Esileht Koolilaps 1 klassiga harjumine

Näitan 22 postitust - vahemik 1 kuni 22 (kokku 22 )

Teema: 1 klassiga harjumine

Postitas:
Kägu

Mul on 2 last. Suurem käib 3 klassis ja on 1 klassist alates väga hästi käinud. Ei mingit nuttu ega ärevust. Nüüd läks väiksem 1.klassi. Aktuse päeval oli laps rõõmus ja igati valmis koolis käima. Esimene koolipäev oli ka korras. Tuli õhinaga koju näitama, mis nad tundides tegid. Eile aga oli tagasilöök. Kooli järgi minnes oli nägu nutune. Küsides, et mis juhtus vastas ta, et tal oli oksetunne kurgus aga midagi ei tulnud kui vetsus käis. Õhtul kodus oli kõik korras – ei mingit oksetunnet ja oli nagu tavaline rõõmus laps. Rääkisime, et tegelikult pole ju paha, et kui peaks täna tekkima jälle tunne et on paha( klassiruum on väga soe), siis joo vett(veepudel on iga päev kotis). Täna oli esimese tunni rõõmsalt vastu pidanud. Siis oli muusikatund natuke väiksemas klassis ja seal oli tal juba paha tunne tulnud nagu ta ütles. Ning vahetunnis oli nutune kui oma klassi läksid. Viimase tunni alguses oli palunud vetsu, et tal paha olla, aga midagi ei mingit okset. Klassi tagasi minnes oli terve tunni nutnud ja kaasa ei saanud midagi teha. Kooli järele jõudes oli ta juba näo lapiliseks nutnud. Istusime klassijuhatajaga ka korra maha ja rääkisime. Siis laps ei osanud otseselt midagi välja tuua, miks ta kurb on. Ütles, et muusikatunnis hakkas oksetunne ja emmet tahtis.
Leppisime kokku, et klassijuhataja juurde võib oma muredega alati pöörduda. Siis nagu mõistis meid. Tulime koju ja rääkisime veel pikalt sellest, miks kurb meel Ta ütles siis et tahtis emmet kui tal paha hakkas ja siis ta ei jõudnud nii kiiresti teha matemaatika üleandeid järgi kui teised olid teinud sellel ajal, kui ta vetsus oli. Seletasin siis et ei peagi jõudma, et need asjad saab kodus ära teha ,mis koolis pooleli jäävad. Selle pärast ei pea meel kurb olema. Leppisime kokku, et enam ei ole kurb ja ta võib õpetajat kallistama minna kui tal tekib miski pärast kurb meel.
Kas see on kooliärevus või kuidas seda nimetada?
Kas oskab keegi lohutada mind, et see on mööduv ja läheb kiiresti üle? (Lasteaed on olnud tal väga meeldib paik ja ta käis seal hea meelega ning eelkoolis käis ka samas koolis kus nüüd käib ning polnud seal ka probleeme)

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Küll see kurb olemine on Perekoolis ikka popp!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Arvan, et see on normaalne ja mööduv. Tuleb toetav olla ja lapsele piisavalt puhkust võimaldada.
Minu laps läks ka esimesse klassi. Iga päev on nutnud. Mõneti on see üllatav, sest tegu on muidu väga sotsiaalse lapse ja kiire kohanejaga, näiteks lasteaeda jäi esimesest päevast üksi ning kõik möödus tagasilöökideta. Aga ilmselt 1. klassi lapsed ikkagi tajuvad, et tegu on suure muutusega ning pärast pikka suve on eriti raske täiesti uue rutiiniga harjuda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma usun, et see möödub. Mul on kaks esimesse klassi läinud last sel aastal ja kuigi nad koolis ei nuta, siis kodus on ikka väga-väga väsinud.
Kõik on väsinud, me ise ka 🙂 Esiteks pikk suvepuhkus nagu eelmine Kägu juba ütles, see mõjutab, rutiini juurde tagasiminek tuleb raskelt.
Aga lastel on lisaks sellele iga päev tohutus koguses uusi muljeid. Meil kodus õhtu jooksul ühel või teisel tuleb ikka kas jonnituur või väsimusenutt peale. Proovime panna õhtuti varem magama, hoida söögiaegadest väga täpselt kinni ja lihtsalt olla olemas kogu aeg.
Arvan, et tasapisi loksub elu paika.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas ta lasteaias ja eelkoolis ei käinud? Lasteaias harjutataksegi ju päeval ilma emmeta olemist ja eelkoolis harjutatakse tundides olemist ja üldse mõistma, et mis on kool ja tund. Kui need etapid on läbimata, siis kiiret harjutamist.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas ta lasteaias ja eelkoolis ei käinud? Lasteaias harjutataksegi ju päeval ilma emmeta olemist ja eelkoolis harjutatakse tundides olemist ja üldse mõistma, et mis on kool ja tund. Kui need etapid on läbimata, siis kiiret harjutamist.

Ole normaalne, lasteaed on hoopis teine asi kui kool 🙂
Lasteaias vaatab õpetaja sisuliselt kõige järele, koolis on lapse enda asi, kas ta jõuab tundi, saab kehalises õigeaegselt riided vahetatud jmt. Asju, mida meeles pidada, tuleb juurde tohutu hulk, paljud peavad lisaks veel minema ja koolist tulema üksi, olema pärast ka üksi kodus. Laps võib vabalt olla harjunud ilma emmeta olema, see ei tähenda, et tal ei võiks tulla esimesel nädalal uues situatsioonis ikkagi emmeigatsus peale.
Ütlus, et kõik-kõik on uus septembrikuus ei ole päris õhust võetud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teema algataja

Laps on käinud sõimes, lasteaias ja väga hea meelega. Esimesest päevast saadik pole emme nuttu olnud. Eelkoolis käis ka samas koolis ja samuti hea meelega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul on äsja seitsmeseks saanud ülisotsiaalne laps – suure pere väikseim. Talle pole probleemiks ei üksi kodus olemine, iseseisev poeskäik või võõralt tänaval abi või helistamiseks telefoni küsimine. Igal hommikul läheb rõõmuga, kuid koolipäeva lõpuks on üüratult väsinud – näiteks kees üle ja nuttis lohutamatult, sest ei suutnud esimese pilguga eristada riiulil olnud koolimütsidest oma. Ometi kirjutas ise nime sisse. Anna lapsele aega, esimesed paar nädalat on kindlasti kohanemiseks täiesti uue vastutusega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kooli minnes saavad lapsed aru, et nad hakkavad suureks saama ja peavad iseseisvuma. Minu lapsel tuli tagasilöök siis, kui hakkas üksi koolist koju tulema (hiljem olen tema käitumise muutumist sellega seostanud).

Tuli selline kurbnostalgiline periood, hakkas nutma, kui tahtsime “Muumide” ja “Teletupsude” plaate ära anda (“Need olid nii toredead! Ma tahan neid uuesti vaadata!”), meenutas ringe ja üritusi, kus lasteaiaealisena käis (või nagu ta ise ütles: lapsepõlves) ja et äkki saaks neisse uuesti minna. Isegi mingi pluusi kohta ütles, et see, mis tal 5-aastasena oli, oli palju lahedam kui tema praegused pluusid.

Hiljem seostasin, et ainuke muutus elus oli sel perioodil see, et ta hakkas üksi koolist koju tulema. Ju ta siis tajus, et “lapsepõlv” on läbi ja elu muutub ja ta peab iseseisvuma ning ise rohkem vastutama.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina arvan ka, et see mööduv nähe, kõik on ju uus ja vajab harjumist. Meie laps läks ka esimesse klassi, väga sotsiaalne poiss, väga meeldib koolis, tuleb ise ilusti koju ja kõik on hästi kuni selle ajani, kui koju jõuan. Kohati see üllatab mind, sest ta võib väga lihtsa asja peale südantlõhestavalt nutma hakata. Saan aru, et päevased emotsioonid saavad õhtuks võitu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

1.klassis õpitakse muu hulgas ka järgarvude kirjutamist. Kui teemaalgataja enam nii kurb ei ole, äkki võtaks kätte ja uuriks veidi kuidas on õige kirjutada?
Kas 1 klassis (üks klassis) või 1.klassis (esimeses klassis) jne.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

1.klassis õpitakse muu hulgas ka järgarvude kirjutamist. Kui teemaalgataja enam nii kurb ei ole, äkki võtaks kätte ja uuriks veidi kuidas on õige kirjutada?

Kas 1 klassis (üks klassis) või 1.klassis (esimeses klassis) jne.

sina võiks ka paar lisatundi võtta ja avastada, et punkti järele käib alati tühik 😀
1. klassis

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu tütar oli terve esimese aasta stressis. Peaaegu iga asi ajas teda nutma. Kooli tahtis väga minna, aga harjumine võttis pikalt aega. Teine klass möödus kergemalt aga siiski suhteliselt stressirohkelt. Kolmas klass oli juba täitsa korras. Kõige suurem stressi allikas on mitte osata. Kartus, et äkki mina ei saa hakkama aga kõik teised saavad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu poiss oli ka esimese õppeaasta väga hirmul. Koolis nutmise ning päris ärevuseni asi ei läinud, aga õhtuti kodus oli hirmunud, kartis koolipäevi – peamiselt seda, et ei saa millestki aru või ei jõua tehtud. Esimese aasta lõpuks sai neist hirmudest jagu, sest sai aru, et jõuab küll ja saab aru ka.
Võtke päev korraga, ei ole mõtet teha plaane, et kaua see võiks kesta või kas ikka üle läheb. On väga loogiline, et 1. klassi minek on nii suur elumuutus, et sellega peab harjuma.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu poiss nuttis hommikul… ei taha kooli minna 🙁 ta selline õrnahingeline, mitte küünarnukkidega trügija

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oeh, täiesti tuttav tunne.
Minu poiss ka ei taha kooli minna, on kohe kurb ja pisarates. Ilmselt ka seetõttu, et tal pole klassis ühtegi tuttavat nägu (kõik 12 rühmakaaslast sattusid loosi tahtel paralleelklassidesse). Igal hommikul küsib mitu korda, et “emme, kas sa ikka tuled mulle täna järele?” kartuses justkui ma ei tuleks. Samas kodu on koolist vaid 1 km kaugusel ja oskaks üksi koju tulla ka, aga nii oluline on, et emme järele läheks.

Pabistab hirmsasti ja kardab uusi asju. Näiteks muretses terve eelmise nädala ujumistunni pärast (täna on alles esimene ujumise tund)- kas võib kätistega ujuda, ja äkki vajub vee alla ja upub ära jne. Reedel nuttis koolis ikka mitu raksu, õpetaja oli kohe päris hädas (nt õues keka tunnis).

Terve suve on soovinud jalkatrenni minna (niisama õue peal mängib rõõmuga) ja nüüd järsku enam ei taha. Nuttes palub, et emme, ma ei taha trenni minna. Täna on esimene trenn. Rääkisin küll, et treener tuleb klassi lastele järele ja kui trenn läbi, toob klassi tagasi ka, ja kõige suurem sõber lasteaiast (paralleelklassist) läheb ka trenni. Käisime eile veel võimla ukse taga, kus trenn toimub, uks oli kahjuks lukus.

Koolis oli terve päev õpetajalt uurinud, et millal see päev lõpuks läbi saab ja emme järele tuleb 🙁 Ükspäev õpetaja isegi helistasid koolist koos õpetajaga vahetunni ajal- õpetaja lootis, et emme hääl rahustab last, ja järel käies ütles, et ta ikka oli kohutavalt endast väljas olnud (peaaegu oleks suhkruvett tegema läinud lapsele).

Lapsest on nii kahju ja ei oska kuidagi lohutada ka- õigemini ükskõik, mida ka öelda- see ei rahusta teda. Lasteaias käis meeleldi ja eelkoolis käis ka- seal oli kõik ok. Kui koolist koju tuleb, on kõik tavapärane, mängib, toimetab jne.

Palun öelge, et see läheb paremaks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Iiveldustunne on stressi ja ärevuse füüsiline väljendus. Ega see ütlemine ei loegi, paku talle lohutust ja lähedust, las olla süles ja tehke mõnusaid rahulikke asju, minge jalutama jne. Loomulikult on lapsel suur stress, ta pole harjunud koolitükkidega (ja kui ise tunneb, et ta ei jõudnud teistele järele, tuleb juba sellest lisaärevus, et tal on nüüd midagi pahasti jne). Kõik harjuvad, küll laps hakkab rohkem kodusemalt ennast klassis tundma, kaaslased ja õpetaja tuttavaks jnejne, väheneb ka kooliärevus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meil meie vanema tütrega nii hästi ei länud, et kasvas välja ja harjus ära. Praegu käib neljandas klassi ja koos tugiisikuga. Kui läks esimesse klassi siis alguses oligi kõik hästi, aga aina rohkem väsis ja läks stressi. Paari kuu pärasat oli haige, oksendas koolis. Alguses arvasime, et kõhuviirus, need liiguvad pidevalt ringi. Oli nädal kodus, läks kooli ja jälle oksendas. Hakkas üks igasunuge jada pihta. Lapsel oli nii raske, kool muudkui kordas, et küll läheb üle. Õpetaja väitis pidevalt vestlustel, et on hellitatud laps ja ei taha emmest lahti lasta. Korrati talle pidevalt klassi ukse taga, et teised kõik käivad, mis sul siis viga.

Mingi hetk läks see asi ikka väga hulluks, paanikahood olid nii tugevad, et laps lausa minestas koolis või paanikas jooksis talvel koolist ära, nii et mindki paanikahoo ajal ära ei tundnud.

See nüüd kõige mustem tsenaarium ilmselt, meie lapsel tuvastati puue, ärvushäired. Mis kahjuks lausa raske puue. Terve teise klassi käisin ise temaga koolis, klassis ei pidanud olema aga ukse taga olin olemas. Käis hull meelitamine, et mine ikka tundi jne. Kuidagi saime ka selle klassi lõpetatud. Kolmandas klassi saime paberite töö(miljon arsti külastus) nii kaugele, et saime lapsele tugiisiku, kes aitas last niiiiii palju. Sain ka ise tööle tagasi. Nüüd siis algaski neljas klass ja ikka tugiisikuga.

Meie teine tütar läks see aasta kooli ja ilma igasuguste porobleemideta, nii ootas kooli ja käib seal rõõmuga. Tahab ise ka minna ja tulla. Kuna viin mõlemad ise iga hommik kooli(jalutame, elame kooli juures) siis pole tal nagu väga mõtet üksi minna, suurem tuleb nii ehk naa saata. Aga tuleval nädalal proovime, et ta ise tuleks koju.

Ühesõnaga mina kuulaks last ja püüaks talle võimalikult palju toeks olla. Kindlasti ei tohi talle korrata pidevalt, et teised ju saavad – see ei vii kuhugi. Mulle on laps nüüd öelnud, et tal oli reaalne surmahirm, paha olla, oksendas ja minestas. Neid tundeid ei tohi maha suruda ja ei tohi halvustada, et laps ei tohi neid tunda.

Õnneks enamus kasvavadki välja, eriti kui lapsele aega anda ja mitte võimatut nõuda.

Jõudu sulle.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Terve teise klassi käisin ise temaga koolis, klassis ei pidanud olema aga ukse taga olin olemas. Käis hull meelitamine, et mine ikka tundi jne. Kuidagi saime ka selle klassi lõpetatud. Kolmandas klassi saime paberite töö(miljon arsti külastus) nii kaugele, et saime lapsele tugiisiku, kes aitas last niiiiii palju. Sain ka ise tööle tagasi. Nüüd siis algaski neljas klass ja ikka tugiisikuga.

Miks te last väikeklassi ei pannud? Meie suvepoiss läks väikeklassi: akadeemiliselt väga võimekas, aga sotsiaalselt oli nagu lasteialaps veel. 5 õpilasega klassis tundis end algusest peale nagu kala vees. Nüüd juba 2. klass, hinded kõik väga head. Mingit koolistressi pole olnud. Pärast algklasse jätkab suures klassis.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meie koolis kahjuks väikeklassi ei ole. Võitlesime selle eest pikalt, kuni enam jasku ei jätkunud. Lihtsam oligi lõpuks lapsega ise koolis olla, kuna saime lootust, et tugiisik oleks ka lahendus ja samm lähemale, et laps saaks lõpuks ise koolis oldud ning tuleks oma paanikahoogudega ise toime.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meil meie vanema tütrega nii hästi ei länud, et kasvas välja ja harjus ära. Praegu käib neljandas klassi ja koos tugiisikuga. Kui läks esimesse klassi siis alguses oligi kõik hästi, aga aina rohkem väsis ja läks stressi. Paari kuu pärasat oli haige, oksendas koolis. Alguses arvasime, et kõhuviirus, need liiguvad pidevalt ringi. Oli nädal kodus, läks kooli ja jälle oksendas. Hakkas üks igasunuge jada pihta. Lapsel oli nii raske, kool muudkui kordas, et küll läheb üle. Õpetaja väitis pidevalt vestlustel, et on hellitatud laps ja ei taha emmest lahti lasta. Korrati talle pidevalt klassi ukse taga, et teised kõik käivad, mis sul siis viga.

mul on nii kurb seda lugeda 🙁

meie esimene laps oli sinu lapse sarnane kooli minnes, aga vahe oli selles, et talle sattus väga empaatiline ja suurte kogemustega õpetaja, kes ei olnud kaugeltki mitte kanaema tüüpi ja suunas lapsi algusest peale iseseisvaks, kuid tajus väga hästi ära, millise lapsega ei olnud mõtet seda forsseerida. ta lasigi mu lapsel iga kord oma käest kinni hoida, kui laps seda vajas. kool oli suur, ülerahvastatud, klassis oli üle 30 lapse, minu oma aga ei kannatanud lärmi ja tormlemist. ma arvan, et kolmanda klassi lõpuski võttis ta õpetajal aegajalt käest kinni, et tuge saada. ja õpetaja toetas teda igati. ausalt, isegi nüüd, 10 aastat hiljem, olen ma sellele õpetajale südamest tänulik, sest tütar on psüühiliste probleemidega hädas olnud hiljem ja ma ei taha mõelda, mis oleks saanud temast siis, kui algklassides oleks talle juhtunud selline õpetaja, kes poleks ta muresid ja raskusi mõistnud.

ma loodan, et teil läheb kõik hästi, nii hästi kui võimalik.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul poiss kartis pidevalt, et hakkab oksendama. Seetõttu jättis koolis söömata ka. Ma ütlesin, et kui on paha, siis mine klassist välja, hinga värsket õhku, küll õpetaja lubab. Mõtlesime erinevaid variante, kuidas sellest üle saada. Põhiliselt mingid rutiinsed tegevused, mis tekitasid turvatunnet. Paar korda käisime psühholoogi vastuvõtul samuti.
Päris palju kordi helistas koolist, et tal on paanika, siis me rääkisime kuni rahunes. Õpetajale ütles ka vahel, et tal on nüüd paanika. Lõpuks kasvas välja, korraks oli 5. klassi aktusel ka olukord kui pidin kogu aeg tal juures olema, kartis, et hakkab oksendama. Nüüdseks on välja kasvanud.

Please wait...
Näitan 22 postitust - vahemik 1 kuni 22 (kokku 22 )


Esileht Koolilaps 1 klassiga harjumine