Teema: 2.klassi laps istuma

Töötan koos 3. klassiga. Esimesest klassist saati on õpiabis ühed ja samad näod. Jutt, et “muidu saab väga hästi hakkama, kodused tööd on tehtud, ainult paar viga jne” on lapsevanema unelm. Minule kui võõrale neutraalsele inimesele on pilt palju reaalsem: laps, kes kohe kooli tulles abi vajab ning seda mitu aastat järjest, EI OLE teistega võrdväärne. Miks seda eitada?
Jah, ta võib ilusaid pilte joonistada või hea riimiga lihtsa salmi kiirelt meelde jätta, aga stabiilne igapäevane aineomandamine on tal vilets(am).

Ja see, mis tundides toimub, ei ole ka “minu laps kuuulas kenasti”. Ei kuula nad midagi! Kui neljandat korda ei saada töökäsust aru (sahkerdatakse, ei kuulata), ei leita päevikust õiget (kuu)päeva, ei osata ikka veel vihikut vormistada, ei ole asju kaasas jne, siis see ON õpilase viga. Kool on teomud tunnist tundi kõik selleks, et erineva tasemega lapsed jõuaksid kaasa töötada, kodu peab andma oma panuse, aga kui laps lihtsalt ei kuula, ei keskendu, ei tööta kaasa, siis siin on süü ka lapsel. Ei ole mõtet pead liiva alla peita! Näete, juba tuli ka TA-lt valgustavat informatsiooni – TA tunnistab, et ta lapsel on keskendumisraskused! Miks ei oleks võinud sellest alustada? Esimene asi on õpetaja kahtlustamine (süüdistamine) ja automaatne ” minu laps ei teinud midagi!” kaitse.

Mis teemasse veel puutub, siis õpiabi peab ikkagi lapsevanemale olema teavitatud. Usun, et on ka, aga paljud vanemad elavad paraku klapid peas, ega taha tunnistada oma lapse mahajäämust.

Kui lapse akadeemilised oskused on piisavad, siis mida annab klassi kordamine? Kasutegur on ju täiesti null.
Kui lapsel on raske suures klassis keskenduda, siis tasub pigem mõelda väikeklassi või mõne alternatiivse kooli suunas.
Ei välistaks ka võimalust, et probleem on õpetajas.

Teemaalgataja.  Millisest linnast jutt käib ? Kui meil linnad klapivad  …..vöib  olla juhus ja koolil on siiani sama muster käimas kuidas lapsi “ära saata “.

#3684444:

#3684187:

Mina sain ka oma lapsega Rajaleidjasse aja vähem kui nädalaga, ei saanud koolilt mingeid pabereid kaasa, läksin lihtsalt laps näpus kohale. Rajaleidjas määrati lapsele individuaalne õppekava ja selle järgi on ta nüüd õppinud. Tunnistusel kõik neljad- viied, tal on fenomenaalne mälu, aga kipub palju unistama ja tähelepanu hajub kiiresti. Kordagi pole klassijuhatajaga jutuks tulnud tema istuma jätmine

Nojah, jällegi võimalik vaid Perekoolis:

Meie poole pöördumiseks ei ole vaja suunamist, kuid lapsevanemal on nõustamisele registreerimiseks vaja teada lapse nime ja isikukoodi, anda nõusolek oma lapse isikuandmete töötlemiseks ning võtta vastuvõtule kaasa kooli või lasteaia poolne iseloomustus.

Põnev oleks ka kuulata, kas IÕK määrati kõrgendatud või madaldatud nõuetega õpisisule.

Jah, seal on niimoodi kirjas, ent tol hetkel oli koolivaheaeg ja ühtegi paberit me ei saanud, küsisin, aga vastuseks tuli, et maja on kinni ja klassijuhataja ei saa meid aidata. Läksingi lihtsalt koos lapsega. Rajaleidjas ei nähtud selles probleemi, tehti lapsega hulk teste, pandi ta lugema, kirjutama, iseseisvalt ülesandeid lahendama, mängima jne. Nähtu põhjal koostati IÕK. Lapsel on ATH, aga ta ei ole hüpik, vaid vastupidi, kipub unistama, unustama, on aeglane,  ei suuda keskenduda, tähelepanu hajub, lisaks düsleksia ja düsgraafia.

#3684379:

Töötan koos 3. klassiga. Esimesest klassist saati on õpiabis ühed ja samad näod. Jutt, et “muidu saab väga hästi hakkama, kodused tööd on tehtud, ainult paar viga jne” on lapsevanema unelm. Minule kui võõrale neutraalsele inimesele on pilt palju reaalsem: laps, kes kohe kooli tulles abi vajab ning seda mitu aastat järjest, EI OLE teistega võrdväärne. Miks seda eitada?

Jah, ta võib ilusaid pilte joonistada või hea riimiga lihtsa salmi kiirelt meelde jätta, aga stabiilne igapäevane aineomandamine on tal vilets(am).

Ja see, mis tundides toimub, ei ole ka “minu laps kuuulas kenasti”. Ei kuula nad midagi! Kui neljandat korda ei saada töökäsust aru (sahkerdatakse, ei kuulata), ei leita päevikust õiget (kuu)päeva, ei osata ikka veel vihikut vormistada, ei ole asju kaasas jne, siis see ON õpilase viga. Kool on teomud tunnist tundi kõik selleks, et erineva tasemega lapsed jõuaksid kaasa töötada, kodu peab andma oma panuse, aga kui laps lihtsalt ei kuula, ei keskendu, ei tööta kaasa, siis siin on süü ka lapsel. Ei ole mõtet pead liiva alla peita! Näete, juba tuli ka TA-lt valgustavat informatsiooni – TA tunnistab, et ta lapsel on keskendumisraskused! Miks ei oleks võinud sellest alustada? Esimene asi on õpetaja kahtlustamine (süüdistamine) ja automaatne ” minu laps ei teinud midagi!” kaitse.

Mis teemasse veel puutub, siis õpiabi peab ikkagi lapsevanemale olema teavitatud. Usun, et on ka, aga paljud vanemad elavad paraku klapid peas, ega taha tunnistada oma lapse mahajäämust.

Ehe näide sellest, kuidas tegelikult on koolisüsteem rigiidne ja lahterdab õpilased kastidesse ilma nende häid omadusi nägemata.  Õpi- v keskendumidraskusega normintellektiga laps ei ole loll.

#3689436:

#3689416:

Õpi- v keskendumidraskusega normintellektiga laps ei ole loll.

Loomulikult ei ole loll, ja seda keegi ei väitnudki.

Kasutades toidutermineid võiks öelda, et mõni laps on seitsmeaastaselt kooliminekuks või mingis klassis õppimiseks toores. Tal puuduvad vastavad oskused ja tahe ning seda peaks nii kool kui kodu tunnistama. Küpseks saamiseks on vaja kolmepoolset pingutust (kool, kodu, laps).

Ja mõnel ei kaogi keskendumisraskus kuhugi. Olgu mis klass tahes. Ega seetõttu ei saa last aastateks istuma jätta. Lahendusi tuleb otsida. Tavaliselt tehakse rajaleidja abiga sellistele lastele IÕK. Vahel on abi ka väikestest asjadest, mida tunnis korrigeerida.

Vanem peabki oma lapses häid omadusi leidma ja kaitsma, sest sageli ongi olukord kodus ja koolis täiesti erinev.

Haridus on lapse jaoks, mitte vastupidi.

1. #3689464:

   Keskendumisraksustega laps ei lase tervel klassi õppida. Selline laps peaks õppima väikeklassis, kus õpetaja saab temale pöörata suuremat tähelepanu. Õnneks enamik vanemaid mõistavad seda, teevad kooliga koostööd jne. Aga on ka neid, kes kardavad tembeldamist või lahterdamist ning teevad sellega oma lapsele karuteene.

No see on väga ühekülgne nägemus. Keskendumisraskusega laps ei ole ilmtingimata tunni segaja.

Minu keskendumisraskusega laps nt on vait, viisakas ja ei sega kedagi. Ta lihtsalt unistab. Te ilmselt ei kujuta ette, kuidas tavalapsed klassis hõiguvad, lärmavad, sibelevad, itsitavad. Õpetajatel on üha rohkem probleeme distsipliini tagamisega ka täiesti tavaliste laste puhul. Tihti kujutatakse ette, et keskendumisraskusega laps on sibeleja, lollitaja vmt. See ei ole nii.

Mis puudutab väikeklasse, siis kas te teate ka, et seda luksust jagub Eestis ainult väiksele osale tõsisemate probleemidega lastele, kui siiski. Foorumis on muidugi lihtne öelda, et pane väikeklassi. Kuhu?

Koolid on täis erineva őpiraskusega lapsi- kellel logopeedilised, matemaatilised kitsaskohad, kellel käitumisprobleemid. Ideaalset koolikeskkonda ideaalsete lastega ei ole olemas.

#3689377:

Minu arust ei ole midagi jubedamat, kui lapse istuma jätmine. Sõbrad, kellega oled lasteaias käinud, lähevad edasi ning sina oled siis endast noortematega ühes klassis.

Minule oleks see kohutav trauma olnud ning viimasegi enesehinnangu nulli viinud. Noh, ja mis siis kui laps õpib teises tempos?

Ma usun, et mitte üheski arenenud Euroopa riigis ei jäeta lapsi istuma. Ikka pakutakse abi jne. Ilma enesehinnanguta laps on kurb laps.

Mulle on nii jubedalt vastu, see eestlaste arusaam, et koolis PEAVAD kõigil vaid viied olema.

Täiesti vale arvamus, pigem ei ole istuma jäämine nii stigmatiseeritud nagu Eestis. Näide Belgiast.

Kui mõnes aines kõigi eksamite peale kokku üle 50 protsendi ei saa, pead õppeaastat kordama jääma. Aasta kordamine on Belgias palju tavalisem kui Eestis ning tean õpilasi, kes on isegi rohkem kui ühe korra istuma jäänud. https://opleht.ee/2016/05/vahetusopilasena-belgias/

#3689700:

Samuti peab klassijuhataja täitma arengukaarti, mis lapsevanemale on igal ajal nähtav. Seal on lapse edasijõudmisest märk maas ka logopeedi, õpiabi õpetaja ja teiste tugispetsialistide poolt.

Kas see on ainult õpiraskuste või probleemidega lapse puhul nii? Ma avasin eKoolis oma lapse profiili alt lahtri “Arengukaardid” ja seal ei ole mitte midagi. Laps on teises klassis.
Kas mujal on ka esimese klassi laste arenguvestlus eelmisel aastal koroona tõttu ära jäänud? Minu lapsel on küll väga tubli ja tore õpetaja, aga vahel natuke hakkan ikkagi muretsema, tahaks oma lapse kohta rohkem teada. Tundub, et koolis on ta tublim ja kuulekam kui kodus, aga tegelikult?