Ehk siis teema-algatajale palju õnne vanaemaks saamise puhul. Uus elu on suur ime ja kingitus. Ole oma tütrele toeks ja kõik loksub paika ajapikku. Reageerida tasubki rõõmustavalt!
Mõni 17a on parem ema ja täiskasvanulikum kui 40a, nii ei saa ette öelda. Eks nad vanavanemate abi vajavad ikka. Mis poisi pere asjast arvab ka? Ja kuidas sa hindad oma lapse küpsust laps üles kasvatada (ega see täiskasvanulikuks kasvamine võib ka koos emakssaamisega toimuda).
Õigus teavitada kõikidest võimalustest vahekorrast hoidumiseks, kui ei soovi lapsi saada, on emal ju olemas ja see peakski olema ema kohus lapsele rääkida, kuidas tulevad uued inimesed ja kui ei olda valmis seda vastutust kandma, siis on selge võimalus hoiduda vahekorrast.
Ja mis nendest sinu soovitustest pädeb praegusel hetkel, kui see “uus süütu inimene” on juba olemas? Miks sa ajad asjassepuutumatut jura.
Mõni 17a on parem ema ja täiskasvanulikum kui 40a, nii ei saa ette öelda. Eks nad vanavanemate abi vajavad ikka. Mis poisi pere asjast arvab ka? Ja kuidas sa hindad oma lapse küpsust laps üles kasvatada (ega see täiskasvanulikuks kasvamine võib ka koos emakssaamisega toimuda).
Õigus teavitada kõikidest võimalustest vahekorrast hoidumiseks, kui ei soovi lapsi saada, on emal ju olemas ja see peakski olema ema kohus lapsele rääkida, kuidas tulevad uued inimesed ja kui ei olda valmis seda vastutust kandma, siis on selge võimalus hoiduda vahekorrast.
Ja mis nendest sinu soovitustest pädeb praegusel hetkel, kui see “uus süütu inimene” on juba olemas? Miks sa ajad asjassepuutumatut jura.
See oli vastukaaluks öeldud kellegi käo väitele, et vanaemal on nüüd õigus teavitada kõikidest “võimalustest”, mida ette võtta. Kui eesmärk on rõhutada inimeste õigusi, siis tasuks neid ju kasutada (õigust teavitada vahekorda astumise hoidumisest) enne, kui laps vahekorda astub.
Praeguses olukorras aga tuleb aga emal rasedale lapsele kindlasti õnne soovida ja teda toetada.
Neid abordivastaseid jätkub ikka igale poole. Mina ei saa aru, miks on vaja oma nina teise naise emakasse pista ja hakata siin valjuhäälselt sõna võtma. Tahad lapsi saada ja sünnitada, siis palun väga, lase käia! Mina olen ka praegu kaheksandat kuud rase ja ootan oma esimest last väga, aga ei oleks päris kindlasti lasknud dikteerida mitte kellelgi, kas mul on õigus teha aborti või mitte.
Ja see jutt, et abort on võrdne juba rääkida oskava lapsega.. tule taevas appi! Esimesed 6-8 nädalat ei ole see “laps” muud kui väike südametööta täpp emakas. Ei ole seal veel mitte kui midagi arenenud ja öelda, et see on võrdne mitmeaastase lapsega.. suuremat lollust annab vist otsida.
Teemaalgatajale ei oska väga nõu anda, kuna inimesed nii erinevad. Mõni 17-aastane on sama küps kui 25-ne. Mõni teine aga nii peast kui käitumiselt täielik laps alles. Aga jõudu nii sulle kui paarikesele!
Süda hakkab tööle 21. päeval (rasedust 5 nädalat, alatest viimasest menstruatsioonist). Loote nahk on juba tundlik, on silmad, kõrvad, suu, hakkavad tekkima käed ja jalad. Mis rakutombust on jutt? Sageli naised siis veel isegi ei tea, et nad on rasedad.
Teemaalgataja olen.
Aitäh-sain paljudelt tuge ja abi.
Abordivastane ma ei ole ja rääkisin ka sellest variandist.
(Ennetavalt ütlen ära, et ise aborti pole teinud ja esimese lapse sain planeeritult 24aastasena).
Poisi vanemad on toetavad ja meie ka. Eks nad ühtede juurde meist millalgi elama asuvad.
Muret teeb laste naiivsus. Neile tundub kõik lihtne. Palusin läbi mõelda ka variant kui nad “lahku lähevad”. Selle peale naerdi ja öeldi, et seda ei juhtu ja kõik.
Tütrel ettekujutus, et ees tulemas paar aastat lihtsat elu- kasvatab last ja kõik. Kooli ei lähe (väidab, et ta ei anna last teistele kasvatada) jne… Kõrvalt kuulates neid on nad lapsed mis lapsed.
Tore, et olete toetavad tulevaste vanavanematena. Lahkumineku mõtete asemel võiksid tütrel soovitada mõtlema hakata abiellumise peale, kui saadakse täisealiseks ja lõpliku kokkukolimise peale (kaugsuhtest lähisuhtesse), et nende pere rohkem koos oleks. Jõudu-jaksu ning noorte teatav naiivsus on isegi neile abiks lapse sünniga kaasnevate kõikvõimalike stressi/hirmudega hakkama saamisel.
Juhiks mitme vastaja tähelepanu,et täna sünnitada 17aastasena ei ole üldse see sama, mis sünnitada 20aastat tagasi 17-aastasena. Nii on. Elukorraldus, hinnad, võimalused on sootuks teised. Ühest aspektist paremad (toetused) teisest nö kehvemad- hinnad, hariduse kõrgem nõutavus.
Lapse sünni üheks kindlaks reegliks peaks olema hariduse saamine. Minimaalne on gümnaasium. Ilma selleta ei ole meie ajastul midagi väga teha. Päriselt.
Kirjutad,et mõlemad põhikooli haridusega. Kas 17a. on lõpetatud vaid 9 klassi või gümnaasium alles pooleli (11-12 klass)? Siin on minu jaoks ka suur vahe.
Kui mõlemad noored on juba vabatahtlikult katkestanud koolitee ja koolist lahkunud peale 9 klassi, võiks arvata,et laps jääb sinu kanda suuremas mahus pikemaks ajaks.
Lapsed kooli tagasi! Poiss kooli ja õhtul tööle.
Juhul, kui sina või poisi vanemad on jõukamad, saate olla rahaliselt abiks. Peaasi,et lapsed saavad haridused.
Ning nagu keegi siin kirjutas- palju sõltub nendest endist. Kas on kohusetunne (kui vaid 9 klassi lõpetanud ja teadlikult ära tulnud, siis viitab, et just mitte väga kohusetundlikud?)
Ega muud polegi, kui kirjeldada olukorda neile nii,nagu on- õppimine lapse kõrvalt ja töötamine. Kui nad on tugevad, ka hariduse mõttes nupp nokib, saavad hakkama.
Teemaalgataja olen.
Aitäh-sain paljudelt tuge ja abi.
Abordivastane ma ei ole ja rääkisin ka sellest variandist.
(Ennetavalt ütlen ära, et ise aborti pole teinud ja esimese lapse sain planeeritult 24aastasena).
Poisi vanemad on toetavad ja meie ka. Eks nad ühtede juurde meist millalgi elama asuvad.
Muret teeb laste naiivsus. Neile tundub kõik lihtne. Palusin läbi mõelda ka variant kui nad “lahku lähevad”. Selle peale naerdi ja öeldi, et seda ei juhtu ja kõik.
Tütrel ettekujutus, et ees tulemas paar aastat lihtsat elu- kasvatab last ja kõik. Kooli ei lähe (väidab, et ta ei anna last teistele kasvatada) jne… Kõrvalt kuulates neid on nad lapsed mis lapsed.
Kui ta ei lähe kooli veel nt 3 aastat, siis edasi on vaid täiskasvanute gümnaasium. Ok, kool kooliks (nö tõesti inimese enda valik), kuid mis raha eest nad planeerivad oma elu elada ja oma last kasvatada lähima 5-7 aastat? Kooli ju ei lähe = haridust ei saa = tulevikus ka tööd ei leia, sega küsimus laieneb juba kogu tulevikuks. Mis on nende naiivne visioon antud valdkonnas? Mees ka kooli ei lähe?
Tütrel ettekujutus, et ees tulemas paar aastat lihtsat elu- kasvatab last ja kõik. Kooli ei lähe (väidab, et ta ei anna last teistele kasvatada) jne… Kõrvalt kuulates neid on nad lapsed mis lapsed.
Noh, tavaline asi. Ega ausalt öeldes esmakordselt emaks saanul on nagunii suht vähe aimu, mis TEGELIKULT toimuma hakkab, on mingi ettekujutust nunnust naeratavast titest ja laps toob rõõmu jne… sinul on aimu, sina oskad ette muretseda, neil ei ole mingit ettekujutust tita kasvatamisest. Mis seal ikka, me kõik oleme esmakordsed emad olnud- loed küll raamatuid ja käid perekoolis, aga see on nagu õpiku järgi ujumaõppimine. Mis tegelikult toimuma hakkab, on ikka praktika juba, kui laps käes ja “vette visatakse”.
Mis on kaugsuhe? Kas nad kavatsevad kolida kokku ja kuhu (parem oleks, kui vanematega ühte linna, kui mitte päris kellegi vanemate poole, aga siis kas sinu või poisi vanematega ühte linna jne). Min vanemahüvitis on, lapsetoetus on jne.
Juhiks mitme vastaja tähelepanu,et täna sünnitada 17aastasena ei ole üldse see sama, mis sünnitada 20aastat tagasi 17-aastasena. Nii on. Elukorraldus, hinnad, võimalused on sootuks teised. Ühest aspektist paremad (toetused) teisest nö kehvemad- hinnad, hariduse kõrgem nõutavus.
Lapse sünni üheks kindlaks reegliks peaks olema hariduse saamine. Minimaalne on gümnaasium. Ilma selleta ei ole meie ajastul midagi väga teha. Päriselt.
Kirjutad,et mõlemad põhikooli haridusega. Kas 17a. on lõpetatud vaid 9 klassi või gümnaasium alles pooleli (11-12 klass)? Siin on minu jaoks ka suur vahe.
Kui mõlemad noored on juba vabatahtlikult katkestanud koolitee ja koolist lahkunud peale 9 klassi, võiks arvata,et laps jääb sinu kanda suuremas mahus pikemaks ajaks.
Lapsed kooli tagasi! Poiss kooli ja õhtul tööle.
Juhul, kui sina või poisi vanemad on jõukamad, saate olla rahaliselt abiks. Peaasi,et lapsed saavad haridused.
Ning nagu keegi siin kirjutas- palju sõltub nendest endist. Kas on kohusetunne (kui vaid 9 klassi lõpetanud ja teadlikult ära tulnud, siis viitab, et just mitte väga kohusetundlikud?)
Ega muud polegi, kui kirjeldada olukorda neile nii,nagu on- õppimine lapse kõrvalt ja töötamine. Kui nad on tugevad, ka hariduse mõttes nupp nokib, saavad hakkama.
Ei vaidle vastu hariduse olulisusele, kuid kui kaalukausil on haridus versus laps, siis tuleb kindlasti valida laps. Liialt palju on seda suhtumist tänapäeval ja ka varem, et haridus ja töö kõige tähtsam elus – selle tulemusel lükatakse laste saamist edasi isegi kolmekümnendatesse ja kurb reaalsus on see, et tänapäeva elust tingituna (stress, linnastumine, tehnoloogia areng – nt istuv töö, kiirgused jmt) on naiste (ja ka meeste) tervise juba kahekümnedate teisest poolest alates niivõrd kehvaks muutnud, et rasestumine võib osutuda tõsiseks väljakutseks tulevikus (mõndadel juhtudes isegi võimatuks). Seega ei ole selle hea hariduse ja karjääriga (sh kõrge palgaga töökohaga) ilma lasteta midagi nii rõõmustavat peale hakata. Nii et haridus ei kaalu mitte mingil juhul üles lapse saamist. Hetkel on kõnealused noored küll väga noorukesed, kuid terve elu on ees ja võimalus, et kõik laheneb väga hästi (s.t. pere jääb kokku ja suudetakse ka haridused tulevikus kasvõi tagantjärgi teha) on väga suur. Seega tervis olgu esikohal (sh üsas areneva lapse tervis ja elu), seejärel haridus.
Ikka jõudu ja tarkust!
Teemaalgataja olen.
Aitäh-sain paljudelt tuge ja abi.
Abordivastane ma ei ole ja rääkisin ka sellest variandist.
(Ennetavalt ütlen ära, et ise aborti pole teinud ja esimese lapse sain planeeritult 24aastasena).
Poisi vanemad on toetavad ja meie ka. Eks nad ühtede juurde meist millalgi elama asuvad.
Muret teeb laste naiivsus. Neile tundub kõik lihtne. Palusin läbi mõelda ka variant kui nad “lahku lähevad”. Selle peale naerdi ja öeldi, et seda ei juhtu ja kõik.
Tütrel ettekujutus, et ees tulemas paar aastat lihtsat elu- kasvatab last ja kõik. Kooli ei lähe (väidab, et ta ei anna last teistele kasvatada) jne… Kõrvalt kuulates neid on nad lapsed mis lapsed.
Nojah, ega selle naiivsuse vastu ei aitagi muu kui elukogemus. Värske armastus on sõltumata east pimestav – kui nad ei ole praegu võimelised nägema võimalust, et midagi võib ka teisiti minna kui kaunis fantaasia praegu ennustab, siis on asjatu püüda oma kainet mõistust peale suruda. Tuleb lihtsalt oodata – ka siis, kui algne ligitõmme kasvab armastuseks ja nad jäävad pikaks ajaks kokku, näevad nad ise ka olukorda tõenäoliselt kuue kuu või aasta pärast realistlikumalt – selleks ajaks on esimese armumise hormoonid taandunud.
Vanematena kaaluksin paari ideed:
1. Püüdke leida kompromiss, et noored ikkagi keskkoolid lõpetatud saaksid. Nagu eespoolgi öeldud: lõpetamata keskharidus on hiljem üks tüütu pomm jala küljes. Eeldan, et 17-aastaselt on ju keskkool peaaegu lõpuotsal – ehk õnnestub kooliga kokku leppida eritingimused, mis raseduse ja beebiga paremini kohanduvad.
2. Kui kaugel rasedus on? Kui alles väga varajane ja veel aega kaaluda ka aborti, siis tasuks võimalusel luua noortele kohe tingimused kooselu kogemiseks. Pole midagi kindlamat, mis Romeod-Juliad teineteise külge seob, kui vanemad, kes püüavad nende suhet kangutada. Ja pole midagi paremat, mis kiiresti maa peale toob, kui igapäevane kooselu, teineteise nägemine nii halvas kui heas ja argimurede korraldamine…
Võimalik, et juba paari-kolme nädalaga tekivad pinged, tülid, ja tulevikuplaanid ei näi enam nii üheselt roosilised kui varem. Siis võib tekkida aken selleks, et realistlikumalt võimalusi kaaluda.
Täiesti võimalik muidugi, et koos elades nad hoopis veenduvad, et sobivad teineteisega ja on tõesti valmis vanemate sugulaste toel pere looma. Olles kogenud mitte ainult koos lõbutsemist, vaid ka piiratud eelarvega toimetulekut, igapäevaselt söögi tegemist, majapidamistööde jagamist ja nö “nuusutanud teineteise peeru” (vabandust toore väljendi eest), tuleb see teadmine juba sügavama ja rohkem tegelikkusel põhinevana kui see mull, milles nad praegu hõljuvad…
Teemaalgataja olen.
Aitäh-sain paljudelt tuge ja abi.
Abordivastane ma ei ole ja rääkisin ka sellest variandist.
(Ennetavalt ütlen ära, et ise aborti pole teinud ja esimese lapse sain planeeritult 24aastasena).
Poisi vanemad on toetavad ja meie ka. Eks nad ühtede juurde meist millalgi elama asuvad.
Muret teeb laste naiivsus. Neile tundub kõik lihtne. Palusin läbi mõelda ka variant kui nad “lahku lähevad”. Selle peale naerdi ja öeldi, et seda ei juhtu ja kõik.
Tütrel ettekujutus, et ees tulemas paar aastat lihtsat elu- kasvatab last ja kõik. Kooli ei lähe (väidab, et ta ei anna last teistele kasvatada) jne… Kõrvalt kuulates neid on nad lapsed mis lapsed.
Nii hea, et poisi vanemad on ka toetavad! Ja et noored ise last tahavad, see on ju parim algus. Mis sest, et naiivsed. Parem alustada heade lootustega kui suhtumisega et kõik läheb nagunii nässu. Soovitaksin ka abielluda. See lähendab, tekitab rohkem kohusetunnet ja seob kaht suguvõsa. Toetused on ju praegu suured, tite saab vabalt peaaegu ainult riigi rahadest ära elatada esimesed paar aastat, kui olla nutikas ja kokkuhoidlik. Vanasõna: kui Jumal annab tibu, antakse terad ka. Abort aga toob needuse. Seda on elus kõrvalt nähtud küll.
Juhiks mitme vastaja tähelepanu,et täna sünnitada 17aastasena ei ole üldse see sama, mis sünnitada 20aastat tagasi 17-aastasena. Nii on. Elukorraldus, hinnad, võimalused on sootuks teised. Ühest aspektist paremad (toetused) teisest nö kehvemad- hinnad, hariduse kõrgem nõutavus.
Lapse sünni üheks kindlaks reegliks peaks olema hariduse saamine. Minimaalne on gümnaasium. Ilma selleta ei ole meie ajastul midagi väga teha. Päriselt.
Kirjutad,et mõlemad põhikooli haridusega. Kas 17a. on lõpetatud vaid 9 klassi või gümnaasium alles pooleli (11-12 klass)? Siin on minu jaoks ka suur vahe.
Kui mõlemad noored on juba vabatahtlikult katkestanud koolitee ja koolist lahkunud peale 9 klassi, võiks arvata,et laps jääb sinu kanda suuremas mahus pikemaks ajaks.
Lapsed kooli tagasi! Poiss kooli ja õhtul tööle.
Juhul, kui sina või poisi vanemad on jõukamad, saate olla rahaliselt abiks. Peaasi,et lapsed saavad haridused.
Ning nagu keegi siin kirjutas- palju sõltub nendest endist. Kas on kohusetunne (kui vaid 9 klassi lõpetanud ja teadlikult ära tulnud, siis viitab, et just mitte väga kohusetundlikud?)
Ega muud polegi, kui kirjeldada olukorda neile nii,nagu on- õppimine lapse kõrvalt ja töötamine. Kui nad on tugevad, ka hariduse mõttes nupp nokib, saavad hakkama.
Ei vaidle vastu hariduse olulisusele, kuid kui kaalukausil on haridus versus laps, siis tuleb kindlasti valida laps. Liialt palju on seda suhtumist tänapäeval ja ka varem, et haridus ja töö kõige tähtsam elus – selle tulemusel lükatakse laste saamist edasi isegi kolmekümnendatesse ja kurb reaalsus on see, et tänapäeva elust tingituna (stress, linnastumine, tehnoloogia areng – nt istuv töö, kiirgused jmt) on naiste (ja ka meeste) tervise juba kahekümnedate teisest poolest alates niivõrd kehvaks muutnud, et rasestumine võib osutuda tõsiseks väljakutseks tulevikus (mõndadel juhtudes isegi võimatuks). Seega ei ole selle hea hariduse ja karjääriga (sh kõrge palgaga töökohaga) ilma lasteta midagi nii rõõmustavat peale hakata. Nii et haridus ei kaalu mitte mingil juhul üles lapse saamist. Hetkel on kõnealused noored küll väga noorukesed, kuid terve elu on ees ja võimalus, et kõik laheneb väga hästi (s.t. pere jääb kokku ja suudetakse ka haridused tulevikus kasvõi tagantjärgi teha) on väga suur. Seega tervis olgu esikohal (sh üsas areneva lapse tervis ja elu), seejärel haridus.
Ikka jõudu ja tarkust!
Püha lihtsameelsus! Et pigem tehtagu 20ndates ja veel varemgi lapsi ja siis on meil hunnik lõhkisi õnnetud peresid, kus kannatavad kõige enam just needsamad lapsed. Väga vähesed paarid jäävad selles vanuses kokku. Mis sa arvad, et lõhkises peres on keegi õnnelik ja terve? Eelkõige pean silmas vaimset tervist. Ja kui siis veel ka haridust ning head töökoha ka pole – milleks see kõik? Et sünnitada rumalust veel edasi?
Mina arvan, et targasti teevad hoopis need paarid, kes saavad lapsed peale 30ndaid, kui on olemas haridus, käidud juba ka tööl ning omandatud elutarkust. Siis on juba ka tõenäolisem oma perega kokku jääda. Kõik osapooled (mees, naine, lapsed) on ju kõige õnnelikumad siis kui pere on koos ja asjad seal toimivad.
Mu õde sai 18a lapse. Keskkool jäi lõpetamata, jäi üksikemaks juba 6 kuud peale lapse sündi, läks Soome sest seal lihtsam põhiharidusega äraelatavat tööd leida. Laps teeb talle palju rõõmu, aga hariduse puudus annab tunda. Tal pole eriti mingeid väljavaateid stabiilset ja tasuvat tööd saada ja 2x aastas vahetab kohta erinevate koristusfirmade vahel.
Üks sõbranna sai lapse 18-19 aastaselt vahetult pärast keskkooli lõppu. Jäi ka üsna ruttu üksikemaks. Aga nüüd on tal 34selt suur ja asjalik teismeline, sõbranna tegi endale just kõrghariduse ja sai palju parema töö pärast seda. Ja nüüd nagu polegi vahet teiste imimestega muud kui see et on suur laps olemas samas vanuses kus osad alles esimest planeerivad.
Aga kui lapsed ise otsustasid juba varem koolitee pooleli jätta, siis neist ei pruugigi olla materjali et saada haridus ja natuke parem töö – ja sel juhul pole tõesti vahet mis vanuses need lapsed hakkama pannakse.
Ja käod kes siin kuulutavad et pärast 30ndaid enam lapsi saada pole võimalik – need andmed pärinevad 17 sajandist kus pärast 30ndaid naised olid nagu ära aetud hobused ja lastetud olidki vaid need kellel tõesti mõni häda küljes oli.
Selle peale ma tõesti isegi ei tulnud, et tõepoolest… Ka meil 17a tagasi, kui väga-väga noorte inimestena oma esimese lapse saime, oli elu tegelikult lihtsam oma elu alustamise osas.
Laenu oli lihtsam saada, oli buumiaeg ja startida oluliselt kergem kui täna.
Mida ma tahan rõhutada, on vanemate tugi ja valmisolek abistada, aga samas anda vastutus siiski noortele vanematele endale. Vastasel juhul on suur võimalus hoopis saada vanaemana endale laps kasvatada ja see ei tohiks olla tulemus.
Neile, kes räägivad, et abort on needus, tahaks öelda, et minge puu taha mustikale. Ma ei ütle, et aborti tuleb kasutada rasestumisvastase vahendina, aga see võib olla teatud olukorras lahenduseks. Teiste pereellu trügida ja mingit needusejuttu rääkida on ülimalt nõme.
Tore, kui vanemad on toetavad. Naiivsust ei saa noortele ette heita, sest neil on vähe elukogemust. Samas armunud paar ei usu lahkuminekusse olenemata vanusest. Mina ei keskenduks liigselt lahkuminekule ja üksikemaks olemisele. Sellega tuleb tegeleda siis, kui see aeg on käes. Praegu on otsuse koht, et kas nad saavad lapse või mitte. Ma küsiks seda, et kui su tütar praegu rase ei oleks, siis millised olid tema varasemad plaanid? Õppida? Tööle minna? Kui haridus polnud enne tähtis, siis ilmselt elustandard nende jaoks palju ei muutu. Kui ikka oli plaan õppida, siis täiskasvanute gümnaasiumis on ka e-õppe võimalus.
Praktiline pool on elukoht, raha, õppimine, töö, abielu?.
Emotsionaalne pool on rasedusega harjumine ning emaks-isaks kasvamine. Tütar on sul lapsega kohe seotud ja aita märgata rasedusega kaasnevaid muutusi ja ela talle kaasa. Oluline on, et poiss ka sellest osa saab. Koos käigu ultrahelis ja koos valigu lapsele asju. Sageli juhtub nii, et vanemad ostavad lapsele kõik asjad ära, aga ma soovitaks neile eelarve seada ja las siis ise valivad vankri vms. Ahjaa, kas noortel on juhiload ja auto võimalus? See annaks iseseisvusele palju juurde.
Lisan veel, et ohukoht on see, kui tütar rasedana istub kodus ja poiss elab vaba elu edasi.
Tore, kui vanemad on toetavad. Naiivsust ei saa noortele ette heita, sest neil on vähe elukogemust. Samas armunud paar ei usu lahkuminekusse olenemata vanusest. Mina ei keskenduks liigselt lahkuminekule ja üksikemaks olemisele. Sellega tuleb tegeleda siis, kui see aeg on käes. Praegu on otsuse koht, et kas nad saavad lapse või mitte. Ma küsiks seda, et kui su tütar praegu rase ei oleks, siis millised olid tema varasemad plaanid? Õppida? Tööle minna? Kui haridus polnud enne tähtis, siis ilmselt elustandard nende jaoks palju ei muutu. Kui ikka oli plaan õppida, siis täiskasvanute gümnaasiumis on ka e-õppe võimalus.
Praktiline pool on elukoht, raha, õppimine, töö, abielu?.
Emotsionaalne pool on rasedusega harjumine ning emaks-isaks kasvamine. Tütar on sul lapsega kohe seotud ja aita märgata rasedusega kaasnevaid muutusi ja ela talle kaasa. Oluline on, et poiss ka sellest osa saab. Koos käigu ultrahelis ja koos valigu lapsele asju. Sageli juhtub nii, et vanemad ostavad lapsele kõik asjad ära, aga ma soovitaks neile eelarve seada ja las siis ise valivad vankri vms. Ahjaa, kas noortel on juhiload ja auto võimalus? See annaks iseseisvusele palju juurde.
Lisan veel, et ohukoht on see, kui tütar rasedana istub kodus ja poiss elab vaba elu edasi.
Ei tea muidugi teemaalgataja sissetulekut ja võimalusi, aga minul näiteks küll ei oleks raha noortele juhiload teha, vanker, voodi ja muud titeasjad osta ning sööta, joota ja muidu ülal pidada ka veel. Ja oma autot neile sõitmiseks andma ja ise bussiga käima ei oleks ma samuti nõus. Keeruline lugu nii või teisiti.
Vankri, voodi ja kõik muu saab vabalt toetuste eest, jääb ülegi. Riiklik sünnitoetus, kohaliku ov toetus, dekreedirahad, emapalk, lastetoetus.
Kui ei ole tööl käinud, ei ole ka dekreeti(ega dekreedi rahasid), hakkab ainult emapalk jooksma.
Vankri, voodi ja kõik muu saab vabalt toetuste eest, jääb ülegi. Riiklik sünnitoetus, kohaliku ov toetus, dekreedirahad, emapalk, lastetoetus.
Halloo, mis sa arvad, kui suur see mitte tööl käinud ema vanemahüvitis on, et kõik saab osta ja veel jääb ülegi?! Hea narr!
540.- on miinimumvanemahüvitis
540.- on miinimumvanemahüvitis
Ei ole, kui tööl pole käinud on see 2019a 500 ja maksud maha.
https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/lapsed-ja-pere/perehuvitiste-liigid
Lisaks lapsetoetus. Pole nagu paha. Ja stardiks sünnitoetused umbes 500 eurot. Ikka vähe või? Palju siis teil imiku peale kulub? Kui on vaja osta 1000-eurone Emmaljunga, siis muidugi jääb väheks.
540.- on miinimumvanemahüvitis
Ei ole, kui tööl pole käinud on see 2019a 500 ja maksud maha.
https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/lapsed-ja-pere/perehuvitiste-liigid
Mis ajast miinimumi pealt maksud maha lähevad? Isegi kui lähevad, saab tuludeklaratsiooniga tagasi.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
