline ja valus. Ma tean, et see naine on edasi liikunud. Mees oma tunnetes… ei teagi, eks midagi on üles jäänud, aga päris lootusetus armuvalus ta pole enam olnud. Küllap oli seegi üks põhjus, miks ta minu vastu midagi rohkemat tundma ei hakanud. Samas olin tore pelgupaik ja lohutus. Rebound?

Minevik veel enne seda? Kirju. On ise haiget saanud, on palju teinud. Süüdistab ennast paljudes asjades. Nüüd ka muidugi selles, et tegi jälle haiget, minule.

Ma kusjuures ei arva, et ta ei taha end siduda sellepärast, et tahab, et oleks võimalus igal hetkel nö väljuda. Aga ta ei suuda lahendada ebamugavaid olukordi. Kui midagi on keeruline, siis ta läheb ära või vaikib või teeskleb, et pole olemas. Ja nii need haigetsaamised tulevad, sest teine pool ei saagi kuidagi teada, mida ta mõtleb.

Ma ei ole ta peale enam pahane, aga ma ei kavatse jätkata. Ma ei taha olla sellises suhtes, kus ma pean tundma, nagu ma petaks kedagi või teeks haiget ja tänaval äreva pilguga ringi vaatama. Ma ei ole ju midagi valesti teinud.

Kindlasti on armastus andmine. Aga kui sa annad ja annad ja annad ja vastu saad selle, et teine inimene ei tule selle pealegi, et kokkulepitud kohtumisele mitte tulla saades sind sellest teavitada… Ennast peab ka armastama, teate. Ja see oli vaid üks nüanss, üks viimaseid.

Mis väga pahasti läks, ongi see, et kuigi ta taipas ammu, et mu tunded on suuremad kui temal, ei öelnud ta midagi. Ma oleks saanud juba 4 või rohkem kuud tagasi välja astuda, mitte järjest sügavamalt armuda.

Kust sa tead, et mees vaba on? Neid, kes väidavad armukesele, et on vabad, aga tegelikkuses elavad oma naisega koos, on hulgi. See seletaks üsna üheselt, miks ta konkreetseimad samme ei astu ja miks sina tema ajagraafikusse eriti ei mahu.

Faktide põhjal tean. Me teame üksteise eraelust päris palju. Mitte ainult räägitu põhjal.

Naiivne. On inimesi, kes suudavad kogu tutvuskonnale jätta endast hoopis teistsuguse mulje, kui see, mis on tegelikkus. Vaba mees ei kõhkleks luua suhet inimesega, kes talle meeldib.

Seda teemat pole mõtet arutada. Ma ei saa täpsustada, miks kindel olen.

No ja järelikult ma siis ei meeldi, noh 🙂

Teemaalgataja jälle siin. Ta ei tee mulle seda olukorda üldse lihtsaks. Meil said kõik tüüpilised jutud räägitud (tahaks sõbraks jääda jne). Kui mul mõistus pähe tuli, panin kirja, et ei, see ei lähe mitte. Ei mingit sõpruse üritamist ja andku mind vabaks ja lasku eemalduda. Ühepoolselt armastades ei saa sõbraks jääda, ilma et murraks.

Ja mis ta selle kirja peale nüüd siis tegi? Kirjutas, et vot, ta enne lükkas muudkui edasi seda teemat ega selgitanud, aga nüüd küll kirjutab mulle varsti ja selgitab, kuidas asjad tegelikult olid. Et jääb mind armastama sõbrana ja inimesena ja kaaslasena, aga ka naisena ja polevat olnud midagi nii ühepoolne.

Appiiiii! Milleks? Miks ta mind piinab niimoodi? Tõesti nii ego, et iga hinna eest tahab köie otsas hoida?

Uskumatu, eks. Kuidas saab olla ühekorraga superlahe ja s…pea!?

Teemaalgataja

Teil on õigus. Mul tekkis juba vahepeal mingi rahulikum olemine, suutsin endale selgeks teha, et kõik, läbi, pole lootust. Ja siis ta kirjutab, et polnudki nii ühepoolne ja lubab pikemat selgitust, mida, muideks, siiani tulnud pole. Istutas uue lootuse jälle ja kadus.

Eile ootasin, täna enam mitte. Teada teades, lakub haavu ilmselt, sest keegi näe, on pahane ta peale ju nüüd. Suure tõenäosusega ärkab pohmas peaga…

Jah, ma hoian vaikust. Seda ma ei usu, et see teda kuidagimoodi liigutama paneks ja juhtuks muinasjutt, aga mul endal on nii lihtsam. Kui vaja, kirjutan sahtlisse, aga temaga ühendust ei võta.