Tere kõigile! Vaatan, et siin teemas ka kuidagi vaikseks jäänud, seega kirjutan ka omalt poolt midagi. Natuke endast: olen juba 40. sünnipäevale lähenev 5 lapse ema. Jaa, lapsi mul palju juba, aga ikka on olnud hinges see miski, mis on pannud unistama veel ühest lapsest. Siiani on see vaid mõte olnud, aga peale mõningast arutelu mehega, otsustasime, et võtame selle tee siis jälle ette. Nelja esimest last ootasime/planeerisime kõiki ca 1 aasta, seega ei ole meil olnud nii, et hops ja käes 🙂 Viimase lapsega oli aga nii, et kuigi hoidsime rasedust ära, oli kuu keskel see üks ja ainus kord, kus oli võimalik lapseootele jääda. Ise naersime veel järgmisel päeval, et nojah, et ka ühest korrast võib juhtuda rasedus. Seda siis kerge irooniaga/naljaga, kuna kõik eelmised rasestumised on meil ju nii pikalt aega võtnud. Ja rohkem sellele teemale ei keskendunud. No ja kui siis päevad ära jäid, oli see kerge shokk, seda heas mõttes. Kuidagi uskumatu tundus siis see kõik. Mitte fakt, et olen rase, kuna nii võiski ju juhtuda, arvestades seda ühte korda, vaid olin ju vaimselt valmis tööle minema (väiksem laps pidi just lasteaeda minema), ajaliselt olid kõik plaanid jm tehtud ning nüüd siis pidin harjuma teadmisega, et jään ikkagi veel koduseks edasi. Kuidagi imelik ja tuim tunne oli, kuna last pikalt planeerides ja siis lõpuks õnnestudes, oli rõõm ja tohutu elevus. Viimase lapsega oli rõõm, aga samas kuidagi uskumatu enesetunne. Seda raske kirjeldada. Igatahes oli ka viimane väga oodatud laps ning kui harjusin mõttega, et jälle saame lapse ning juba kolmanda väikese vanusevahega (kaks esimest last olid siis juba päris suured), siis möödusid kõik kuud tohutus ootusärevuses. Naersime kogu aeg, et tema siis meie üllatusbeebi, kes väga tahtis meie juurde tulla ning oli selline isepäine, et no mis te siin planeerite, mina tulen siis, kui mina tahan….
Aga hetkel siis jätsin märtsis tabletid ära, kaks kuud lasin kehal puhata ning eelmisest kuust ehk siis praegu teine tsükkel, oleme valmis uut beebit tervitama. Kuna vanust omajagu, siis eks näis, millal meile see tilluke ime antakse. Igatahes pöidlad peos meile kõigile!