Teema: Suure ego ja terava ütlemisega mehed

Ma ei lugenud teemat lõpuni, jõudsin u poole peale.

Teemaalgataja, sa kõlad minu jaoks nagu alkohooliku kaassõltlasest naine. Minu isa kannatas alkoholitõve käes, ema käis (lõpuks, pärast pikka ruineerivat elu) psühholoogi juures ja soovis abi, kuidas panna isa kainelt elama. Ema ütles, et ta elu oleks nii õnnelik, kui isa poleks selline (alkoholiga liialdav). Psühholoog olevat emale öelnud: mine lahku. Või lepi olukorraga. Ema tuli koju ja oli vihane, solvunud: mis psühholoog see selline on, kes soovitab abielupaaril lahku minna. Et tema läks parima sooviga saada nõuandeid, mida teha, et mees enam ei jooks. vajas head nõu professionaalilt.

Huvitaval kombel sekkus siia teemasse sarnane inimene nagu teemaalgataja mees – “alkohoolik” minu mõistes – ja hakkas nõu andma, mis “nendesuguste” peas toimub. Mu jaoks kõlas see jutt, nagu alkohoolik oeks andnud nõu kõigile minu ema sarnastele naistele: meie, alkohoolikud, oleme säänsed ja määnsed, me oleme rahulikud siis, kui naine ei hakka midagi ütlema, kui me tuleme koju purjus, hommikul võiks peaparanduseks olla külmkapis paar külma õlut ja hea on, kui naine teeks seljankat. Me tahame oma raha kulutada ainult enda (alkoholi) peale ja parem on, kui pohmas peaga laseks perekond meil rahus olla. Jah, ma tean, et ma joon palju, ja ise ka tahaks vabaneda, aga sellised me, alkohoolikud, oleme.

Enamik kägusid ajas see jutt marru. Teemaalgataja aga tundis heameelt, et sai ometi “alkohooliku” pähe ja mõtetesse vaadata, et mida siis ikkagi teha, eks. Nii tuttav tundus su teema, kuigi on ju hoopis teine teema.

Mu isa on nüüdseks surnud. Ma leppisin oma isa eripäraga alles täiskasvanuna, siis kui mind enam tükk aega kodus polnud, vananedes muutub tegelikult probleem üha hullemaks. Andsin isale tõesti andeks. Ta oli hea mees, õrna hingega, tark, lugenud, ma mõtlen ta peale hea sõnaga, aga see ei vähenda seda taaka, et mu lapsepõlv möödus alkoholiga, see on trauma, isegi siis kui alkohoolik pole vägivaldne ega räuskav. Sellest, et ema on kaassõltlane ega tunnista probleemi täit sügavust, sain aru ka täiskasvanuna. Minu arvates ütles psühholoog emale tõtt. Oli tõeline professionaal. Kuigi ma ei tea, kuidas minna ära endale nii armsa “haige” inimese juurest. Aga “tasu” mehe juurde jäämise eest on see, et laastad enese vaimset ja lõpuks ka füüsilist tervist.

lähisuhtesõltuvus e. siiski ikkagi ka kaassõltuvus

http://joogateraapia.ee/blogi/suhete-kulge-aheldatud

olen ise see, pidevalt teraapias käinud. Lõpetasin suhte 18 a kestnud alkohoolikuga ja siis astusin suhtesse psüühiliselt haige(paranoilise) mehega….armusin nii ülepeakaela ja vaevlesin suitsiidi mõtete käes lausa.
Ei tasu vist mainida, et lapsepõlvest kaasas madala enesehinnngu raske taak.

Sulle jõudu teemaalgataja, kui vähegi suudad jäta see mees!

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Ma ei lugenud teemat lõpuni, jõudsin u poole peale.

Teemaalgataja, sa kõlad minu jaoks nagu alkohooliku kaassõltlasest naine. Minu isa kannatas alkoholitõve käes, ema käis (lõpuks, pärast pikka ruineerivat elu) psühholoogi juures ja soovis abi, kuidas panna isa kainelt elama. Ema ütles, et ta elu oleks nii õnnelik, kui isa poleks selline (alkoholiga liialdav). Psühholoog olevat emale öelnud: mine lahku. Või lepi olukorraga. Ema tuli koju ja oli vihane, solvunud: mis psühholoog see selline on, kes soovitab abielupaaril lahku minna. Et tema läks parima sooviga saada nõuandeid, mida teha, et mees enam ei jooks. vajas head nõu professionaalilt.

Huvitaval kombel sekkus siia teemasse sarnane inimene nagu teemaalgataja mees – “alkohoolik” minu mõistes – ja hakkas nõu andma, mis “nendesuguste” peas toimub. Mu jaoks kõlas see jutt, nagu alkohoolik oeks andnud nõu kõigile minu ema sarnastele naistele: meie, alkohoolikud, oleme säänsed ja määnsed, me oleme rahulikud siis, kui naine ei hakka midagi ütlema, kui me tuleme koju purjus, hommikul võiks peaparanduseks olla külmkapis paar külma õlut ja hea on, kui naine teeks seljankat. Me tahame oma raha kulutada ainult enda (alkoholi) peale ja parem on, kui pohmas peaga laseks perekond meil rahus olla. Jah, ma tean, et ma joon palju, ja ise ka tahaks vabaneda, aga sellised me, alkohoolikud, oleme.

Enamik kägusid ajas see jutt marru. Teemaalgataja aga tundis heameelt, et sai ometi “alkohooliku” pähe ja mõtetesse vaadata, et mida siis ikkagi teha, eks. Nii tuttav tundus su teema, kuigi on ju hoopis teine teema.

Mu isa on nüüdseks surnud. Ma leppisin oma isa eripäraga alles täiskasvanuna, siis kui mind enam tükk aega kodus polnud, vananedes muutub tegelikult probleem üha hullemaks. Andsin isale tõesti andeks. Ta oli hea mees, õrna hingega, tark, lugenud, ma mõtlen ta peale hea sõnaga, aga see ei vähenda seda taaka, et mu lapsepõlv möödus alkoholiga, see on trauma, isegi siis kui alkohoolik pole vägivaldne ega räuskav. Sellest, et ema on kaassõltlane ega tunnista probleemi täit sügavust, sain aru ka täiskasvanuna. Minu arvates ütles psühholoog emale tõtt. Oli tõeline professionaal. Kuigi ma ei tea, kuidas minna ära endale nii armsa “haige” inimese juurest. Aga “tasu” mehe juurde jäämise eest on see, et laastad enese vaimset ja lõpuks ka füüsilist tervist.

see on õige jutt alkohoolikute kaaslastele aga kuidas see siia teemasse sobib?

Sõltuvus on sõltuvus. On´s suuremat vahet, millise sõltuvuse ohver või kaassõltlane olla?
Nii et tegelikult see jutt haakub täielikult teemasse, muster on ju sama.

Kägu kirjutas:

Keegi ütles, et agressiivsuse taga on tõenäoliselt peidetud valu. Ma arvan, et see on tõsi. Ka psühhopaadid on kunagi lihtsalt nii kohutavalt haiget saanud, et polegi sellest enam taastunud. Kui inimene on väga varajases eas väga haiget saanud, siis ta ehitab enda ümber tugevad ja kõrged müürid, et kaitsta end edasise valu eest.

Selle kohta võiks öelda, et meist väga paljud on kunagi kõvasti haiget saanud. Kes seda valu nüüd mõõtma peaks ja millisel skaalal ja selle järgi hindama. See inimene, kellele see haiget saanu kaaslaseks on ja iga päev uuesti haiget teeb aga võib olla varases nooruses ISE veel rohkem haiget saanud olla, kui see pragune haigettegija. Lühidalt – paljude seas on nö ohvreid, aga igast endisest haigetsaanud ohvrist ei saa suurema psühhopaati, kes teisi piinab.
Ehk puust ka punaseks. Selline siis arvab, et vaid tema on elus kannatanud.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mul on ka sarnaseid jooni, nagu teemaalgataja oma mehes kirjeldab ning ma olen ka juba mitmeid aastaid teraapias ning võin öelda, et sellistest asjadest paranemine on väga-väga raske. Lihtsalt kohutavalt raske. Sest see nõuab oma kõige suuremate deemonitega silmitsi seismist ja uskuge mind, need on kohutavad ja lihtsalt ei taha neid kohata. Mida iganes muud, aga mitte seda.

Keegi ütles, et agressiivsuse taga on tõenäoliselt peidetud valu. Ma arvan, et see on tõsi. Ka psühhopaadid on kunagi lihtsalt nii kohutavalt haiget saanud, et polegi sellest enam taastunud. Kui inimene on väga varajases eas väga haiget saanud, siis ta ehitab enda ümber tugevad ja kõrged müürid, et kaitsta end edasise valu eest. Iga katse sellest müürist läbi tulla (kellegi teise poolt) tähendab rünnakut isiksuse tuuma vastu ning selle vastu on vaja end kaitsta iga hinna eest. Mõni kapseldub, mõni muutub agressiivseks jne. Kui inimesel pole kogemust, et ka ilma nende müürideta saab elada ja iga teise inimese soov vaadata, mis seal müüri taga peitub, ei too kaasa valu, siis see müüritagune elu ongi ainuke asi, mida inimene teab. Ma tean, sest ma olen ise elanud nii peaaegu 40 aastat ning pean igapäevast võitlust teraapias, et lubada terapeuti natukenegi läbi ja kuigi ma saan sellest kõigest mõistusega aru, siis on see ikkagi nii kohutavalt raske, sest tunne on selline, et see ei saa lõppeda hästi, selle tagajärjel lihtsalt peab juhtuma midagi väga halba, mille tulemusel ma lakkan eksisteerimast vmt irratsionaalset.

Teemaalgatajale aga ütleks nii palju, et sa pead hoolitsema eelkõige iseenda eest. Ära lase ennast lukku panna! Tema on lukus ja sina teda selles otseselt aidata ei saa. Sa saad toetada, kui ta tahab endaga töötada, aga see ei ole sinu vastutus, ei saagi olla. Ära jää vait ja ära lõpeta rääkimist, ära lõpeta elamist! Probleem ei ole sinus. Muidu sa lased endaga teha seda sama, mida kunagi temaga on tehtud. Kuigi see on tõenäoliselt kohutav, mis temaga on tehtud (ja need asjad on alati kohutavad, mille tagajärjel inimestest saavad sellised tundetud ja empaatiavõimetud tüübid), siis teda tegelikult ei aita see, kui sa võtad need tema asjad enda peale. Kui vaja, siis lahku sellest suhtest, aga ära lase end lukku panna!

On sul äkki veel nõuandeid, nippe kuidas niisuguse üliraske iseloomuga ja egoistliku inimesega suhtes hakkama saada?Kas koos elada suudab ainult teine tugev iskiksus, jah?

Üks nipp on selline, et oledki alandlik ja järeleandlik. Jääd iga asjaga nõusse, mida egoistlik partner käseb, teed kõike, mida ta nõuab, oled kõiges süüdi ja tantsid tema pilli järgi. Sellised raske iseloomuga võimukad tüübid, olgu nad mehed või naised, valivad endale sageli teadlikult väga vagura ja allaheitliku kaaslase.
Teine nipp on see, et õpid ennast kehtestama ja hakkad vastu. Sellisel juhul võib kooselu selle raske ja egoistliku inimesega olla sulle tohutu arenguvõimalus. Õpid vastu lajatama, ennast kaitsma, olema ülbe, külm, julm, tujukas ja südametu või siis vähemalt ennast sellisena näitama. Sellest oskusest võib sulle elus tohutult kasu olla, kuna mulle tundub, et sina, teemaalgataja, oled ikkagi liiga alandlik inimene.
Aga oma loomusele vastu hakkamine võib sulle olla raske. Sa võid ju õppida vastu lööma ja mest oma tahtmisele allutama, aga kas sa seda kaklemist ka nautima õpid, on iseasi. Mõnedele meeldib selline kooselu, kus on pidev action ja enese proovilepanek, aga kas sa oled kindel, et see on elu, mida sa tahad? Võibolla oleksid õnnelikum mõne mitte nii targa ja šarmantse, kuid rahuliku ja heatahtliku mehega?
Kolmandat nippi, ehk muuta võimukas ja egoistlik mees rahulikuks, sõbralikuks ja heatahtlikuks, ei ole. Praegu sa usud, et kui sa avastad mõne imenipi ja oled selline, nagu mees tahab, siis ta hakkab ka sinuga hästi käituma, aga seda ei juhtu.

Kägu kirjutas:

On sul äkki veel nõuandeid, nippe kuidas niisuguse üliraske iseloomuga ja egoistliku inimesega suhtes hakkama saada?Kas koos elada suudab ainult teine tugev iskiksus, jah?

Ega mul ei ole mingeid väga häid nõuandeid. Ma tean, et ma olen tahtmatult oma abikaasale väga palju kordi haiget teinud. Samuti läks meil palju aastaid, enne kui tal tekkis mingigi arusaam, et mis värk on. Mina ei teadnud, et keegi võiks üldse kuidagi teistmoodi olla, kui mina olin. Tema ei teadnud, et võiks olla teistmoodi, kui tema oli. Tema mõtles, et ma meelega teen talle haiget. Mina ei saanud aru, mida ta selle all mõelda võiks. Iga asi, mida ta ütles, tundus mulle rünnakuna minu vastu, mille vastu ma ennast siis raevukalt kaitsesin. Ma ei talunud mitte mingisugust kriitikat, sest see tähendas minu jaoks justkui seda, et ma ei tohiks üleüldse olemas olla.

Miks mu abikaasa jäi minuga? Kes seda teab. Ma saan aru, et ta on koguaeg tajunud, et minus on midagi veel, ka siis, kui ma seda ise veel ei teadnud. Ilmselt on temas olnud alati lootus, et see miski veel tuleb kunagi välja. Ma mõistan neid protsesse hetkel palju paremini kui siis, kui ma veel teraapias ei käinud (ja ma olen käinud juba neli aastat) ja ma arvan, et olen juba ka muutunud. Kõik asjad ei ohusta minu eksistentsi enam nii, nagu nad tundusid ohustavat varem. Ma ei pea enam igast võimalikust konfliktist teise tuppa teki alla minema ja täiesti endasse tõmbuba, ma olen juba võimeline kohale jääma (vähemalt mingiks ajaks) ja natuke kuulama, mida mulle öeldakse. Ma jätkuvalt küll ei usu eriti, et kellelgi oleks mulle midagi öelda, et keegi võiks mind ka tegelikult kuulda või näha või et keegi võiks minu peale mõelda. Mul ei ole jätkuvalt meie-tunnet mitte kellegagi, mis tähendab, et ma ei suuda eriti arvestada kellegagi, ma jätkuvalt tajun tihti oma abikaasa püüdu mulle oma tundeid seletada rünnakuga minu vastu ja esmane automaatne kaitse on ikka rünnaks vastu jne jne.

Ma ei tea, võibolla ainuke tõsine soovitus oleks üritada mingi kõhutundega aru saada, kas on lootust, et see inimene võiks hakata kunagi oma probleemidega tegelema või mitte. Kui jah, siis on ehk põhjust ootamiseks, lootmiseks ja kannatamiseks. Kui ei, siis ma tõesti ei tea.

Aitäh nii ilusa kirjelduse eest!

Mina pole teemaalgataja aga samamoodi suhtes egoistliku ja empaatiapuudega mehega….aga tema sarmikus ja intelligentsus ja midagi veel, mida temas nii armastan paneb lootma, et äkki siiski
muutub elu stabiilsemaks ja harmoonilisemaks.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Loomulikult on kõigil valusaid kogemusi ja minu jutu mõte polnud ju võrrelda ühe inimese valu teise omaga. Ma räägin praegu valu skaalast, millel on sellised suurusjärgud, mida sa ilmselt isegi ette ei kujuta. Kui kujutaksid, siis oleksid mõistnud, millest jutt käib.

Mina ütlesin, et meil kõigil on omad valud, sina vastasid mulle, et mina ei olevat seda valuskaalast aru saanud ega seda nähtavasti ise kogenud. Mina skaalast just aga rääkisingi.

Kägu kirjutas:

Ma ei õigusta kedagi või midagi. Ma ei ürita inimesi valu suuruse järgi reastada. Ma lihtsalt seletan protsessi, mida ma olen ise omal nahal kogenud.

Siis võin ka mina öelda, et ole noma nahal samuti seda kogenud, aga me ei hakka ju siia oma kogemusi välja tooma ja võistlema, kellel hullemad kogemused nooruses saadud?
Ja tegelikult ongi suur hulk selliselt haigeid inimesi lihtsalt need, keda on valesti kasvatatud vt ajaviiteteema – õnnelind flamingo – mis eile jooksis teles ja kus kasvatati üles selline inimene, sest vanemad kasvatasid valesti ja õigustasid kõike ja tegid ise ka ainult lolle otsuseid, petsid ja varastasid, õigustasid ja muus jama.

Ma vist ei saa aru, mida sa mulle oma postitustega öelda üritad? Et kõik inimesed on elus valu talunud? Jah, absoluutselt nõus, aga see konkreetne teema on siin vist natuke millestki muust.

Kägu kirjutas:

Jutt pole siin ilmselt mitte vaid suurest valust, vaid täielikust mahatampimisest. Ma saan nii aru. Mul tekkis selline küsimus, et kui näiteks vanemad või üks vanem on väga haiget teinud ja inimese nüüd selliseks muutunud, et kas siis see inimene nüüd ikka suhtleb ka oma sellise vanemaga või vanematega?

Mina isiklikult ei suhtle. Või see tähendab, et suhtlen minimaalselt, tõesti nii vähe kui võimalik. Mitte sellepärast, et ma neid vihkaksin – vihkan ka, aga nende tunnetega töötan teraapias – aga pigem sellepärast, et meid lihtsalt ei seogi midagi ja mul ei ole nendega millestki rääkida. Nad on nagu võõrad inimesed mulle.

Kägu kirjutas:

Mida me sellest teemast senini õppinud oleme? Et sellised mehed ei muutu.

Sina õppisid selle ära. See on ka kogu asja tuum. Kui sa oled selle lõplikult omaks võtnud, et ta ei muutu, alles siis vabaned ise. Ja selle mõistmine, et teine ei muutu, tõesti ei muutu, on eriti selliste suhete puhul üks ja ainus kõige suurem väljakutse. Sul on see läbitud etapp. Palju õnne! Ausalt. Sest seda lihtsat elutõde on hullupöőra raske endale tunnistada.

Kägu kirjutas:

. Mul on järjest raskem talle oma arvamust avaldada, kuna ta reageerib vahel nii järsult, kas siis hinnanguga või mingi nõuandega, mis mind tegelikult haavab. Justkui teeb sõnadega haiget selleks et näidata oma üleolekut. Ja siis olengi vait, järjest enam, isegi tavalised vestlused maailma teemadel on muutunud raskeks. Järjest enam tunnen, et ta suhte või ühise elu alastes vestlustes justkui lükkab mind vastu seina ja ma ei julge enam olla mina ise, seada oma piire, seista oma arvamuse eest.

Nagu mu eks oleks selle kirjutanud.
Mina üritasin suvalise maailmavaatelise teema üle arutleda (üldse midagi halba mõtlemata), tema jaoks oli see kohe nagu mingi julm paikapanemine, enamasti siis kui tal said arutelus mõtted otsa (millega olekski võinud see arutelu lõppeda)

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mida me sellest teemast senini õppinud oleme? Et sellised mehed ei muutu.

Sina õppisid selle ära. See on ka kogu asja tuum. Kui sa oled selle lõplikult omaks võtnud, et ta ei muutu, alles siis vabaned ise. Ja selle mõistmine, et teine ei muutu, tõesti ei muutu, on eriti selliste suhete puhul üks ja ainus kõige suurem väljakutse. Sul on see läbitud etapp. Palju õnne! Ausalt. Sest seda lihtsat elutõde on hullupöőra raske endale tunnistada.

Kui tore, et keegi mõistab! Aitäh!

Mina olen ka see, kes ütleb, et te ei sobi inimtüüpidena pikas perspektiivis.
Olen sinuga sarnaseid tundeid tundnud ja lõpuks jõudnud ka selleni, et ma enam ei tahagi midagi öelda, sest vastu tuleb kriitika või vähemasti mingi negatiivne mühatus.
Siin võib pikalt järeldada või põhjusi otsida või seletada, olen isegi seda viis aastat teinud, aga inimese põhiolemust ei muuda, võib-olla suur armastus või viimane häda muudab (kui selg on vastu seina).
Aga muidu aastatega muutub domineeriv inimene pigem enesekindlamaks ja veel rohkem mina-tean-kõige-paremini juttu tuleb sisse. Lausa raiuma hakatakse oma tõdesid.
Elus on väga palju teid ja käänakuid, ei tea ju, kuhu keerata võib ja mina nt olen tugevalt mõelnud, et ehk ma magan oma õnne maha, sest tal on väga palju häid omadusi: mehelikkus, teab, mida teeb, tahab teha, viib ellu, aga seda kõike oskab ta kuidagi korraldada oma võimu all, et teised ei saa vahel arugi, et kõik on tema teenistuses tegelikult olnud. Kusjuures on huvitav nüanss, et kui tal on vesi ahjus, siis ta mingi aeg hoiab hinge kinni ja loodab, et see karikas läheb tast mööda, tavaliselt lähebki ja siis laseb oma registri valla, et ega talle ikka asendajat pole ja ega see ikka niisama pole ja tema ongi see kõige parem, kuigi olgem ausad, tema ei mõjutanud nende karikate möödumist kuidagi, need lihtsalt läksid õnneks, otsused tehti üleval pool või ülemuste poolt ära.
Mind on hakanud segama just sinuga sarnaselt, et ma ei räägi temaga vabalt, vaid veeretan oma arvamust ja vastuseid peas ja mõtlen tihti, mida üldse öelda, sest ma tean järgnevaid reaktsioone.
Ma olen ka mõelnud, et see on mulle elukool, õppida ütlema välja oma arvamust kartmisest ja negatiivse tunde hirmust sõltumata, aga minu jaoks ei ole elu üks pidev enesekehtestamine, ma tahan vabalt ja usalduslikult teistega rääkida ja teise inimese tunnetega arvestamine on elementaarne, mitte ei ole mingi teene või vastutulek, et kui viitsin, siis arvestan. See on suhtumise ja hinge ja ka hingekasvatuse küsimus mu meelest.
Mu hing ei lenda tema kõrval, vaid koperdab kuidagi imelikult ja varsti ei lenda mu vaba mõte ka mitte.
Me pole muideks klassikalises suhtes, mina olen pidur. Aga selgematel hetkedel ma mõtlen, millest kõik pääsenud olen.
Sest minu hea süda leiab alati vabandusi ja harjub tema olekuga ja ikka loodab ja usub oma proovimis- ja muutmisjõudu ja et elu läheb paremaks ja tema ka ja…, need kõik on tegelikult sellised lõksud, mis vabalt võivad mõnes jaaniuimas jah-sõnani viia, aga pärast olen väga hädas.

Minu arvates pole ka need inimesed tugevad, on hoopis seesmiselt üsna mädad. Kuigi kõik väline kinnitab edukust ja tugevust: majanduslikult heal järjel, oskavad sebida ja saavutada, alati oma kindel arvamus, kõvahäälsed ja nähtavad sõnavõtud, enesekiitmine sinna juurde. Ilmselgelt tekib mulje endaga ja ümbritsevaga väga hästi hakkama saavatest inimestest.
Tegelikult pole nad endaga ega maailmaga harmoonias, on hoopis palju sisemist viha ja allasurutud tundeid, millest ka pidevalt õhus olev vaikne agressiivsus.
Olen selle koolkonna esindaja, kes usub, et kõigel on kuskil põhjused. Lapsepõlve kasvatus, suhted peres ja inimese enda isiksuse koosmõju, pluss juhtunud elusündmused vormivad inimese kuskil 40ndaks eluaastaks üsna välja, mis ei tähenda, et ta rohkem ei muutu, muutub ikka, aga põhiplaan jääb samaks. Igasuguste häirete eemaldamiseks on vaja teha päris rängalt tööd ja kui paljud meist ikka suudavad seda 100% hästi teha, kuigi ka 25%st (isegi 18%st) on oluliselt abi. Et ma usun ka sellesse, et kui inimene endale teadvustab ja tahab, siis ta suudab ennast muuta.

Müüt on see, et paljulapselistest peredest tulevad hoolivad ja teistega arvestavad inimesed. Seal võib olla hoopis täielik konkurents ja metsaseadused ning inimese isiksusest (osalt kaasasündinud) sõltub, milliseks ta kujuneb, kas on täiskasvanuna allaheitlik või tahab teisi oma võimu all hoida.
Samuti on müüt see, et üksi kasvanud lapsed on egoistid ega oska midagi jagada.
Seda, mis kedagi täpselt mõjutas, saabki ainult sügavas teraapias välja selgitada, kus inimene tuletab meelde oma varase lapseea tunded ja elab läbi olnud olukorrad ja püüab neid kokku klapitada praegu toimuvaga. Ning alati jääb mingi hall ala, kus pole küsimustele vastuseid, miks keegi just nii reageerib, nagu ta reageerib. Inimene on lõputult keeruline olend.

Aga teise kandi pealt tuleb rääkida kaassõltuvatest naistest, sest väga tihti leiavad võimukad inimesed enda kõrvale allaheitlikud ja oma elu elada kartvad kaaslased, sellelt pinnalt nad võimutseda saavadki ja inimene, keda võim toidab, tunneb selle kiiresti ära, kellega on võimalik domineerida, kellega mitte.
Mu meelest algab kaassõltuvus madalast enesehinnangust ja sellega kaasnevast pidevast hirmust. Antud juhul siis hirmust, et kui ütlen oma mõtted välja, pole ma piisavalt hea. Hirmust elada ja olla sellisena, nagu ma olen. Lisandub hirm, et kaaslasele ma siis ju ei meeldi ja uut ka on väga raske leida, ongi kinnine ring. Samas rahulolematus aina suureneb, sest ennast väljendada enam ei saa, aina rohkem koguneb negatiivseid tundeid, mis pole lahendust leidnud ja varsti saab öelda, et ma vihkan seda inimest. Mis siis teisiti teha?

Mul pole häid vastuseid, sest olen inimesena samade asjadega kimpus olnud. Aga vanusega tuleb teatavat vabakslaskmist juurde ja see aitab.
Nt olen ma aru saanud, et teise inimese hinge ei saa mina terveks teha, tema deemonid on tema omad. Meist üsna paljudel on katkised peresuhted olnud ja mõnedki suured hingelised traumad, aga see ei anna õigust laduda see koorem oma kaaslase õlgadele ja nõuda, et kannatagu ära. Igaüks vastutab ise oma hinge eest. Kevadeski oli ütlemine (ja O. Luts oli üks ütlemata tark mees), et sa pead oma hinge eest hoolt kandma. Selline teadvustamine aitab ka süütunderingist välja astuda, kuna teise poole agressiivsus kipub allaheitlikus tihti süütunnet tekitama, sest too paneb ennast hästi kiirelt vastutaja rolli, et tema tegi midagi valesti, tema lause vallandas selle viha.
Ma saan olla kuulaja ja kaasamõtleja ja mõistja, ka toetaja, kui mul on endast anda, aga ma ei pea taluma pidevalt kestvat halba meeleolu. Sellega leppides teen ma endale halba ja ma ju ei taha halvas elada. Maailmas on palju inimesi ja on valik, kellegiga koos olla pole kohustus.
Keeruliseks muudab asja see, et paljud häirivad jooned avalduvad alles siis, kui inimesed enam väga ei pinguta (sest algul püütakse endast ikka parimat muljet jätta), kui aega on juba kulunud ja suhtemustrid paika loksunud, kui siduvad kohustused on tekkinud ja juba emotsionaalselt ei saa päevapealt ära lõpetada.

Selget meelt sulle, teemaalgataja! Ennast hinnata ja armastada võid sa ka mitte-lahinguväljal.
Ja sinu elu on siin maailmas sinu enese pärast. Neid mehi ja ka teisi inimesi sinu ümber tuleb ja läheb, aga sulle endale jääd sina ise.

Kägu kirjutas:

Minu arvates pole ka need inimesed tugevad, on hoopis seesmiselt üsna mädad. Kuigi kõik väline kinnitab edukust ja tugevust: majanduslikult heal järjel, oskavad sebida ja saavutada, alati oma kindel arvamus, kõvahäälsed ja nähtavad sõnavõtud, enesekiitmine sinna juurde. Ilmselgelt tekib mulje endaga ja ümbritsevaga väga hästi hakkama saavatest inimestest.
Tegelikult pole nad endaga ega maailmaga harmoonias, on hoopis palju sisemist viha ja allasurutud tundeid, millest ka pidevalt õhus olev vaikne agressiivsus.
Olen selle koolkonna esindaja, kes usub, et kõigel on kuskil põhjused. Lapsepõlve kasvatus, suhted peres ja inimese enda isiksuse koosmõju, pluss juhtunud elusündmused vormivad inimese kuskil 40ndaks eluaastaks üsna välja, mis ei tähenda, et ta rohkem ei muutu, muutub ikka, aga põhiplaan jääb samaks. Igasuguste häirete eemaldamiseks on vaja teha päris rängalt tööd ja kui paljud meist ikka suudavad seda 100% hästi teha, kuigi ka 25%st (isegi 18%st) on oluliselt abi. Et ma usun ka sellesse, et kui inimene endale teadvustab ja tahab, siis ta suudab ennast muuta.

Müüt on see, et paljulapselistest peredest tulevad hoolivad ja teistega arvestavad inimesed. Seal võib olla hoopis täielik konkurents ja metsaseadused ning inimese isiksusest (osalt kaasasündinud) sõltub, milliseks ta kujuneb, kas on täiskasvanuna allaheitlik või tahab teisi oma võimu all hoida.
Samuti on müüt see, et üksi kasvanud lapsed on egoistid ega oska midagi jagada.
Seda, mis kedagi täpselt mõjutas, saabki ainult sügavas teraapias välja selgitada, kus inimene tuletab meelde oma varase lapseea tunded ja elab läbi olnud olukorrad ja püüab neid kokku klapitada praegu toimuvaga. Ning alati jääb mingi hall ala, kus pole küsimustele vastuseid, miks keegi just nii reageerib, nagu ta reageerib. Inimene on lõputult keeruline olend.

Aga teise kandi pealt tuleb rääkida kaassõltuvatest naistest, sest väga tihti leiavad võimukad inimesed enda kõrvale allaheitlikud ja oma elu elada kartvad kaaslased, sellelt pinnalt nad võimutseda saavadki ja inimene, keda võim toidab, tunneb selle kiiresti ära, kellega on võimalik domineerida, kellega mitte.
Mu meelest algab kaassõltuvus madalast enesehinnangust ja sellega kaasnevast pidevast hirmust. Antud juhul siis hirmust, et kui ütlen oma mõtted välja, pole ma piisavalt hea. Hirmust elada ja olla sellisena, nagu ma olen. Lisandub hirm, et kaaslasele ma siis ju ei meeldi ja uut ka on väga raske leida, ongi kinnine ring. Samas rahulolematus aina suureneb, sest ennast väljendada enam ei saa, aina rohkem koguneb negatiivseid tundeid, mis pole lahendust leidnud ja varsti saab öelda, et ma vihkan seda inimest. Mis siis teisiti teha?

Mul pole häid vastuseid, sest olen inimesena samade asjadega kimpus olnud. Aga vanusega tuleb teatavat vabakslaskmist juurde ja see aitab.
Nt olen ma aru saanud, et teise inimese hinge ei saa mina terveks teha, tema deemonid on tema omad. Meist üsna paljudel on katkised peresuhted olnud ja mõnedki suured hingelised traumad, aga see ei anna õigust laduda see koorem oma kaaslase õlgadele ja nõuda, et kannatagu ära. Igaüks vastutab ise oma hinge eest. Kevadeski oli ütlemine (ja O. Luts oli üks ütlemata tark mees), et sa pead oma hinge eest hoolt kandma. Selline teadvustamine aitab ka süütunderingist välja astuda, kuna teise poole agressiivsus kipub allaheitlikus tihti süütunnet tekitama, sest too paneb ennast hästi kiirelt vastutaja rolli, et tema tegi midagi valesti, tema lause vallandas selle viha.
Ma saan olla kuulaja ja kaasamõtleja ja mõistja, ka toetaja, kui mul on endast anda, aga ma ei pea taluma pidevalt kestvat halba meeleolu. Sellega leppides teen ma endale halba ja ma ju ei taha halvas elada. Maailmas on palju inimesi ja on valik, kellegiga koos olla pole kohustus.
Keeruliseks muudab asja see, et paljud häirivad jooned avalduvad alles siis, kui inimesed enam väga ei pinguta (sest algul püütakse endast ikka parimat muljet jätta), kui aega on juba kulunud ja suhtemustrid paika loksunud, kui siduvad kohustused on tekkinud ja juba emotsionaalselt ei saa päevapealt ära lõpetada.

Selget meelt sulle, teemaalgataja! Ennast hinnata ja armastada võid sa ka mitte-lahinguväljal.
Ja sinu elu on siin maailmas sinu enese pärast. Neid mehi ja ka teisi inimesi sinu ümber tuleb ja läheb, aga sulle endale jääd sina ise.

Kui õigesti kirjutatud kõik…
kas sinuga kuidagi kontakti saaks?