Teema: 20+ aastat abielu

#3503638:

Mind täitsa huvitab, mida peetakse silmas sallivuse ja tolerantsuse all abielus. Et kui mees paneb kõrvalt, tuleb olla salliv ja mehel lubada kõrvalsuhet pidada?

Eks igaüks mõtleb oma rikutuse tasemelt. Sallivuse all pidasin siiski silmas näiteks toidupuru, või teise poole väikseid oma kiikse vms. Täna olin nt rannas ja juhtumisi oli meie lähedal end sisse seadnud üks paar, kus naine lakkamatult näägutas. Küll sidus mees endal ujumispükste paelu naise meelest kuidagi valesti, küll lappas enda rannalina kokku jälle valesti – nii see naine muudkui õiendas ja kurtis, mees ise tundus rahulikult võtvat (mis ei tähenda, et ta ühel hetkel ikkagi ei plahvata…).

Kui aga teine juba armukesi pidama hakkab, siis – nagu juba esimeses kirjas kirjutasin – vali võitluseid, ja kui midagi tõsiselt häirib, siis kõige suhtes salliv olema ju ei pea.

#3503509:

Kui söögilaual on pisut toidupuru, siis võtab selle märkaja lapi ja tõmbab puhtaks, mitte ei hakka nina vingus teisele etteheiteid tegema. See toidupuru äratõmbamine pole nüüd mingi kontimurdev töö ju.

Üks-kaks korda poleks probleemi, aga terve elu teise tagant toidupuru koristamine võib lõpuks ûle visata küll. Me oleme pigem mõlemad seda tüùpi, et ütleme kohe välja, kui teise käitumine vastumeelne on, mitte ei muuda vaikselt kannatades olukorda enda jaoks meeldivaks. Pole selle peale tulnud, et sellist otsekohesust väikluseks nimetada. Pigem on nõme selle poole hoolimatus, kes pidevalt lagastab, aga ise koristada ei viitsi.

#3502961:

Oh, leiaks ka sellise inimese, kellega saaks 20+ aastat olla õnnelik ja rahulolev.

Tänapäeval on see nii haruldane. Kõik lahutavad ja lähevad lahku, olenemata sellest kui palju lapsi on ja kui hästi tunduti sobivat.

KÕIK lahutavad ja lähevad lahku?
Perekooli depressiivne liialdaja-kägu on öelnud!

#3503972:

Tõesti, milleks halada, et alles surmahetkel võib seda öelda, kas jäädi kokku? Teemas küsitigi pikaajalise suhte saladust, mitte surmani kokku jäämise saladust. 20 aastat koos olnud paarid võivad vabalt kogemusi jagada, sest see on ju väga pikk aeg juba. Isegi kui hiljem lahku minnakse/mindi, on põhjuseid ja teadmisi, kuidas niigi kaua koos olla.

Huvitav, et 20+ kooselu staažiga paari lahkuminekul ei hinnata justkui üldse pikki koos oldud aastaid (mis ju sellise aja puhuk pidid vähemalt mõnda aega ka õnnelikud olema), vaid leinatakse taga seda teadmata pikkusega (võibolla üsna lühikest) perioodi mis jäi koos olemata. Ega lahkuminek siis ei pea kustutama olematuks eelnevat kooselu.

Hindamise aluseks ei saa kunagi olla suhte pikkus, vaid kvaliteet. Ühede vanemate sugulaste näitel, kes lahutasid aasta enne hõbepulmi, saan kindlalt öelda, et vähemalt üks osapool oli selles abielus permanentselt õnnetu, aga nagu eelmised generatsioonid tavatsesid väita, elati koos laste pärast.

#3503983:

#3503972:

Tõesti, milleks halada, et alles surmahetkel võib seda öelda, kas jäädi kokku? Teemas küsitigi pikaajalise suhte saladust, mitte surmani kokku jäämise saladust. 20 aastat koos olnud paarid võivad vabalt kogemusi jagada, sest see on ju väga pikk aeg juba. Isegi kui hiljem lahku minnakse/mindi, on põhjuseid ja teadmisi, kuidas niigi kaua koos olla.

Huvitav, et 20+ kooselu staažiga paari lahkuminekul ei hinnata justkui üldse pikki koos oldud aastaid (mis ju sellise aja puhuk pidid vähemalt mõnda aega ka õnnelikud olema), vaid leinatakse taga seda teadmata pikkusega (võibolla üsna lühikest) perioodi mis jäi koos olemata. Ega lahkuminek siis ei pea kustutama olematuks eelnevat kooselu.

Hindamise aluseks ei saa kunagi olla suhte pikkus, vaid kvaliteet. Ühede vanemate sugulaste näitel, kes lahutasid aasta enne hõbepulmi, saan kindlalt öelda, et vähemalt üks osapool oli selles abielus permanentselt õnnetu, aga nagu eelmised generatsioonid tavatsesid väita, elati koos laste pärast.

Lahutamiste protsent näitab, et iga hetk on võimalik lahutada, õnnetu abielu ei püsi kaua. Emotsioonide vaheldumine on samas normaalne ja kokku jäämine näitab abielu tugevust.

Kindlasti mitte. Kui üks on nt pikas suhtes vägivaldne ja teine on kartnud just seetõttu suhtest lahkuda, siis kuidas see abielu tugevust näitab. Selliseid perevägivallaga pikki abielusid on Eestis sadu. Soovitan avaramalt mõelda.

#3504003:

#3503999:

#3503983:

#3503972:

Tõesti, milleks halada, et alles surmahetkel võib seda öelda, kas jäädi kokku? Teemas küsitigi pikaajalise suhte saladust, mitte surmani kokku jäämise saladust. 20 aastat koos olnud paarid võivad vabalt kogemusi jagada, sest see on ju väga pikk aeg juba. Isegi kui hiljem lahku minnakse/mindi, on põhjuseid ja teadmisi, kuidas niigi kaua koos olla.

Huvitav, et 20+ kooselu staažiga paari lahkuminekul ei hinnata justkui üldse pikki koos oldud aastaid (mis ju sellise aja puhuk pidid vähemalt mõnda aega ka õnnelikud olema), vaid leinatakse taga seda teadmata pikkusega (võibolla üsna lühikest) perioodi mis jäi koos olemata. Ega lahkuminek siis ei pea kustutama olematuks eelnevat kooselu.

Hindamise aluseks ei saa kunagi olla suhte pikkus, vaid kvaliteet. Ühede vanemate sugulaste näitel, kes lahutasid aasta enne hõbepulmi, saan kindlalt öelda, et vähemalt üks osapool oli selles abielus permanentselt õnnetu, aga nagu eelmised generatsioonid tavatsesid väita, elati koos laste pärast.

Lahutamiste protsent näitab, et iga hetk on võimalik lahutada, õnnetu abielu ei püsi kaua. Emotsioonide vaheldumine on samas normaalne ja kokku jäämine näitab abielu tugevust.

Kindlasti mitte. Kui üks on nt pikas suhtes vägivaldne ja teine on kartnud just seetõttu suhtest lahkuda, siis kuidas see abielu tugevust näitab. Selliseid perevägivallaga pikki abielusid on Eestis sadu. Soovitan avaramalt mõelda.

Mis avaramalt mõelda? Muidugi on vägivalda, selleks naiste tugikeskused ju ongi. Elu ei olegi mustvalge ja erinevat nukrust on kõikjal sees- ja väljaspool peresuhteid, aga see ei tähenda, et õnnelikke abielusid poleks. Tean pikki õnnelikke abielusid jällegi, milles kõik on rõõmsad ja armastatud. Manipuleerimisoskusel, mitte füüsilisel, põhinevat vägivalda on tõesti raskem ära tunda, aga lahkuda on sellest lihtsam. 20-30 aastat kestvas abielus keegi ikka märkab ja läheb appi.

Minu näide oli selleks, et sa mistaksid, et kokku jäämine ei näita kaugeltki mitte alati abielu tugevust.
Mis puudutab vägivaldses suhtes nõrgemale poolele appi minemist, siis enamik ohvreid paraku eitab seda vägivalda. Sellised näited on ajakirjandusestki läbi käinud. Imelik, et mõni neist asjadest siiani suurt midagi ei tea.

#3504033:

#3504017:

#3504003:

#3503999:

#3503983:

#3503972:

Tõesti, milleks halada, et alles surmahetkel võib seda öelda, kas jäädi kokku? Teemas küsitigi pikaajalise suhte saladust, mitte surmani kokku jäämise saladust. 20 aastat koos olnud paarid võivad vabalt kogemusi jagada, sest see on ju väga pikk aeg juba. Isegi kui hiljem lahku minnakse/mindi, on põhjuseid ja teadmisi, kuidas niigi kaua koos olla.

Huvitav, et 20+ kooselu staažiga paari lahkuminekul ei hinnata justkui üldse pikki koos oldud aastaid (mis ju sellise aja puhuk pidid vähemalt mõnda aega ka õnnelikud olema), vaid leinatakse taga seda teadmata pikkusega (võibolla üsna lühikest) perioodi mis jäi koos olemata. Ega lahkuminek siis ei pea kustutama olematuks eelnevat kooselu.

Hindamise aluseks ei saa kunagi olla suhte pikkus, vaid kvaliteet. Ühede vanemate sugulaste näitel, kes lahutasid aasta enne hõbepulmi, saan kindlalt öelda, et vähemalt üks osapool oli selles abielus permanentselt õnnetu, aga nagu eelmised generatsioonid tavatsesid väita, elati koos laste pärast.

Lahutamiste protsent näitab, et iga hetk on võimalik lahutada, õnnetu abielu ei püsi kaua. Emotsioonide vaheldumine on samas normaalne ja kokku jäämine näitab abielu tugevust.

Kindlasti mitte. Kui üks on nt pikas suhtes vägivaldne ja teine on kartnud just seetõttu suhtest lahkuda, siis kuidas see abielu tugevust näitab. Selliseid perevägivallaga pikki abielusid on Eestis sadu. Soovitan avaramalt mõelda.

Mis avaramalt mõelda? Muidugi on vägivalda, selleks naiste tugikeskused ju ongi. Elu ei olegi mustvalge ja erinevat nukrust on kõikjal sees- ja väljaspool peresuhteid, aga see ei tähenda, et õnnelikke abielusid poleks. Tean pikki õnnelikke abielusid jällegi, milles kõik on rõõmsad ja armastatud. Manipuleerimisoskusel, mitte füüsilisel, põhinevat vägivalda on tõesti raskem ära tunda, aga lahkuda on sellest lihtsam. 20-30 aastat kestvas abielus keegi ikka märkab ja läheb appi.

Minu näide oli selleks, et sa mistaksid, et kokku jäämine ei näita kaugeltki mitte alati abielu tugevust.

Mis puudutab vägivaldses suhtes nõrgemale poolele appi minemist, siis enamik ohvreid paraku eitab seda vägivalda. Sellised näited on ajakirjandusestki läbi käinud. Imelik, et mõni neist asjadest siiani suurt midagi ei tea.

Paljusid maailma koledusi ei tea, mis siis? Püsime teemas, milleks on õnnelikud abielud, kus võiks vahelduseks rõõmsaid lugusid lugeda. Me niigi teame, et on vägivallatuid, aga õnnetuid abielusid. Me teame, sest nendes kirjutatakse piisavalt. Kõrvalised isikud ei saa lõigata abiellunud mehe ja naise õnneliku abielu vilju, paar saab nõuandeid anda kui soovivad, isegi seda ei pea tegema. Õnnetust ei peaks samuti kaela võtma, ainult oma elu eest saab vastutada täielikult, sõpru ja lähedusi vajadusel aidata, kes räägib mõistagi. Eitajaid ei saagi aidata.

Loe uuesti – teemaks ei ole õnnelik abielu, vaid kuidas saavutada pikka õnnelikku abielu ja see on siin mitu korda välja õeldud, et mingit võluvõtit, mis garanteeriks õnneliku pika suhte, pole olemas. Pikk hea suhe on juhus ehk loteriivõit.
Mina ei tea, mis on minu 21 aasta pikkuse õnneliku kooselu saladus – me oleme mõlemad olnud kogu aeg need, kes me oleme, pole pidanud end teise pärast muutma, oleme lihtsalt omavahel sobinud ja kõik. Alustuseks võiks öelda, et õnneliku suhte tekkimise aluseks on armastus. Kui pärast armumisperioodi armastust pole tekkinud, siis ei teki õnnelikku kooselu juba eos. Samas keegi ei tea ette, kui kaua armastus teise vastu kestab. Seega mingit õnneliku kooselu valemit pole olemas.

#3504118:

#3504054:

#3504033:

#3504017:

#3504003:

#3503999:

#3503983:

#3503972:

Tõesti, milleks halada, et alles surmahetkel võib seda öelda, kas jäädi kokku? Teemas küsitigi pikaajalise suhte saladust, mitte surmani kokku jäämise saladust. 20 aastat koos olnud paarid võivad vabalt kogemusi jagada, sest see on ju väga pikk aeg juba. Isegi kui hiljem lahku minnakse/mindi, on põhjuseid ja teadmisi, kuidas niigi kaua koos olla.

Huvitav, et 20+ kooselu staažiga paari lahkuminekul ei hinnata justkui üldse pikki koos oldud aastaid (mis ju sellise aja puhuk pidid vähemalt mõnda aega ka õnnelikud olema), vaid leinatakse taga seda teadmata pikkusega (võibolla üsna lühikest) perioodi mis jäi koos olemata. Ega lahkuminek siis ei pea kustutama olematuks eelnevat kooselu.

Hindamise aluseks ei saa kunagi olla suhte pikkus, vaid kvaliteet. Ühede vanemate sugulaste näitel, kes lahutasid aasta enne hõbepulmi, saan kindlalt öelda, et vähemalt üks osapool oli selles abielus permanentselt õnnetu, aga nagu eelmised generatsioonid tavatsesid väita, elati koos laste pärast.

Lahutamiste protsent näitab, et iga hetk on võimalik lahutada, õnnetu abielu ei püsi kaua. Emotsioonide vaheldumine on samas normaalne ja kokku jäämine näitab abielu tugevust.

Kindlasti mitte. Kui üks on nt pikas suhtes vägivaldne ja teine on kartnud just seetõttu suhtest lahkuda, siis kuidas see abielu tugevust näitab. Selliseid perevägivallaga pikki abielusid on Eestis sadu. Soovitan avaramalt mõelda.

Mis avaramalt mõelda? Muidugi on vägivalda, selleks naiste tugikeskused ju ongi. Elu ei olegi mustvalge ja erinevat nukrust on kõikjal sees- ja väljaspool peresuhteid, aga see ei tähenda, et õnnelikke abielusid poleks. Tean pikki õnnelikke abielusid jällegi, milles kõik on rõõmsad ja armastatud. Manipuleerimisoskusel, mitte füüsilisel, põhinevat vägivalda on tõesti raskem ära tunda, aga lahkuda on sellest lihtsam. 20-30 aastat kestvas abielus keegi ikka märkab ja läheb appi.

Minu näide oli selleks, et sa mistaksid, et kokku jäämine ei näita kaugeltki mitte alati abielu tugevust.

Mis puudutab vägivaldses suhtes nõrgemale poolele appi minemist, siis enamik ohvreid paraku eitab seda vägivalda. Sellised näited on ajakirjandusestki läbi käinud. Imelik, et mõni neist asjadest siiani suurt midagi ei tea.

Paljusid maailma koledusi ei tea, mis siis? Püsime teemas, milleks on õnnelikud abielud, kus võiks vahelduseks rõõmsaid lugusid lugeda. Me niigi teame, et on vägivallatuid, aga õnnetuid abielusid. Me teame, sest nendes kirjutatakse piisavalt. Kõrvalised isikud ei saa lõigata abiellunud mehe ja naise õnneliku abielu vilju, paar saab nõuandeid anda kui soovivad, isegi seda ei pea tegema. Õnnetust ei peaks samuti kaela võtma, ainult oma elu eest saab vastutada täielikult, sõpru ja lähedusi vajadusel aidata, kes räägib mõistagi. Eitajaid ei saagi aidata.

Loe uuesti – teemaks ei ole õnnelik abielu, vaid kuidas saavutada pikka õnnelikku abielu ja see on siin mitu korda välja õeldud, et mingit võluvõtit, mis garanteeriks õnneliku pika suhte, pole olemas. Pikk hea suhe on juhus ehk loteriivõit.

Mina ei tea, mis on minu 21 aasta pikkuse õnneliku kooselu saladus – me oleme mõlemad olnud kogu aeg need, kes me oleme, pole pidanud end teise pärast muutma, oleme lihtsalt omavahel sobinud ja kõik. Alustuseks võiks öelda, et õnneliku suhte tekkimise aluseks on armastus. Kui pärast armumisperioodi armastust pole tekkinud, siis ei teki õnnelikku kooselu juba eos. Samas keegi ei tea ette, kui kaua armastus teise vastu kestab. Seega mingit õnneliku kooselu valemit pole olemas.

Põhiline ongi omavahel sobimine, kahjuks juba alguses armumisperioodil ignoreeritakse ohumärke ja erinevusi, sest seks hoiab koos, vaimset sidet pole ollagi. Armastus kestab nii palju, kui vaeva näed, mis põhiline, alla ei tohi anda!

Ei, armastuse kestus ei allu inimese tahtele, sest armastus on tunne, mida inimesel pole võimalik juhtida. Armastus kas on või teda pole, aga armastust kunstlike vahenditega alles ei hoia.

Pikk hea suhe on juhus ehk loteriivõit.
Mina ei tea, mis on minu 21 aasta pikkuse õnneliku kooselu saladus – me oleme mõlemad olnud kogu aeg need, kes me oleme, pole pidanud end teise pärast muutma, oleme lihtsalt omavahel sobinud ja kõik.

#3504157:

Meie armastus kestab juba 21 aastat, ilma et oleksime kunagi pidanud selle heaks midagi tegema – täiesti iseenesest püsib. Kui armastuse säilitamiseks peab “võimlema” ehk seda jõuga hoidma, siis pole tegemist armastusega, vaid illusiooniga armastusest.

Te ei ole kogu aja jooksul planeerinud, et muude toimetuste kõrval ka teineteisele aega jääks, ei pea meeles tähtpäevasid, et puuduta möödaminnes vargsi, ei hoia eemal olles ühendust? Sattusite kokku elama ja elate aastaid, iseendana, nurgakestki lihvimata… Päris erakordne (ja suhteliselt uskumatu 🙂 )
Sel juhul on tõesti kõik iseenesest ja juhuslik (kuigi milleks lihtsalt juhuse pärast kellegagi koos olla…)
Kõik need väiksed asjad on osa sellest “vaeva” nägemisest (see sõna pole seal ometi sõna otseses mõttes hambad ristis pingutamisena mõeldud, vaid tähistab seda, et kaks inimest suhtes ka pikema aja jooksul pööravad ikka teineteisele tähelepanu ega unusta oma partnerit)

#3504157:

Mina hoian juba 24 aastat, tee järele.

Meie armastus kestab juba 21 aastat, ilma et oleksime kunagi pidanud selle heaks midagi tegema – täiesti iseenesest püsib. Kui armastuse säilitamiseks peab “võimlema” ehk seda jõuga hoidma, siis pole tegemist armastusega, vaid illusiooniga armastusest.

Jumala eest, palun aga näiteid jõuga hoidmisest ja võimlemisest armastuse nimel! Lakooniliselt teed vihjeid, et sinul on õigus. Võimlemine on sinu arust siis see, et iga armumise peale unustad armastuse mehe vastu? Iga eluraskuse ja haiguse koorma kannatad üksi, enda vigades süüdistad abikaasat, tõrjud abikaasa lähenemist ilma igasuguse põhjenduseta, keerad lihtsalt selja ja tõmbad teki peale?

Muidugi tõrjun ma sageli abikaasat, lihtsalt ütlen, et mul pole täna tuju ja kõik. Armastus just see ongi, kus ei pea tõrjumist peavaluga, mida tegelikult pole, põhjendama.
Inimene, kes armastab, ei unusta ka armumise peale armastust mehe vastu – see on tunne, mida armumine ei mõjuta, aga sa vist tõesti ei saa aru, millest ma räägin, sest sa ei tea, mis on armastus.

#3504193:

#3504157:

Meie armastus kestab juba 21 aastat, ilma et oleksime kunagi pidanud selle heaks midagi tegema – täiesti iseenesest püsib. Kui armastuse säilitamiseks peab “võimlema” ehk seda jõuga hoidma, siis pole tegemist armastusega, vaid illusiooniga armastusest.

Inimesed mõtlevad armastuse all erinevaid asju, mõni mõtleb seda eufooriat, tõmmet ja kirge ja liblikaid kõhus, mis alguses on. See ei püsi sama intensiivsena väga pikalt, mingi teooria järgi püsis see 2 aastat, kui juba oled kallima kätte saanud ja koos elama hakanud temaga. Või kui teil on kogu aeg koos olles ikka sama tunne nagu esimesel kohtingul, siis te olete tõsine erand ja mõni küünilisem ütleks, et teil on äkki mingi ajukahjustus. Tõesti- algne tõmme ei olene suurt tahtest, aga samas oleneb inimese tahtest ikka tema käitumine. Iga inimesega, kellesse armud, ei pea suhet looma või seksima.

Arenenud inimene teeb ometi armumisel ja armastusel vahet. Sa ei tee? Armastus ei välista armumisi, sh korduvalt ka oma abikaasasse ja vastupidi.

Olen küll ise üle 20 aasta kooselus sama mehega, aga ma siiski ei arva, et see oleks midagi nii erilist või vajalikku.
Mina olen sama mehega nii kaua koos elanud ainult tänu sellele, et mul on piisavalt vabadust (ja isiklikku raha, mis seda vabadust toetab). Kindlasti on mul vaja selliseid pikemaid lahusoleku perioode, mõtlen üle 2 nädalasi. Reisimine on üheks seliseks võimaluseks olnud – praegu on küll sellega kehvasti nats. Samuti on abiks maakodu, kuhu ise minna paariks päevaks nädalas või siis läheb sinna mees. Ma vajan omaette olemist nagu õhku.

Aga kui inimesed lähevad pärast 20 aastast kooselu laiali, siis ma ütleks – no mis siis? Ongi ju ainult üks elu ja uhkustada sellega, et oled ühe inimesega 100 aastat koos elanud – hallooo. Mis selles nii ägedat on?

Mina isiklikult tahaksin mingi perioodi täiesti üksinda elada. Ma ei vaja enda kõrvale hädasti kedagi, toimetan täiesti mõnusalt ka üksinda.

#3504157:

Mina hoian juba 24 aastat, tee järele.

Meie armastus kestab juba 21 aastat, ilma et oleksime kunagi pidanud selle heaks midagi tegema – täiesti iseenesest püsib. Kui armastuse säilitamiseks peab “võimlema” ehk seda jõuga hoidma, siis pole tegemist armastusega, vaid illusiooniga armastusest.

Minu arust on sinul pigem tegemist illusiooniga, et te kumbki armastuse nimel midagi ei tee 🙂 Küllap ikka midagi teete, kui ei tee sina, siis teeb su paariline. Ma ei saa küll uskuda, et selliseid 100%-lisi klappimisi olemas saab olla, kus tõesti kõiges paarilised omavahel detailideni sobivad. Ikka loobutakse millestki, arvestatakse milleski teisega.

#3504364:

#3504157:

Mina hoian juba 24 aastat, tee järele.

Meie armastus kestab juba 21 aastat, ilma et oleksime kunagi pidanud selle heaks midagi tegema – täiesti iseenesest püsib. Kui armastuse säilitamiseks peab “võimlema” ehk seda jõuga hoidma, siis pole tegemist armastusega, vaid illusiooniga armastusest.

Minu arust on sinul pigem tegemist illusiooniga, et te kumbki armastuse nimel midagi ei tee ???? Küllap ikka midagi teete, kui ei tee sina, siis teeb su paariline. Ma ei saa küll uskuda, et selliseid 100%-lisi klappimisi olemas saab olla, kus tõesti kõiges paarilised omavahel detailideni sobivad. Ikka loobutakse millestki, arvestatakse milleski teisega.

Meie armastus on päris, ise ka imestame. Väikseid nääklusi ja eriarvamusi tuleb ikka ette, eriti laste kasvatamise teemal, aga ma ei kujuta ette, kuidas need saaksid armastust mõjutada. Intelligentsed inimesed räägivad omavahel asjad selgeks.
Me oleme mõlemad ilmselt ka keskmisest suuremad egoistid, kes armastavad eelkõige iseennast ja taipame, et kui üks püüab teist kuidagi piirata, siis on teisel õigus vastu piirata, mis tähendab, et oleme andnud teineteisele ka kooselus üsna suure vabaduse.

#3504783:

Ma mõistan, et sa ei taipa, et tähtpäevade meeles ja oluliseks pidamisel ei ole mingit seost armastusega. Mina nt ei saa aru, kuidas lillede või kingituste toomine ühel kindlal päeval aastas armastust tõestab. Neid toovad mulle sünnipäeval ka kolleegid, vaevalt nad kõik mind armastavad

Aga ma ei rääkinud ju lilledest ega kingitustest. Ma rääkisin sünnipäeva UNUSTAMISEST. Jah, leian, et kui sa unustad inimese sünnipäeva, siis sa teda tegelikult ei armasta. Ei hooli.