[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Aga kui palju sa sünnituseks valmistusid? Sest korraliku ettevalmistusega on võimalik sünnitada ka ilma pressimata, mahedalt (eeldab väljutusel püstist asendit ning oskust väga hästi oma keha juhtida ja lõdvestuda, treenitav on see jooga abil). Ka psühholoogiliselt tuleb ennast vastava kirjanduse ja sünnituseelsete gruppide abil korralikult ette valmistada, sest hirm raskendab igati sünnituse käiku.
Ma arvan, et kui silmade tõttu ollakse riskigrupis, siis ongi kaks võimalust: keiser või hästi ettevalmistatud loomulik sünnitus. Ettevalmistamata ja hirmununa pressima minemine päädibki kõigi nende hädadega, mida loetlesid.
P.S. Elasin ise keisri üle ja mul võttis taastumine ikka väga kaua aega. Kaks nädalat oli meeletu haavavalu, kaks kuud soolestik põhimõtteliselt seisis, mis oli ülimalt piinav. Osad vaevused annavad veel siiamaani tunda. Nii et ei ole see keiser ka mingi lõbus asi.[/tsitaat]
Minu tutvusringkonnas on palju inimesi, kellel oli raseduse ajal Ülle Liivamäe raamat padja all, kõigis joogades käidud, sisemiselt läbi mõeldud jne. Aga sünnitusel on see liigne ideaalse sünnituse ootus põhjustanud hoopis stressi, et kui ma tegin kõik õigesti, valmistusin, treenisin, mediteerisin, siis miks sünnitus läks ikkagi käest ära ja ei läinud nii, nagu lootsin. See enese valmistamine sünnituseks on väga hea ja kasulik ja seda tasub teha, aga seda ei tasu võtta kui 100 protsendilist garantiid, et sünnitus tuleb lihtne ja sa lihtsalt \”hingad\” lapse välja. Inimestel on siiski erinev füüsis ja füsioloogia ja kas last on võimalik välja \”hingata\” sõltub ikkagi ka sellest. Mina esimese lapsega \”hingasin\” presside ajal tund aega järjest, kuni lõpuks siis pressisin ise kaasa ja laps tuli ludinal välja. Teiste lastega tuli iga kord laps esimese pressiga, millega ma kaasa pressisin. Teisel korral hakkasin kaasa pressima kolmanda pressiga ja laps tuli kohe välja, kolmanda lapsega ootasin ühe pressi ja teise pressi ajal kaasa pressides pressisin lapse välja. Ettevalmistus on hea, aitab asja leevendada aga neis piirides, mida su keha võimaldab.
