Palun peegeldage, kas ja kuidas on teil õnnestunud suhted raske iseloomuga meestega. Minu kaaslane on väga tegus, temaga on huvitav. selle juures on ta ka üsna enesekeskne ja väga terava otsese ütlemisega, kindlasti annab ta ka hinnanguid rohkem kui võiks. Mina olen 100% vastand, alati ette arvestav teise inimese võimalike tekkivate tunnetega, vestluses ükskõik kelle suhtes toetav, kiitev, arvestav, kuulav. Ma leian, et mul ei ole mitte mingisugustki õigust esmamulje pealt anda hinnangut, veel vähem öelda midagi negatiivset. Elud käivad nii erinevaid radu, ma ei tea kunagi, mis oli inimese oleku või arvamuse kujunemise taga.
Mulle väga meeldivad paljud mu kaaslase omadused, tal on tugev mehelik energia, ta on otsustav, temaga on põnev. Aga mul on järjest raskem temaga suhelda, eriti nüüd kui suhtes on saabunud selline vastastikune paikaloksutamise ja esimeste rahulolematuste aeg. Mul on järjest raskem talle oma arvamust avaldada, kuna ta reageerib vahel nii järsult, kas siis hinnanguga või mingi nõuandega, mis mind tegelikult haavab. Justkui teeb sõnadega haiget selleks et näidata oma üleolekut. Ja siis olengi vait, järjest enam, isegi tavalised vestlused maailma teemadel on muutunud raskeks. Järjest enam tunnen, et ta suhte või ühise elu alastes vestlustes justkui lükkab mind vastu seina ja ma ei julge enam olla mina ise, seada oma piire, seista oma arvamuse eest. Ta on üsna osav manipuleerija, saan hiljem aru küll, kuidas ta alustas rasket vestlust mõne kavalalt leitud süüdistusega, millega ta mind kohe alguses nö nurka mängib. Ta teab, et mind on lihtne viia enesesüüdistamise teele ja paistab, et kasutab seda kas alateadlikult või teadlikult, et tema justkui võidaks mängu. Peale seda ei tule kahepoolsest vestlusest eriti midagi välja, sest mina ei suuda enam oma soove ja seisukohti väljendada, lähen täitsa lukku.
Muidugi ma tean, et seal kõva kesta all on õrn, haiget saamist vältiv teistmoodi pool temast. Et see väline pool on tihti näitemäng, et ennast kaitsta. Ja ma tean et ta tegelikult väga hoolib minust aga ta väljendab seda teisiti kui mina vajan.
Need, kes sellises suhtes on olnud, kas olete suutnud sellest raskusest läbi tulla ja edasi minna ühiselt. Julgeda uuesti ennast väljendada ja murda justkui mõlema osapoole kaitsekihtidest läbi. Või tuleks ajaraiskamine lõpetada ja edasi liikuda.
Hakkan järjest enam uskuma, et rasked suhted, need kus on palju omavahelist põrkumist ja väärtuskonflikte, ei ole tegelikult algusest peale olnud õiged. Ja et nendes pole mõtet ennast piinata. Tuleb liikuda edasi ja loota, et kusagil on see kes kuuleb ja mõistab.
) Ta on korduvalt iga päev püüdnud minuga mingit pugejalikku ila hakata ajama ( a la “vaadake kui kena päiksekene paistab aknakesse, kas ei tee teiesugusel noorel tugeval inimesel meeleolu heaks..” või “palun vabandust, et teid tüütan, aga kahjuks ma pean tegema ühe kõne, palun andke andeks, ma tean, et ei peaks palatis om asju ajama, aga…”), aga ma ignoreerin teda. Tänaseks on ta õppinud vait olema. Nii kui hakkab mingit kõhistamist ja koogutamist sealt jälle tulema, ma osutan oma kõrvaklappidele. Või lihtsalt ignoreerin.
